identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli võimu, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu saladustele. Ta hoolitses oma keha, välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. Ta mõtles sellest ainult vahetevahel, kui ta viibis nii nagu nüüd siledas mustas üksinduses ja liikus.
Ma teadsin, kelleks ma peaksin saama, juba väga noores eas, Aardekambris, oma ilusas vanematekodus Chixaugas New Mexicos – üsna selle koha lähedal, kus paikneb nii kaunilt Robert Dale Oweni ülikool.
Everblest House on täis mu vanaisa ja vanavanaisa kogutud ilusaid ja kummalisi asju, mis kõik on suurepärase kvaliteediga muuseumieksponaadid, kuigi varutud ilma ühegi teise põhimõtteta peale nende harulduse või erilise seotuse ühe või teise mineviku suurkujuga. Meil oli ilus mahagonist noodipult, mis oli ehitatud Jeffersonile endale, vastavalt tema enda leidlikele tehnilistele juhistele liigendite ja nurkade osas. Meil oli (Wielandi) büst, mis oli kunagi kuulunud leebele päevikupidajale ja paljude suurmeeste tuttavale Crabb Robinsonile, kes oli oma taipliku pilguga päästnud selle unustusest teiste esemete seas. Meil oli teodoliit, mida oli kasutanud Swedenborg, ja Charles Wesley lauluraamat, nagu ka nupukalt kavandatud uus kõblas, mida Robert Owen oli kasutanud oma teerajaja päevil New Harmonys. Meil oli pommidega kell, mille oli Benjamin Franklinile kinkinud Lafayette, ning Honoré de Balzaci jalutuskepp, mõnevõrra ohtralt ja ja maitsetult kalliskividega inkrusteeritud. Mu vanaisal oli kombeks võrrelda seda tõusiklikku suurustlust Oweni kõpla ehtsa väärikuse ja lihtsusega. Kuna kõblas oli uus ja puhas, siis pole päris kindel, kas see oli ikka nii praktiline ese, nagu mu vanaisa kujutles, aga tema suhtumine teeb talle sellegipoolest au. Meil oli ka palju objets de vertu, sealhulgas kaunid Sèvres’i portselanikogud, Hiina portselan, Veneetsia klaas ja idamaised kahhelkivid. Enamiku neist asjadest – Euroopa esemed – oli kogunud mu vanaisa, kes otsis kannatlikult välja unarusse jäetud nipsasjad ja rändas ringi neljal mandril, pöördudes alati uute aaretega tagasi mesa – vaatega läikivvalgesse majja. Aardekambri kõrged, klaasist esiküljega kastid oli ta ise kavandanud ning ühendanud neis harmooniliselt tema enda idealistlikest uusasukatest esivanemate utilitaarse mööbli lihtsuse ja selle rahva rohmaka, kuid võimsa latiinostiili, kelle keskel nad olid proovinud ehitada.
Mu isa, kes põdes haigust, mida nüüd nimetataks korduvaks kliiniliseks depressiooniks ja mis ei lasknud tal edukalt pidada mingit ametit, kuigi ta oli lõpetanud summa cum laude Harvardi usuteaduskonna, lõbustas ennast aeg-ajalt sellega, et laskis minul uurida neid aardeid, mille mõnevõrra edutule kataloogimisele ta pühendas oma selgemad päevad, sest ta ei suutnud kuidagi lähtuda mingist läbivast põhimõttest, mille kohaselt neid oleks tulnud korrastada. (Pelk valmistamise või omandamise kronoloogia oleks olnud kõige lihtsam, aga isa mõistus ei püüelnud lihtsuse poole.) „Siin, Morty, mu poiss,” ütles ta mulle, „siin on ajalugu, mida sa saad peos hoida.” Mulle meeldisid eriti üheksateistkümnenda sajandi silmapaistvate tegelaste portreevisandid ja signeeritud fotod – Richmondi ja Wattsi visandid ning Julia Margaret Cameroni fotod –, mis olid enamasti mu vanavanaemale Priscilla Penn Cropperile kingitud või oli ta need endale nurunud. Need väga suurepärased portreed – millele ühtse kollektsioonina pole minu meelest terves maailmas võrdset – moodustavad nüüd portreesektsiooni tuumiku Stanti kogus Robert Dale Oweni ülikoolis, mille juhatajaks on mul au olla. Tol ajal olid need mu lapsepõlveseltsilised ning mu kujutlusvõime elustas nende tõsised ilmed ja pani nad lahkelt naeratama. Mind paelusid Carlyle’i jõulised näojooned, kütkestas Elizabeth Gaskelli sulnidus, tekitas austust ja hirmu George Elioti raskepärane, tõsine mõtlikkus, ning mu vaimule tõi kergendust Emersoni ebamaine pühakuilme. Ma olin habras laps ja mind õpetas peamiselt kodus mu kallis Ninny, mu guvernant, ning hiljem ka koduõpetaja, Harvardi lõpetanud mees, keda soovitati mu isale kui luuletajat, kes saab selle tööga endale kindla toe, mille najal suurteoseid kirjutada. Tema nimi oli Hollingdale, Arthur Hollingdale, ning ta väitis juba varakult, et märkab mu nooruslikes kirjandites tähelepanuväärset kirjanduslikku annet, ja julgustas mind nii oma mõistust sellele rajale suunama. Ta püüdis äratada minus huvi moodsa kirjanduse vastu – ma mäletan, et ta vaimustus Ezra Poundist –, kuid mu oma maitse ja kalduvused olid juba välja kujunenud, minu kirg oli suunatud minevikku. Minu arvates ei kirjutanudki härra Hollingdale oma suurteost. Talle ei meeldinud meie kõrbeüksindus, ta hakkas poeetilisel kombel tekiilat jooma ning lahkus lõpuks, ilma et kumbki pool oleks seda kahetsenud.
Minu perekonnale kuulus üks kiri – üks väga tähendusrikas kiri –, mille oli saatnud Randolph Henry Ash minu vanavanaemale Priscilla Penn Cropperile, neiupõlvenimega Pennile. See minu esiema oli väga jõuline ja võib öelda, et ekstsentriline isiksus, sündinud Maine’is pühendunud abolitsionistidest vanematele, kes olid majutanud põgenenud orje ning osalenud uute ideede ja elustiilide kääritamises, mida siis Uus-Inglismaa osariikides leidus. Ta oli naiste emantsipatsiooniliikumise tuline eestkõneleja ning oli ka, nagu oli neil vahvatel inimõiguste eest võitlejatel kombeks, seotud teiste liikumistega. Ta uskus kindlalt mesmerilisse ravisse ja väitis, et oli sellest ohtralt kasu saanud, ning ta osales ka innukalt tolleaegsetes spiritualistlikes eksperimentides, mis õilmitsesid nii vabalt Ameerika Ühendriikides pärast seda, kui õed Foxid olid kuulnud oma esimesi „koputusi”; ta võõrustas selgeltnägija Andrew Wilsonit, „Univercoelumi” või „Universumi võtme” autorit, kes astus tema majas (siis New Yorgis) ühendusse Swedenborgi, Descartes’i ja Baconi vaimudega. Ma peaksin ehk lisama, et kuigi ta ei eitanud sugulust Pennsylvania kveekeritest Pennidega, ei näita minu oma päringud, et seal oleks olnud mingit tugevat seost. Ta läks ajalukku, võib-olla ülekohtuselt, arvestades tema mitmekülgsust ja leidlikkust, kui naine, kes lõi Priscilla Penni taastumispulbri, patentravimi, mis minu harda usu kohaselt ei tapnud kedagi ning päästis ehk vähemasti mõned neist mu esiema väite kohaselt päästetud tuhandetest hingedest kas või ainult platseeboefekti tõttu. Pulber, mida turustati fantaasiaküllaselt, teenis Priscillale varanduse ning Priscilla varandus pani püsti Everblest House’i. Everblest House mõjub külla tulevatele võõrastele üllatavalt, sest see on täpne koopia ühest Mississippi palladionistlikust häärberist, mille kaotas kodusõjas minu isapoolne vanavanaisa Mortimer D. Cropper. Tema poeg, Sharman M. Cropper oli see, kes ratsutas neil heitlikel aegadel elatist otsides Põhja ning tardus legendi kohaselt paigale, nähes, kuidas mu vanavanaema kõneleb vabaõhukogunemisel Fourier’ harmooniapõhimõtetest ja kohustusest otsida vaba kirge ja naudingut. Ma ei tea, kas see sündis kirest või oportunismist, aga ta liitus tema järgijatega ning jõudis nii New Mexicosse 1868. aastal, kui üks nende grupp üritas asutada faalanksit. Mõned neist olid varem moodustanud osa grupist, mida me nimetame nüüd rühmitusteks, mis eraldusid näidiskogukondadest ja ristkülikukujulistest küladest, mida ehitasid nurjunult Robert Owen ja tema poeg Robert Dale Owen, raamatu „Selle ja järgmise maailma vahelise vaieldava maa” autor.
Faalanksiprojekt, mis ei olnud nii range kui Oweni külad, kukkus läbi, sest maagilist 1620 asuka taset, mis oleks esindanud mõlema soo kõigi võimalike kirgede kõiki võimalikke variante, ei saavutatudki ning ka sellepärast, et sealsete entusiastide seas ei leidunud kedagi, kes oleks olnud vilunud põllupidaja või teadnud midagi kõrbetingimustest. Minu vanavanaisa, lõunaosariikide härrasmees, aga ka väikestviisi eraettevõtja, ootas oma aega ja tegi mu vanavanaemale ettepaneku, et ta ehitab oma kadunud nooruse Paradiisi uuesti üles vastavalt vanavanaema eluviisi ratsionaalsetele ja harmoonilistele põhimõtetele – rajades nende õnne perekonnaelu kättesaadavatele naudingutele (koos teenritega, kuigi muidugi ilma orjadeta) ja tusatsemata selle entusiastliku grupiarmastuse pärast, mis oli osutunud nii lahkhelisid põhjustavaks ja käsitamatuks. Sellest lähtuvalt suunati taastumispulbri kasum selle ilusa maja ehitamiseks, milles mina ja mu ema ikka veel elame, ning mu vanavanaisast sai kollektsionäär.
On olemas mitu Priscilla Penn Cropperi portreed, ta oli silmanähtavalt märkimisväärselt ilus ja rohkete võludega naine. Ajavahemikul 1860.–1870. aastate vahel oli tema kodu spiritualistlike uuringute keskus ning
