varjatud tähendusi ja tõeliselt pentsikut seksuaalsust või sensuaalsust. Feministid on selle pärast pöördes. Nad ütlevad, et see väljendab naiste võimetut iha. Ega seda enne suurt ei loetud, kui nemad selle avastasid – Virginia Woolf teadis seda, ta esitas seda loova mõistuse olemusliku androgüünsuse kujundina – aga uued feministid näevad Melusinat vannis naiste iseseisva seksuaalsuse sümbolina, mis ei vaja vaeseid mehi. Mulle see meeldib, selles on midagi häirivat. Selle fookus muutub kogu aeg. Soomuselise saba väga täpsetest kirjeldustest kosmiliste lahinguteni.”
„Väga kasulik informatsioon. Ma otsin selle üles.”
„Miks sa seda teada tahad?”
„Ma sattusin Randolph Ashi teostes ühe viite peale. Randolph Ashi loomingus on varem või hiljem peaaegu kõigele viidatud. Miks ma sind naerma ajasin?”
„Minust sai tahtmatult Christabel LaMotte’i asjatundja. Maailmas on kaks inimest, kes teavad kõike, mida on Christabel LaMotte’i kohta teada. Üks on professor Leonora Stern Tallahassees. Ja teine on dr Maud Bailey Lincolni ülikoolis. Ma kohtusin nende mõlemaga Pariisis ühel seksuaalsuse ja tekstuaalsuse teemalisel konverentsil, kus ma osalesin. Kui sa mäletad. Minu meelest neile ei meeldi mehed. Sellegipoolest oli mul hirmuäratava Maudiga lühike armulugu. Pariisis ja siis siin.”
Ta jäi vait ja kortsutas endamisi kulmu. Ta tegi suu lahti, et midagi lisada, aga pani selle uuesti kinni. Natukese aja pärast ütles ta:
„Tema – Maud – juhib naiste teaduskeskust Lincolnis. Neil on seal küllaltki palju Christabeli avaldamata dokumente. Kui sa tahad midagi vähetuntut, siis just sealt tulekski otsida.”
„Võib-olla otsingi. Aitäh. Missugune ta on? Kas ta pistab mu nahka?”
„Ta tarretab meeste vere külmusega,” kostis Fergus tugeva dekodeerimatu tundega.
neljas peatükk
Okastihniku sülest
kõrgub torn, katteks klaas
tuvimaja see pole
ega lai buduaar.
Tuul vilistab tuska
üle maa, üle vee
kõrgel mustavas aknas
valget kätt silmab mees.
Kuuleb hädalist hõiget
ilge moori ta suust
„Rapuntsel, Rapuntsel
lase alla sa juus!”
Ja läiklevaid lõimi
langeb väreldes koos
eks ikka kuldkroonist
lasti valla see voog.
Musti küüniseid haarab
tõstes käe ette käe.
Iga salk kiljub valust
ei me kuule ei näe.
Seal siis küüraka tõusu
vaikselt jälgimas mees.
Pisarad endal silmis
ahastusest on need.
Kui Roland Lincolni jõudis, ärritas teda juba see, et ta oli pidanud rongiga sõitma. Bussisõit oleks olnud odavam, kuigi pikem, aga dr Bailey oli saatnud postkaardi napi teatega, et talle sobiks kõige paremini rääkida Rolandiga kohe, kui see tuleb lõunaselt rongilt – et ülikoolilinnak on pisut Lincolnist väljas, oleks nõnda kõige parem. Rongis oli aga võimalik proovida välja uurida, mida üldse on teada Christabel LaMotte’ist. Rolandi kolledžiraamatukogu oli pakkunud kaks raamatut. Üks oli väga õbluke ja daamilik, kirjutatud 1947. aastal ja saanud Christabeli ühe luuletuse järgi pealkirja „Valge pesu”. Teine oli tüse feministlike esseede kogumik, enamasti Ameerika autoritelt ja avaldatud 1977. aastal: „Tema temas endas, LaMotte’i varjatuks jäämise strateegia”.
Veronica Honiton andis natuke biograafilist informatsiooni. Christabeli vanavanemad Jean-Baptiste ja Emilie LaMotte olid põgenenud pärast 1793. aasta terrorit Inglismaale ja asunud siia elama, otsustades Bonaparte’i kukutamise järel mitte Prantsusmaale naasta. Isidore, kes sündis 1801. aastal, oli õppinud Cambridge’is ja kaalunud luuletamist enne seda, kui temast sai tõsine ajaloolane ja mütograaf,
keda olid tugevasti mõjutanud saksa uurimused muinasjuttude alal ning piiblinarratiivi allikad, kuid kes oli siiski kõigutamatu omaenda müstilises bretooni kristluses. Tema ema Emilie noorem vend oli vabariiklane ja antiklerikaalne ajaloolane, aga ka folkloorientusiast Raoul de Kercoz, kes hooldas veel Kernemetti, perekonna härrastemaja. 1823. aastal abiellus Isidore preili Arabel Gumpertiga, St Pauli katedraali kanooniku Rupert Gumperti tütrega, kelle kindel religioosne usk oli võimsaks Christabeli lapsepõlve tasakaalustavaks jõuks. Abielust sündis kaks tütart: 1830. aastal sündinud Sophie, kes abiellus Sir George Baileyga Seal Close’ist Lincolnshire Woldsis, ning 1825. aastal sündinud Christabel, kes elas vanemate juures kuni 1853. aastani, mil tema vallalise tädi Antoinette de Kercozi talle jäetud väike, kuid äraelamiseks piisav pärandus võimaldas tal asuda elama Richmondi Surreys koos ühe noore sõbrannaga, kellega ta oli kohtunud mingil Ruskini loengul.
Preili Blanche Gloveril olid loomingulised ambitsioonid nagu Christabelilgi ning ta maalis suuri õlimaale, millest pole säilinud ainsatki, aga ta tegi ka osavaid ja müstilisi puugravüüre, mis illustreerivad Christabeli veetlevaid, kuid pisut ärevust tekitavaid raamatuid „Lood süütutele” ja „Novembris jutustatud lood” ning ka tema religioosset luulet „Palved”. Arvatakse, et just preili Glover julgustaski Christabeli kirjutama seda grandioosset ja segast eepilist poeemi „Haldjas Melusina”, mis jutustab ümber vana loo maagilisest poolnaisest, poolmaost. „Haldjas Melusina” fraasid on maagiaga üle koormatud ning prerafaeliitide ajal imetlesid seda mõningad kriitikud, sealhulgas ka Swinburne, kes nimetas seda „rahulikuks, lihaseliseks, madu meenutavaks looks, milles on rohkem jõudu ja mürki, kui üldse peetakse tavaliseks naisterahva sulest tulnule, aga selles puudub narratiivne hoog, üsna sama moodi, nagu see puudus Coleridge’i Maos, mis kujutas Kujutlusvõimet, saba omaenda suhu topitud”. See on nüüd ärateenitult unustatud. Christabeli tagasihoidlik, kuid turvaline kuulsus põhineb tema hillitsetud ja peenel lüürikal, mille on loonud peen tundelisus, mõnevõrra sünge temperament ja häiritud, kuid vankumatu kristlik usk.
Õnnetuseks uppus preili Glover 1861. aastal Thamesi. Näib, et see surm mõjus Christabelile masendavalt ning ta läks lõpuks oma perekonna rüppe tagasi ja veetis õde Sophie juures oma ülejäänud vaikse ja sündmustevaese elu. Paistab, et pärast Melusinat ta enam luulet ei kirjutanud, vaid tõmbus üha enam vabatahtlikku vaikimisse. Ta suri 1890. aastal kuuekümne viie aastasena.
Veronica Honitoni kommentaarid Christabeli luulele keskendusid armsalt tema „kodusele müstitsismile”, mida ta võrdles viisiga, kuidas George Herbert ülistas teenijat, kes „pühib tuba nagu Sinu seadust” täites:
Kord ja puhtus meeldib mul
rüüsid puhtad, kohevad.
Mis on täpselt tehtud sul
halvasti ei olla saa.
Maja laitmatult on korras
külastajat ootamas
kes näeks meie valget linast
korras kõige paremas
kes siis kõik need paneks kokku
meid kuid paneks puhkama.
Kolmkümmend aastat hiljem pidasid feministid Christabel LaMotte’i meeletuks ja raevukaks. Nad kirjutasid käsitluse„Ariachne lõhutud lõng: Kunst kui kõrvaleheidetud
