nahka, riivas seda ainult pehme kanasule otsaga, ja see tõmmati kõrvale nurgelistesse voltidesse, mis olid nagu nahkhiiretiivad, ja selle taga viis väike tume avatud uks tillukesse avasse, millesse tema arvamise kohaselt võisid mahtuda vaid ta õlad. Siis oli tal tõesti hirm, sest ta väike hall sõber ei olnud öelnud midagi selle kitsa käigu kohta, ning ta mõtles, et kui ta oma pea sealt avast sisse pistab, ei pruugi ta enam kunagi elusalt välja tulla.
Siis vaatas ta selja taha ja nägi, et koridor, mida mööda ta oli äsja tulnud, oli üks paljudest ja need kõik olid kortsus ja kibralised ja auklikud ja tilkuvad ja ühtepõimunud juuri täis ning ta mõtles, et tagasiteed ei leia ta enam kindlasti ja peab seepärast edasi rühkima ja vaatama, mis ootab ees. Tal läks tarvis kogu jõudu, et pea ja õlad sellesse sissekäiku lükata, aga ta pani silmad kinni ning väänas ja käänas ennast ning kukkus natukese aja pärast suurde kivikambrisse, mida valgustas mahedalt selle oma valgus, milles tuhmus ta särava võtme sädelus. Imeasi, et klaas pole selle trügimisega katki läinud, mõtles ta, aga võti oli niisama selge ja habras nagu enne. Siis vaatas rätsep ringi ja nägi kolme asja. Esimene oli klaaspudelite ja plaskude hunnik, kõik kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega. Teine oli inimesesuurune ja meie kangelasest natuke kõrgem klaaskuppel. Ja kolmas oli särav klaaskirst, mis lebas uhkel sametist kirstukattel kullatud pukkalusel. Ja kõigist neist asjadest kumas mahedat valgust, mis oli nagu pärlite helk veesügavuses, nagu fosforestseeruv valgus, mis liigub lõunamerede pinnal või särab liikuvate kalaparvede ümber ning paistab piimvalgena nende hõbedaste sähvatuste kohal meie oma tumedas väinas.
Noh, mõtles rätsep, neist üks või need kõik on minu seiklus. Ta vaatas pudeleid, mis olid mitut värvi, punased, rohelised, sinised ja suitsjad topaasid ning neis olid mingid keerud või jäljed millestki – aimatav suits ühes, mingi vägijoogi tilk teises. Kõik olid korgiga suletud ja kinni pitseeritud ning rätsep oli liiga ettevaatlik, et lõhkuda pitsereid, enne kui ta saab paremini aru, kus ta on ja mida ta tegema peab.
Ta läks edasi kupli juurde, mida tuleb kujutleda samasugusena, nagu on need maagilised katted, mida te olete näinud oma võõrastetoas ja mille all elavad kõikvõimalikud värvilised linnukesed nagu elusad oma okstel või siis saladuslike surude ja liblikate parved. Aga võib-olla olete näinud klaaskuuli, milles on väike maja ning mida tuleb imelise lumetuisu tekitamiseks raputada? Selle klaaskupli all oli terve loss keset ilusat parki, seal olid puud, terrassid ja aiad, kalu täis basseinid ja roniroosid ning paljudes tornides lõdvalt rippuvad lipud. See oli vapper ja ilus loss, seal oli loendamatu hulk aknaid, keerdtrepid, muru, puu küljes kiik ning kõik, mida hing võis ihaldada ühes avaras ja ihaldusväärses elupaigas, ainult et see kõik oli liikumatu ja nii tilluke, et selle nikerduste ja lisandite nägemiseks oli vaja suurendusklaasi. See väike rätsep oli, nagu ma olen teile juba öelnud, eelkõige käsitööline ning vaatas imestusega seda ilusat maketti, oskamata kujutledagi, millised tööriistad või vahendid olid selle nikerdanud ja sepistanud. Ta pühkis kuplilt pisut tolmu, et paremini imetleda, ning läks siis edasi klaaskirstu juurde.
Kas te olete pannud tähele, kuidas seal, kus kiire vooluga jõgi väikese kose moodustab, muutub tormlev vesi klaasjalt siledaks ning selle all lähevad vesiheina pikad peened niitjad lehed selle paigalseisuna paistva tormamisega kaasa ja tõmbuvad kergelt võbeledes voolus sirgu? Nii oli ka paksu klaaspinna all pikkade kuldsete niitide pahmakas, mis täitis selle üleni oma loogete ja kaartega, nõnda et väike rätsep arvas kõigepealt, et ta on sattunud kirstu peale, mis on täis kedratud kuldlõnga, millest saab kududa kuldriiet. Siis nägi ta aga kahlude vahel nägu, kõige ilusamat nägu, mida oleks võinud unes või kujutlustes esile manada, liikumatut valget nägu, kahvatutel põskedel pikad kuldsed ripsmed ning täiuslik kahvatu suu. Tütarlapse kuldsed juuksed lebasid tema ümber nagu mingi kate, aga seal, kus mõni salk ta näole ulatus, liikus see pisut ta hingamise mõjul, nii et rätsep sai aru, et tütarlaps on elus. Ja ta mõistis – lõpuks on see alati nii –, et tõelises seikluses tuleb vabastada see magaja, kellest saab siis tema tänulik mõrsja. Tütarlaps oli aga nii ilus ja rahulik, et rätsep poolenisti ei tahtnudki teda häirida. Ta mõtles, kuidas oli tütarlaps sinna sattunud, kui kaua ta seal oli olnud, milline võiks olla ta hääl ja veel tuhandet naeruväärset asja, samal ajal kui neiu hingas sisse ja välja, sasides oma juuste kuldseid niite.
Ja siis nägi rätsep sileda kirstu küljel, milles polnud mingit nähtavat lõhet ega pragu, vaid mis oli terve nagu rohelisest jääst muna, üht tillukest lukuauku. Ja ta mõistis, et see ongi tema imelise õrna võtme lukuauk, ning ohates pistis ta võtme sellesse ja ootas, mis juhtub. Väike võti libises lukuauku ja näis, nagu oleks see sulanud kirstuklaasi, nii et hetke vältel oli kogu kirstu pind täiesti suletud ja sile. Siis aga purunes kirst väga korralikult ja kummalise kellade tilinat meenutava heli saatel pikkadeks jääkildudeks, mis helisesid ja haihtusid maapinda puudutades. Ja magaja tegi lahti silmad, mis olid niisama sinised nagu igihalja õied või suvetaevas, ning väike rätsep kummardus ja suudles täiuslikku põske, sest ta teadis, et just seda peab ta tegema.
„Sina oled ilmselt see õige,” lausus noor naine, „sina oled ilmselt see õige, keda ma olen oodanud, see, kes peab mind nõidusest päästma. Sina oled ilmselt prints.”
„Oh ei,” ütles meie kangelane, „selles sa eksid. Ma pole ei midagi rohkemat – aga tõesti ka ei midagi vähemat – kui hea käsitöömeister, rätsep, kes otsib oma kätele tööd, ausat tööd, millega endal elu sees hoida.”
Siis naeris noor naine lõbusalt ja ta hääl läks pärast tõenäoliselt aastaid kestnud vaikust jälle tugevamaks, nii et terve kummaline kelder helises sellest naerust ja klaasikillud tilisesid nagu katkised kellad.
„Kui sa mind siit pimedast paigast välja aitad, saab sul olema küllalt ja enam kui küllalt kõike, et endal hinge igaveseks sees hoida,” ütles tütarlaps. „Kas sa näed seda klaasi sisse suletud ilusat lossi?”
„Igatahes näen ning panen imeks seda meisterlikkust, millega see on tehtud.”
„Siin pole tegu mingi nikerdaja või miniatuurimeistri tööga, vaid hoopis musta maagiaga, sest see on loss, milles ma elasin, ning seda ümbritsevad metsad ja aasad kuulusid mulle ja ma hulkusin seal vabalt koos oma armastatud vennaga, kuni ühel õhtul tuli kurja ilma eest varju otsima üks must kunstnik. Sest sa pead teadma, et mul oli kaksikvend, kaunis nagu päev ja leebe nagu hirvevasikas ning loomulik nagu värske leib võiga, ning tema seltsis oli mul niisama hea kui temal minu seltsis ning me andsime vande, et me ei abiellu kunagi, vaid elame igavesti rahulikult lossis, käime jahil ja mängime, nagu oleks kogu elu üksainus päev. Kui aga see võõras koputas keset tuule ulumist oma märja kübara ja keebiga, millelt voolas vihmavett, ja oma naerul suuga, siis kutsus mu vend ta õhinal sisse, andis talle liha, veini ja magamiskoha ööseks ning laulis koos temaga, mängis kaarte, istus kolde ees ja rääkis laiast maailmast ja selle seiklustest. Et mulle see ei meeldinud ja et ma olin lausa kurvavõitu sellepärast, et mu vend kellegi teise seltsi nautis, siis läksin ma vara voodisse ja lebasin, kuulates, kuidas Läänetuul lossitornide ümber ulub, ning natukese aja pärast vajusin ma rahutusse unne. Sellest äratas mind kummaline ja väga ilus pinisev muusika, mis kostis kõikjalt minu ümbert. Ma ajasin end istuli ja püüdsin näha, mis see küll olla või tähendada võib, aga nägin, kuidas mu kambriuks aeglaselt avanes ja sisse sammus see võõras, nüüd kuiv, mustade lokkis juustega ja ohtliku naerunäoga. Ma püüdsin liigutada, aga ei saanud, sest tundus, nagu oleks mingi side mu keha kinni hoidnud ning teine side oli seotud ümber mu näo. Võõras ütles mulle, et ta ei soovi mulle halba, aga ta on võlur, kes oli pannud muusika minu ümber mängima, tahab mind endale naiseks ja elada nüüdsest peale rahus mu lossis koos minu ja mu vennaga. Ja ma ütlesin – sest vastata mul lubati –, et mul pole mingit soovi abielluda, vaid ma tahan elada vallalisena ja õnnelikult koos oma kalli vennaga ja ei kellegi teisega. Seepeale vastas võõras, et seda ei juhtu, sest ta saab mu endale, kas ma tahan seda või ei, ning et mu vend jagab selles asjas tema seisukohta. Seda me veel vaatame, ütlesin mina, ning tema vastas häbenematult, samal ajal kui nähtamatud muusikariistad kõikjal toas plõnksusid, sumisesid ja kõlisesid: „Sa võid ju näha,
