Veider vanatüdruk. Viimasel ajal on käidud küsimas, kas meil on mingit tema kraami. Mina näitan neile ust. Joan ja mina oma asju tervele maailmale ei kuuluta. Suvel käis siin üks kohutav nuuskija ameeriklane, kes lihtsalt ilmus ootamatult kohale ning ütles meile, milline au see meile on, et selle vana krõnksu reliikviad on meie juures. Üleni värvitud ja igasugu tilinad küljes – tõeline hirmutis. Ei kavatsenudki ära minna, kui ma ilusti palusin. Pidin ta nina all püssiga vehkima. Ta tahtis Joani talveaias istuda. Christabeli meenutada. Täielik mõttetus. Vaat päris luuletaja nagu teie Randolph Henry Ash oleks hoopis midagi muud – kui temasugune perekonnas oleks, siis teeks see isegi mõõdukat heameelt. Lord Tennyson oli üldiselt ka natuke halemeelne vanatoi, kuigi mõnel ta kirjutisel Lincolnshire’i dialekti kohta pole vigagi. Mabel Peacocki vastu ta muidugi ei saa. Vaat temal oli Lincolnshire’i kõnepruugi peale kõrva. Imeline lugu siilist. Th’otchin ’at wasn’t niver suited wi’ nowt. Sa kuula vaid. „Fra fo’st off he was werritin’ an witterin’ an sissin an spittin perpetiwel.” Vaat see on tõeline ajalugu, sõnad, millest iga päev midagi kaob, aina vähem inimesi õpib neid, kõik kohad on täis „Dallast” ja „Dünastiat” ja biitlite kilinat ja kolinat.”
„Härra Michell ja preili Bailey peavad sind niimoodi koledaks vanaks mühkamiks, George. Neile meeldib hea luule.”
„Christabel LaMotte neile ei meeldi.”
„Oi, aga mulle meeldib,” kostis Maud. „Christabel kirjutas need read, mida ma lugesin Seal Courti talveaia kohta. Ühes kirjas. Ta pani mind seda nägema ja mitmesuguseid igihaljaid taimi ja punaseid marju ja kontpuud ja varjulist pinki ja hõbejaid kalu väikeses basseinis… Ta nägi neid isegi jää all hõljumas…”
„Meil oli üks vana kõuts, kes käis kalu…”
„Me ostsime uued…”
„Ma tahaksin väga näha talveaeda. Ma kirjutan Christabel LaMotte’ist.”
„Oi,” ütles leedi Bailey. „Biograafiat. Väga huvitav.”
„Mina küll ei saa aru,” ütles Sir George, „et sellesse biograafiasse kuigi palju panna oleks. Ta ju ei teinud midagi. Elas lihtsalt siin idatiivas ja laskis tulla kogu sellel värgil haldjate kohta. See polnud mingi elu.”
„Tegelikult ei kirjuta ma biograafiat. Sellest tuleb kriitiline käsitlus. Aga muidugi huvitab ta mind. Me käisime ta hauda vaatamas.”
Seda ei oleks tohtinud öelda. Sir George’i nägu tõmbus pilve. Tema kulmud, mis olid liivakarva, tõmbusid ta lillakaspunase nina kohal kokku.
„See kohutav naisterahvas, kes siin käis – tal jätkus häbematust minu peale kärkida – mulle epistlit pidada – selle haua seisukorra pärast. Ütles, et see on šokeerivas seisus. Riikliku tähtsusega mälestis. Mitte tema riiklik mälestis, ütlesin ma talle, ja ta ei peaks toppima oma nina sinna, kus seda ei taheta. Ta tahtis aiakääre laenata. Siis ma võtsingi püssi välja. Siis ta läks ja ostis Lincolnist käärid, tuli järgmisel päeval tagasi, laskus põlvili ja puhastas kõik ära. Vikaar nägi teda. Teate, ta käib korra kuus siin ja peab kirikus õhtuse jumalateenistuse. See naine istus ja kuulas tagumises pingis. Tõi tohutu suure lillekimbu. Eputamine.”
„Me nägime…”
„George, sa ei pea preili Bailey peale karjuma,” ütles ta naine. „Ega tema selles kõiges süüdi ei ole. Pole mingit põhjust, miks ta ei tohiks Christabeli vastu huvi tunda. Minu meelest peaksid sa neile noortele inimestele Christabeli tuba näitama. Kui nad seda näha tahavad. Teate, härra Michell, see kõik on luku taga ja on juba olnud mitu põlvkonda. Ma ei tea, mis seisukorras see on, aga ma usun, et mõned ta asjad on ikka veel seal. Maailmasõdadest saadik on meie perekond hõivanud sellest majast aina vähem, iga põlvkonnaga aina vähem – Christabeli tuba oli idatiivas ja see on 1918. aastast suletud, kui mitte arvestada mõnes mõttes kuulsusepaigana kasutamist. Ja meie kasutame muidugi ainult väga väikest osa majast ning minu puude tõttu ainult alumist korrust. Me püüame tõesti üldist remonti teha. Katus on terve ja üks puusepp hoolitseb põrandate eest. Aga seda tuba pole minu teada keegi puudutanud sellest ajast saadik, kui ma 1929. aastal mõrsjana siia tulin. Siis me elasime terves selles keskosas. Aga idatiib oli – mitte just väljaspool lubatud piire –, aga mitte ka kasutusel.”
„Ega seal suurt näha ei ole,” lausus Sir George. „Teil on taskulampi vaja. Maja selles osas ei ole elektrit. See on ainult alumise korruse koridorides.”
Roland tundis kuklas kummalist kihelust. Nikerdatud raamidega aknast nägi ta igihaljaste taimede märgi harusid, tumedam tumedal taustal. Ja hämarat valgust kruusaga kaetud sissesõiduteel.
„Oleks imeline lihtsalt korraks vaadata…”
„Me oleksime väga tänulikud.”
„Hüva,” ütles Sir George. „Miks ka mitte? Kuna tegemist on ikkagi peresisese asjaga. Järgnege mulle.”
Ta võttis võimsa moodsa tormilaterna ja pöördus naise poole. „Me toome sulle kaasa kõik aarded, mida me leiame, kallis. Kui sa ootad.”
Nad üha kõndisid ja kõndisid, kõigepealt mööda kivipõrandaga ja kõledalt valgustatud koridori elektrilampide all ning siis mööda tolmuseid vaipu pimedates aknaluukidega ruumides, kivitrepist üles ja siis veel üles puust keerdtrepist, millelt tõusis pilvedena tumedat tolmu. Maud ja Roland ei vaadanud teineteise poolegi ega vahetanud sõnagi. Väikesel uksel olid rasked tahvlid ja raske link. Nad astusid sisse Sir George’i järel, kes vehkis oma suure valguskoonusega pimedas, ahtas ringikujulises ruumis, valgustades ärkliakna poolkaart, lage, kus olid viltja tolmukihi all soonelised kaared ja võlts-keskaegseid luuderohulehti kujutavad nikerdused, kinnist voodit, mille ees rippus ikka veel kardin, tolmukorra alt paistmas tuhmpunast värvi, musta, fantastiliste nikerdustega puidust kirjutuslauda, kaetud helmeskaunistuste ja rullornamentidega, viinamarjakobarate, granaatõunte ja liiliaõitega, midagi, mis võis olla kas madal tool või palvepult, kangahunnikuid, vana kohvrit, kaht paelakarpi ja ootamatult ka rida ainiti vahtivaid tillukesi valgeid nägusid, üks, kaks, kolm, toetumas padjale. Roland ahhetas pisut ehmudes, aga Maud ütles: „Oh, need nukud” – ning Sir George liigutas valgusvihu tühjalt, kullatud rooside raamistuses peeglilt tagasi ja koondas selle kolmele jäigale kogule, mis pooleldi lamasklesid tolmuse päevateki all toekas, kuigi miniatuurses baldahhiinvoodis.
Neil olid portselannäod ja väikesed glasseenahast käed. Ühel olid ilusad kuldsed siidised juuksed, mis olid luitunud ja tolmust hallid. Ühel oli peas valge kroogitud öömüts, selle valge bombasiin ääristatud pitsiga. Ühel olid mustad juuksed, mis olid kuklasse ümmargusse krunni tõmmatud. Nad kõik vahtisid siniste klaasiste silmadega, mis olid tolmu täis, kuid läikisid ikka veel.
„Ta kirjutas rea luuletusi nukkudest,” ütles Maud mingi jubeda sosinaga. „Need olid näilikult lastele, nagu ka „Lood süütutele”. Aga tegelikult mitte.”
Roland pööras pilgu tagasi hämarale lauale. Ta ei tajunud surnud luuletaja kohalolekut selles toas, aga tal oli mingi ähmane erutatud tunne, et ükskõik millises neist mööbliesemetest – kirjutuslauas, kohvrites, kübarakarpides – võis peituda mõni selline aare nagu need luitunud kirjad tema enda põuetaskus. Mingi võti, kritseldatud kirjake, mõned vastuseks kirjutatud sõnad. Ainult et see oli tobe mõte, need ei oleks siin, vaid seal, kuhu tahes Randolph Henry Ash need oleks pannud, kui need üldse kunagi kirjutati.
„Kas te teate,” pöördus Roland Sir George’i poole, „kas siin oli mingeid pabereid? Kas selle laua sahtlitesse on midagi jäänud? Midagi, mis kuulus Christabelile?”
„Ma oletan, et laud tehti pärast tema surma tühjaks,” vastas
