säravates värvides – paabulinnusinine, punane, päevalillekollane, sügavroosa – mitte miski polnud kahvatu ega pastelne. Kamina kõrval orvades oli heledalt valgustatud klaasikollektsioon, pudelid, plaskud, paberivajutised. Roland tundis end valvsana ja kohatuna, nagu oleks ta kunstigaleriis või kirurgi ootetoas. Maud läks õhtusööki valmistama ja keeldus abist ning Roland helistas Putney korterisse, kus keegi ei vastanud. Maud tuli jookidega tuppa ja ütles: „Te võiksite lugeda „Lugusid süütutele”. Mul on esimene trükk.”
Raamat oli kulunud rohelises nahkköites ning pisut gootipärase kirjaga. Roland istus Maudi tohutu suurel valgel diivanil halutule juures ja keeras lehti.
Elas kunagi üks kuninganna, kelle kohta oleks võinud arvata, et tal on kõik, mida ta hing võib ihata, aga ta oli hakanud tahtma üht kummalist vaikivat lindu, kellest oli rääkinud keegi rändaja ning kes elas lumistes mägedes, pesitses üksnes korra, kasvatas üles oma kuldse ja hõbedase poja, laulis üksnes korra ja kuhtus siis nagu lumi tasandikul.
Elas kunagi üks vaene kingsepp, kellel oli kolm toredat ja tugevat poega ja kaks nägusat tütart ning veel kolmaski tütar, kes ei saanud millegagi hakkama, lõhkus taldrikuid, ajas kedruse sassi, lasi piima hapuks, ei saanud võitegemisega hakkama ega tulnud toime tuletegemisega, ilma et suits oleks tuppa tulnud – üks kasutu, lootusetu unistajast tütar, kellele ema ütles sageli, et ta peaks püüdma metsikus laanes üksi hakkama saada, küll ta siis mõistaks nõuannete ja korraliku töö väärtust. Ja see tekitas selles põikpäises tütres suure tahtmise minna kas või natuke maad metsikusse laande, kus pole ei taldrikuid ega õmblustööd, küll aga võib vaja minna selliseid asju, milleks ta oli enda teada kindlasti võimeline.
Roland vaatas puulõikeid, mille kohta oli tiitellehel öeldud: „B. G. illustratsioonid”. Naine, rätt peas, lehviv põll ees ja suured puukingad jalas, seisab välul, mida ümbritsevad tumedad männipuud, risti-rästi okkaliste harude vahelt vaatamas valged silmad. Teine kogu, kes näis olevat mähitud väikesi kelli täis riputatud võrku, tagus võrguga kaetud rusikatega vastu majakese ust, samal ajal kui selle ülemise korruse akendest kõõritasid lömmis ja juhmid näod. Väike, samade tumedate puudega ümbritsetud maja, mille ees, lõuad valgendatud trepiastmetel ja pikk nõtke keha lohe kombel ümber nurga keerdunud, lebas pikk hunt, kelle karvad olid voolitud kooskõlas puude vahedate, sulestikku meenutavate okstega.
Maud Bailey pakkus talle konservkrevette, omletti ja rohelist salatit, natuke Bleu de Bresse’i juustu ja kausitäie hapusid õunu. Nad rääkisid „Lugudest süütutele”, mis olid, nagu Maud ütles, enamasti Grimmide ja Tiecki juttudest tuletatud üsna hirmutavad lood, rõhuga loomadel ja sõnakuulmatusel. Nad vaatasid koos lugu naisest, kes oli öelnud, et ta annaks mida tahes lapse eest, ükskõik millise lapse eest, olgu ta või siil, ning sünnitas siis ootuspäraselt koletise, poolsiili, poolpoisi. Blanche oli joonistanud siil-lapse Victoriaaegsel lapse söögitoolil Victoria-aegse laua ääres, tema taga olid puhvetkapi klaasi tumedad ruudud ning tema ees tohutu suur sekkuv käsi, mis osutas toidule. Lapse nägu oli tömp, karvane ja krimpsus, nagu oleks ta nutma puhkemas. Tema okkad olid ümber ta inetu pea nagu nimbuse ogalised kiired ning laskusid risti-rästi mööda ta kaelata õlgu kõige sellega kokkusobimatu tärgeldatud ja kroogitud kraeni. Tema tömpide käte küljes olid väikesed nürid küüned. Roland küsis Maudilt, mida kriitikud selle kohta ütlesid. Maud vastas, et Leonora Sterni arvates esindas see Victoria-aja naise või ka ükskõik millise naise hirmu selle ees, et ta sünnitab koletise. See oli suguluses Frankensteiniga, looga, mis sündis Mary Shelley sünnitusvaludest ja sünnituse õudusest.
„Kas teie arvate ka nii?”
„See on vana lugu, vendade Grimmide raamatust, siil istub musta kuke seljas kõrge puu otsas, mängib torupilli ja veab inimesi ninapidi. Minu meelest on võimalik Christabeli kohta nii mõndagi mõista selle järgi, kuidas ta kirjutas oma versiooni. Minu arvates talle lihtsalt ei meeldinud lapsed – nii nagu tol ajal nad ilmselt ei meeldinud paljudele vallalistele tädidele.”
„Blanche’il on siilist kahju.”
„On või?” Maud uuris pisikest pilti. „Jah, teil on õigus. Christabelil ei ole kahju. Siilist saab väga leidlik seakarjus – ta mitmekordistab seakarja metsas leiduvate tõrude najal – ja lõpetab ohtra ja võidurõõmsa lihunikutööga, küpsetatud sealiha ja kõrnetega. Seda on raske seedida tänapäeva lastel, kes kurvastavad Gadara sigade pärast. Christabel teeb temast loodusjõu. Talle meeldib võita lootusetus olukorras. Lõpuks võidab ta endale kuningatütre, kes peaks põletama tema siilinaha öösel ära, ning teebki seda ja leiab oma sülelusest ilusa printsi, kes on kõrvetada saanud ja nõgimust. Christabel ütleb: „Ja kui ta kahetseski taga oma okkalist soomusrüüd ja kiiret, metsikut taipu, siis sellest ajalugu vaikib, sest kui me oleme jõudnud õnneliku lõpuni, ei tohi me sealt kaugemale minna.””
„See mulle meeldib.”
„Mulle ka.”
„Kas te hakkasite temaga tegelema perekondliku sideme pärast?”
„Võimalik. Vist mitte. Kui ma olin väga väike, teadsin ma peast üht tema luuletust, ning sellest sai omamoodi proovikivi. Teate, Baileyd ei ole Christabeli üle eriti uhked. Nad ei ole kirjanduslike huvidega. Mina olen kõrvalekalle. Minu Norfolki vanaema ütles mulle, et liiga palju haridust rikub tüdruku ära ja temast ei tule head naist. Ja pealegi ei räägi Norfolki Baileyd Lincolnshire’i Baileydega. Lincolnshire’i haru kaotas Esimeses maailmasõjas kõik pojad peale ühe invaliidi ning vaesus, aga Norfolki Baileydele jäi nende rahast küllalt palju alles. Sophie LaMotte abiellus ühe Lincolnshire’i Baileyga. Nii et ma ei kasvanud üles arusaamaga, et mul on abielu kaudu perekonnas luuletaja. Luges hoopis see, et meil oli kaks derbi võitjat ning onu, kes sai hakkama rekordilise laskumisega Eigeri mäetipust.”
„Mis väike luuletus see oli?”
„Luuletus Kyme sibüllist. See oli väikeses raamatus, mille ma sain kunagi jõuluks ja mille nimi oli „Tondid ja teised pentsikud olevused”. Ma näitan teile.”
Roland luges
Kes oled sa?
Tolmunud riiulil siin
korvpudelis rippun ma
kokkuvolditud nahkhiir
enda mina kel kuivamas.
Kes olid sa?
Sundis kullajumalus mind
lauldes kõrgelt ja kiledalt
tema lõõsk küll söövitas mind
ei ma omaks teind hüüdu talt.
Mis nägid sa?
Nägin taevavõlvi ma sina
hoidmas tervet maailma
nägin ma surilina
katmas Caesari silma.
Mis loodad sa?
Iha vaid kustutet leek
siira armu vale jõud murrab
vaid riiuli tolmu püüd me
ma ihkan surra.
„See on väga kurb luuletus.”
„Noored tüdrukud ongi kurvad. Neile meeldib olla, see tekitab neis tunde, et nad on tugevad. Sibüllil oli tema purgis turvaline olla, keegi ei saanud teda puutuda ja ta tahtis surra. Ma ei teadnud, kes on sibüll. Mulle meeldis lihtsalt luuletuse rütm. Igatahes kui ma alustasin oma tööd lävede teemal, tuli see mulle meelde ja Christabel tuli ka.
Ma kirjutasin töö Victoria-aegsete naiste ruumikujutlusest. „Marginaalsed olevused ja läveluule”. Agorafoobiast, klaustrofoobiast ja paradoksaalsest ihast saada välja piiranguteta
