või lausik haritud tasandik. Tundus, nagu oleksid need kergelt lainelised künkad maapinnast välja kurdunud, aga nii see ei ole – need on osa lõhestatud lavamaast. Külad on maetud orgudesse, pimedate lehtrite põhja. Roheline auto liikus tegusalt piki mäeseljandikku, mille maanteede ja radade muster meenutas selgroost välja ulatuvaid luujätkeid. Roland, kes oli linnainimene, pani tähele värve: tume, küntud maa, valge kriit vagudes ja tinahall, kriitvalgete pilvedega taevas. Maud märkas häid ratsutamisteid, katkisi väravaid ja halvasti pügatud hekke, mida masina hambad olid närinud.
„All vasakul,” ütles ta. „Seal Court. Orus.”
Puulatvade mitte päris homogeenne vaip ja vilksamisi silmatud parapetid, ümartorn, veel üks käänak ning võib-olla mingi lossitorn.
„See on muidugi eramaa. Me võime minna alla külasse. Christabel on sinna maetud. Püha Etheldreda kirikuaeda. Küla nimi on Croysant le Wold, see on enam-vähem kadunud küla – nende küngaste jalamil on laiali palju kadunud külasid, kus pole püsti enam midagi peale härrastemaja ja kiriku. Minu meelest ei ole Croysanti kirik praegu enam kasutusel. Christabel arvas, et Croysanti nimi oli tuletatud sõnast Croyance, mis tähendab usku, ja Saint’ist – aga tegu oli ühega neist üheksateistkümnenda sajandi ebatäpsetest ja oletuslikest etümoloogilistest seletustest. Öeldakse, et tegelikult tuli see Croissant’ist, mis tähendab poolkaart, sest siin teevad jõgi ja org käänaku. Talle meeldis Püha Etheldreda, kes oli neitsilik kuninganna, kuigi ta oli kaks korda abielus – temast sai Ely abtiss ning ta pani aluse suurele kloostrile ning maeti pühaduseoreooliga…”
Roland ei olnud Pühast Etheldredast eriti huvitatud. Sel hommikul tundus Maud jälle kauge ja kõrk. Nad laskusid alla mööda lihketeed ja pöörasid orus kiriku poole, mis seisis oma müüriga ümbritsetud surnuaias toekana ja kandiliste tornidega. Värava taha oli pargitud mõlgitud universaalauto; Maud parkis natuke eemale ja nad läksid koos surnuaeda. Maa oli märg. Värava lähedal kasvava puu otsast langenud mustaks tõmbuvad pöögilehed ummistasid teed, mis kulges läbi niisket pruunhalli heina täis kasvanud surnuaia. Kummalgi pool rasket kivist sammaskoda kasvas kaks suurt, rõhuvat varju heitvat jugapuud. Praktilise vihmamantli ja kummisaabastega Maud, rätik ikka veel peas, läks läbi sammaskoja sepistatud raudvärava juurde, mis oli riivis ja tabalukuga kinni. Säravrohelise settega vesi tilkus räästarennist kivile, jättes sinna loogelise jälje.
„Baileyd on kirikus sees,” ütles Maud. „Aga Christabel on väljas surnuaia servas, tuule ja vihma käes, kus ta olla tahtis. Sealpool.”
Nad koperdasid üle mätaste ja konaruste. Nad astusid küülikuurgudesse surnute vahel. Õlakõrguse kivimüüri äärde oli juured ajanud luuderohulehine käokannus. Christabeli hauakivi oli kerge nurga all. See oli kohalikust paekivist, mitte marmorist, ning ilmastik oli seda karestanud. Keegi oli mõne aja eest kivil olevat kirja puhastanud.
Keegi oli samuti mõne aja eest lõiganud rohtu haualt, mille ümber oli madal ja murenev kivist ääris ja seda lõhkusid orashein ja põldmuraka okkalised väädid. Muruga kaetud künkal lebas suure, lausa küllusliku lillekimbu viirastus, mida hoidis koos nüüd juba roostetanud traat keset pulstunud ja närbunud krüsanteemi- ja nelgiõisi ning ammu kuivanud rooside kõdunenud lehti. Roheline vee-ja mullaplekkidega atlasspael hoidis ikka veel neid jäänuseid koos ja selle külge oli seotud kaart, millel oli näha kahvatu masinakiri:
Christabelile
Tallahassee naistelt,
kes austavad sind südamest,
kes hoiavad su mälestuse halja
ja jätkavad su tööd.
„Kivid, mida vormisin, ei kao.”
„Melusina”, XII, 325
„Leonora käis siin,” ütles Maud. „Suvel. Kui Sir George teda haavlipüssiga ähvardas.”
„Ta üritas võib-olla ka umbrohust võitu saada,” ütles Roland, kes tundis, et kogu see niiskus ja kurvameelsus hakkavad talle hinge peale käima.
„Leonorat oleks selle surnuaia seisukord väga šokeerinud,” ütles Maud. „Tema ei oleks seda romantiliseks pidanud. Minu meelest pole sel viga midagi. Aeglane tagasipöördumine loodusse ja unustusse.”
„Kas Christabel kirjutas selle luuletuse?”
„See on üks tema malbemaid katsetusi. Näete, sel pole autori nime all. Hauakivil on märgitud tema isa amet, aga seal pole sõnagi tema enda tegevuse kohta.”
Roland tundis põgusat süüpistet inimkonna ülekohtuste tegude pärast. Ta ütles leebelt:
„Meelde jääb just see luuletus. Üsna võigas.”
„Nagu sööks rohi Christabeli.”
„Jah, küllap sõigi.”
Nad silmitsesid rohtu. See kasvas niiskete ja kõdunevate puhmastena.
„Lähme üles künkale,” ütles Maud. Me võime Seal Courti eemalt vaadata. Küllap Christabel käis seda teed tihti, sest ta oli usin kirikuskäija.”
Kiriku tagant kerkis küntud põld viltu üles järeleandmatu silmapiiri poole. Kõrgel halli taeva taustal joonistus välja kogu, mida Roland pidas alguses Henry Moore’i skulptuuriks, mis kujutab troonil istuvat ja kroonitud monarhi. Siis kallutas kogu pead ning rabeles ägedalt, käsivarred maa poole pööratud, ning Roland silmas hõbedast helki ja korrigeeris oma arvamust, pidades kogu nüüd ratastoolis inimeseks, kes võib olla hädas.
„Vaadake!” ütles ta Maudile.
Maud vaatas üles.
„Võib-olla on ta hädas.”
„Keegi on ilmselt temaga kaasas, muidu ei oleks ta sinna üles saanud,” vastas Maud arukalt.
„Võib-olla,” ütles Roland, aga hakkas sellegipoolest minema, kuigi tema linnakingad said ronimisel paksult poriseks ja juuksed läksid sassi. Ta oli hea tervise juures, võimalik, et tänu jalgrattasõidule, hoolimata Londoni tänavate vingugaasist ja tinast.
Ratastoolis oli naine, kellel oli peas laia servaga ja sügav roheline viltkübar, mis varjas ta nägu, ning ta paksu musta, kapuutsiga mantli kaeluses oli neerumustriga siidsall. Tool oli veerenud kõrvale keskselt rajalt ning oli nüüd viltu, nii et seda ähvardas mööda järsku ja kivist nõlva allaveeremine. Kinnastatud käed tegid suuri ringe. Ilusad, pehmed ja läikima löödud nahksaapad puhkasid rahulikult jalatoel. Roland nägi, et üks suur, porisse vajunud ränikivi oli ratta taga ning takistas kõiki manööverdamise või pööramise katseid.
„Kas ma saan aidata?”
„Oh!” pikk
