need olid lebanud. Roland tõstis lauatahvli tühja sahtli kohal üles. Tagapool olid tühjad kaarjad laekad, geomeetrilise ornamendiga ja nikerdatud, ning kaks väikest tühja sahtlit. Ta tundis, et ei suuda vastu lauda koputada ja seda sikutada. Ta tundis, et ei suuda kedagi kohvripannalt lahti päästma õhutada. Tal oli tunne, nagu topiks ta oma nina võõrastesse asjadesse ja nagu teda kihutaks asjatult edasi mingi kirglik uudishimu – mitte ahnus, vaid uudishimu, mis on isegi veel põhjapanevam kui sugutung, iha teadmiste järele. Ta sai järsku pahaseks Maudi peale, kes seisis liikumatult pimeduses, ei liigutanud sõrmegi tema abistamiseks ega õhutanud nende haledate surnud kirstude ega peidetud aarete edasist uurimist, nagu ta oma emotsionaalse eelise juures oleks vabalt teha võinud. Sir George küsis: „Ja mida konkreetselt te leida loodaksite?” Roland ei teadnud vastust. Siis hakkas Maud tema selja taga jaheda ja selge häälega skandeerima:
Dolly kindlamalt kui sõber
saladusi peab
Dolly vaikiv poolehoid
see ei lõpe eal.
Armastus võib hääbuda
sõber reeta meid
Dolly taktitunne elab
kauem kõigist meist.
Kas saaks Dolly rääkida meist?
Vahahuuled lukus ikka.
Ta on palju mõtisklenud
ah kui paljut peitnud pikalt.
Dolly kunagi ei maga
aina valvab neid
armastuse raasukesi
mis jäid maha meist
ehk küll tema väiksed sõrmed
eal ei puutu neid.
Dolly on nii kahjutu.
Kahju meie tegime
külmaks muutume kui tema
veel vast soojad oleme.
Kelmi veetlusega on ta
pilkeks igavikule.
Sir George keeras valguse kaarega tagasi nukkude voodi poole.
„Väga tubli,” ütles ta. „Teil on fantastiline mälu. Mina ise ei suutnud küll kunagi midagi pähe õppida. See tähendab peale Kiplingi ja mingite Lincolnshire’i värsside, mis mulle nalja teevad. Aga milles seal üldse asi on?”
„Siin tundub see nagu aaretejahi vihje,” ütles Maud ikka veel pingutatud selgusega. „Nagu peidaks Dolly midagi.”
„Mida ta peita võib?” küsis Sir George.
„Peaaegu ükskõik mida,” vastas Roland, soovides teda äkitselt jälgedelt eksitada. „Mälestusesemeid.” Ta tajus, et Maud arvestab midagi vaikselt.
„Ilmselt on kellegi lapsed need nukud ikkagi pärast 1890. aastat siit välja võtnud,” pakkus nende omanik usutavalt.
Maud laskus tolmu sisse põlvili. „Kas tohib?” Sir George keeras valguse alla tema peale ning seal ta oligi, nägu pöördumas pimedusse, nagu oleks Latour selle vahaja jume maalinud. Maud sirutas käe voodisse, võttis blondil nukul pihast ja tõstis ta välja – nuku kleit oli roosast siidist, kleidi kaelus oli ääristatud väikeste roosinuppudega ning sellel olid tillukesed pärlnööbid. Ta ulatas nuku Rolandile, kes võttis selle vastu, nagu ta oleks võinud võtta kassipoja, toetas selle kõverdatud käele ja lisas veel ükshaaval ka öömütsiga nuku, kes kandis kroogitud ja broderiipitsiga rõivaid, ning tumedapäise, kes kandis ranget tumedat paabulinnusinist. Nukud lebasid tema käsivarrel, tillukesed pead rasked, tillukesed jäsemed rippu ning nägid välja üsna jubedad ja natuke laibalikud. Maud võttis voodist padja, tõmbas ära päevateki, voltis tagasi kolm peenvillast tekki ja heegeldatud salli ning tõstis siis üles ühe sulgmadratsi, seejärel teise ja ka õlekoti. Ta sirutas käe selle alla, puust kasti põhja, kangutas lahti hingedega laua ning võttis välja peenesse valgesse linasesse kangasse mähitud paki, mis oli tihedalt paelaga kinni seotud nagu muumia.
Valitses vaikus. Maud seisis, pakk käes. Roland astus sammu lähemale. Ta teadis, ta teadis, mis seal riide sees on.
„Tõenäoliselt nukuriided,” ütles Maud.
„Eks te vaadake,” lausus Sir George. „Tundub, et te teadsite, kust seda leida. Vean kihla, et te oskate ka aimata, mis seal sees on. Tehke see lahti.”
Maud näppis kahvatute, hoolitsetud ja lambivalgete sõrmedega vanu sõlmi, mis olid, nagu ta avastas, kaetud kerge pitseerimisvaha korraga.
„Kas te tahate sulenuga?” küsis Sir George.
„Me ei tohiks – lõigata –” ütles Maud. Roland ihkas teda aidata. Maud tegutses. Paelad vajusid maha ja siis pöörati tagasi ka mitmekihiline linane kangas. Selle sees oli kaks õlitatud siidi sisse mähitud ja musta paelaga kinni seotud pakki. Maud sikutas ka seda paela. Vana siid kiuksus ja libises. Seal siis oligi kaks patakat ilma ümbrikuta kirju, korralikult kokku murtud nagu taskurätid. Roland astus tõesti lähemale. Maud võttis kummastki patakast kõige pealmise kirja. Preili Christabel LaMotte, Bethany, Mount Ararat Road, Richmond, Surrey. Pruun, harali, otsustav ja tuttav käekiri. Ja palju väiksem, lillakam: Randolph Henry Ash, Esqre, 29, Russell Square, London. Roland ütles: „Nii et ta ikkagi saatis selle kirja.”
Maud lausus:
„Siin on nende mõlema kirjad. Siin on kõik. See oli kogu aeg siin…”
Sir George küsis: „Ja mis täpselt teil siin on? Ja kuidas te teadsite nukuvoodist otsida?”
Maud vastas kõrge ja selge häälega: „Ma ei teadnud. Ma mõtlesin lihtsalt siin seistes sellest luuletusest ning siis näis, et kõik on selge. See oli puhas vedamine.”
Roland lausus: „Me arvasime, et mingi kirjavahetus võis olemas olla. Ma leidsin – pooliku kirja – Londonis. Seepärast läksin ma doktor Baileyga kokku saama. Muud selles kõiges ei olegi. See võib olla…” ta pidi peaaegu ütlema „hirmus”, aga ohjeldas end – „üpris tähtis.” See võib uurimistööle uue näo anda, oleks ta äärepealt öelnud, aga ohjeldas ennast uuesti mingi vaistliku ja kavala kinnisuse mõjul. „See mõjutab tugevalt meie uurimistööd, meie mõlema projekte. Keegi ei teadnud, et nad teineteist tundsid.”
„Hm,” kostis Sir George. „Andke need pakid mulle. Tänan. Minu meelest peaksime nüüd tagasi alla minema ja neid Joanile näitama. Ja vaatama, kas need tähendavad midagi või ei. Kui te just ei taha siia jääda ja kõike muud läbi vaadata?” Ta liigutas valgusvihku seintel, tuues nähtavale lord Leightoni „Proserpina” viltuse reproduktsiooni ja ühe ristpistes proovilapi, mille sõnumit oli tolmu alt võimatu lugeda.
„Mitte praegu,” ütles Maud.
„Mitte kohe,” ütles Roland.
„Te ei pruugi kunagi tagasi tulla,” vastas Sir George nähtavasti pigem ähvardavalt kui naljatades oma valguspiigi tagant ja pöördus uksest välja minema. Nii siirdusidki nad tagasi, Sir George’il kirjad pihus, Maudil käes linase ja siidi avatud kookon ja Rolandil süles kolm nukku mingi ähmase kujutluse tõttu, et oleks julm neid sinna pimedusse jätta.
Leedi Bailey läks üsna elevile. Nad kõik istusid kamina ees. Sir George asetas kirjad naisele sülle ning naine üha pööras neid kahe kirjandusteadlase ahnete pilkude all. Roland tuli välja oma pooltõega kirjakatke kohta, ütlemata, millal või kus ta oli selle leidnud. „Kas see oli siis armastuskiri?” küsis leedi süütult ja otse, ning Roland vastas: „Oi, ei,” ja lisas siis: „aga teate, seal oli erutus, nagu oleks see tähtis. See oli esimese
