Ashi-vabrik, mis kükitas hoone sisemuses, põrgu. Lugemissaalist viis raudredel alla ning sealt oli ka väljapääs – kõrge lukustatud kaaruks, mis viis üles Egiptuse päikeseta matusepaika, mittemidaginägevate silmadega vahtivate vaaraode, kössis kirjutajate, teisejärguliste sfinkside ja tühjade muumiakirstude keskele. Ashi-vabrik oli palav paik täis metallkappe ja klaaskonge, millest kostis kirjutusmasinate klõbinat ja mida valgustasid hämaralt neoontorud. Mikrofilmilugejad kumasaid roheliselt sealses hämaruses. Kui lugejates lühis tekkis, oli õhus vahetevahel tunda väävlihaisu. Seal kõlas isegi hala ja oli kuulda mõnda juhuslikku karjatust. Briti Muuseumi kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. Kõutsid nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi.
Blackadder istus keset oma toimetuse näilist kaost ja tegelikku korda, sõelus väiksemate sedelite hange karvaste servadega perfokaartide ja laiguliste, pungil toimikute vahelises orus. Tema taga vilksas ta assistent, kahvatu Paola, pikad ilma värvita juuksed kummipaelaga kinni seotud, tohutu suured prillid talle suru ilmet andmas, ning sõrmeotsad nagu tolmused hallid padjakesed. Seesmises ruumis, kirjutusmasina toa taga, oli väike kartoteegikappidest ehitatud koobas, milles paiknes dr Beatrice Nest, kelle olid peaaegu sisse müürinud kastid, mis sisaldasid Ellen Ashi päevikut ja kirjavahetust.
Blackadder oli viiekümne nelja aastane ja ta oli tulnud Ashi toimetama solvumise mõjul. Ta oli šoti koolmeistrite poeg ja pojapoeg. Tema vanaisa esitas õhtuti koldevalguses luulet – „Marmioni”, „Childe Haroldit” ja „Ragnarökki”. Ta isa saatis ta Cambridge’i Downing College’isse F. R. Leavise juurde õppima. Leavis tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste üliõpilastega ikka tegi: ta näitas neile inglise kirjanduse hirmsat ja hunnitut tähtsust ja tarvilikkust ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. Noor Blackadder kirjutas luuletusi, kujutles dr Leavise kommentaare nende kohta ning põletas need ära. Ta lõi endale spartalikult napi, kahemõttelise ja läbitungimatu esseestiili. Tema saatuse otsustas üks dateerimiseteemaline seminar. Cambridge’i seminariruum oli rahvast täis, istuti põrandal ja tooli käetugedel. Kõhn ja vilgas õppejõud, lahtise kaelusega särk seljas, seisis aknalaual ja sikutas üht aknapoolt, et lasta sisse värsket õhku, Cambridge’i külma valgust. Dateerimiseks antud tekstide seas oli trubaduuride lüürika, James I aegse värssdraama näidis, mõned satiirilised riimipaarid, blankvärsis mõtisklus vulkaanilisest mudast ja üks armastussonett. Blackadder, keda vanaisa oli koolitanud, mõistis otsekohe, et kõigi nende luulekatkete autor oli Randolph Ash ning need on näited tema ventrilokvismist, tema raskesti käsitletavast haardest. Temal endal oli kaks võimalust: teha oma teadmised avalikuks või lasta seminaril jätkuda ja Leavisel ahvatleda õnnetuid magistrante valesti määrama ning demonstreerida siis omaenda hiilgavat analüüsivõimet võltsingu ja ehtsa ning viktoriaanliku võõrandumise ja eheda tunde vahel vahet tegemises. Blackadder valis vaikimise ning Ash paljastati nagu kord ja kohus ning leiti kerge olevat. Blackadder tundis, et ta on Randolph Henry Ashi kuidagi reetnud, kuid õigluse mõttes oleks ta võinud pigem arvata, et ta on reetnud iseenda, oma vanaisa ja võimalik ka, et dr Leavise. Ta hüvitas selle. Ta kirjutas oma doktoritöö teemal „Teadlikud väited ja alateadlik eelarvamus: Pingeallikas Randolph Henry Ashi dramaatilistes poeemides”. Temast sai Ashi-ekspert ajal, mil Ash oli kõige vähem moes. Ta räägiti nõusse, et ta toimetaks Ashi „Kogutud luuletusi ja näidendeid” juba 1959. aastal, õnnistusega praeguselt lord Ashilt, eakalt metodistist peerilt, kes oli Ashi enda ühe kauge sugulase järeltulija ning müümata käsikirjade pärija. Neil süütuseaegadel oli ta kujutlenud seda väljaannet kui mingit piiritletud ülesannet, mis võib viia teiste asjadeni.
Tal oli kõikuvas koguses abilisi, keda ta saatis nagu Noa tuvisid ja kaarnaid maailma raamatukogudesse, peos nummerdatud sedelid nagu riidehoiupiletid või lõunatalongid, kõigis kas küsimus, võimaliku tsitaadi poolik rida või pärisnimi, mis tuli kindlaks teha. Rooma sõjavankri rattarumm, mille jälgi aeti Gibboni joonealuste viidete kaudu. „Mõttetarga ohtlik unes nähtud melon”, mis osutus pärinevat Descartes’i unenäost. Ashi oli huvitanud kõik. Araabia astronoomia ja Aafrika transpordisüsteemid, inglid ja tammepahad, hüdraulika ja giljotiin, druiidid ja grande armeé, katarid ja trükkalite õpipoisid, ektoplasma ja Päikese mütoloogia, külmunud mastodonide viimased söömaajad ja taevamanna tegelik olemus. Joonealused märkused matsid teksti enda alla ja neelasid selle endasse. Need olid koledad ja kohmakad, kuid vajalikud, arvas Blackadder, kui need tekkisid iseenesest nagu Hüdra pead, ühe lahendatu asemele kaks lahendust nõudvat.
Ta mõtles sageli oma hämaras toas sellest, kuidas inimesest saab tema töö. Kes oleks ta nüüd, kui temast oleks saanud, ütleme, ehitusraha jagav riigiametnik või politseinik, kes uurib juukse- ja nahakübemeid või pöidlajälgi? (See oli väga ashilik mõtisklus.) Mida kujutaksid endast üksnes nende enda pärast kogutud teadmised, see tähendab James Blackadderile kogutud teadmised, millel poleks mingit tegemist Randolph Henry Ashilt saadud saagiga, selle seedimisega ja jäätmetega?
Oli aegu, mil Blackadder lubas endal selgelt näha, et ta lõpetab oma tööelu, see tähendab oma teadliku mõtleva elu selle ülesande juures ning et kõik ta mõtted on siis olnud teise mehe mõtted, kogu ta töö teise mehe töö. Ja siis mõtles ta, et see polegi võib-olla nii oluline. Teda ju lõpuks ikkagi huvitas Ash isegi pärast kõiki neid aastaid. See oli meeldiv alluvus, kui ta ikkagi oli alluv. Ta uskus, et Mortimer Cropper pidas ennast Ashi isandaks ja omanikuks, aga tema, Blackadder, teadis paremini oma kohta.
Ta oli näinud kunagi telerist üht loodusteadlast, kes näis talle tema enda analoogina. See mees läks paunaga välja, korjas üles kakkude räppetombud, sildistas need, lammutas hiljem pintsettidega laiali, loputas mitmesuguseid puhastusvedelikke täis klaasmensuurides ning korrastas ja seadis ringi kakkude kokkupressitud luu-, hamba- ja karvatombu jäänused ja osakesed, et taastada surnud karihiir või vaskuss, kes oli jooksnud, surnud ja liikunud läbi kaku seedekulgla. See kujund meeldis talle ning ta kaalus hetkeks, kas mitte sellest luuletust kirjutada. Siis avastas ta, et Ash oli temast ette jõudnud. Ash oli kirjeldanud arheoloogi:
Nii nagu mõõgaterakildude ja puruks pekstud luude põhjal
võib luua pildi lahingutest iidsetest
või katkiste pealuude põhjal huviline
loeb välja vaskussi või karihiire surma
öökulli rappetompudest saab aimu
kuis hõljub Valge surm õhkpehmeil purjil
konks verine kel paistmas udusulgses kraes…
Siis ei suutnud Blackadder aru saada, kas ta oli märganud teleri loodusteadlast sellepärast, et Ashi kujund oli ta mõtted selleks ette valmistanud, või oli ta selle peale tulnud sõltumatult.
Roland ilmus riiulite tunnelitest Blackadderi jäise valgusega valdustesse. Paola naeratas talle ning Blackadder kortsutas kulmu. Blackadder oli hall mees, tal oli hall nahk ja raudhallid juuksed, mida ta kandis üsna pikana, sest ta oli uhke, et need olid ikka veel nii paksud. Tema rõivad – tviidpintsakud, velvetpüksid – olid korralikud, kantud ja tolmused nagu kõik muugi siin all. Kui ta naeratas – mida juhtus väga harva –, oli tal mõnus irooniline naeratus.
Roland ütles: „Ma arvan, et ma olen teinud avastuse.”
„Tõenäoliselt selgub, et seda on juba varem kakskümmend korda avastatud. Mis see on?”
„Ma läksin tema Vicot lugema ning see on ikka veel tuubil täis tema käsikirjalisi märkmeid, lõhkemiseni täis, iga lehekülje vahel. Londoni Raamatukogus.”
„Cropper käis selle kindlasti tihtkammiga läbi.”
„Minu meelest mitte. Minu meelest tõesti mitte. Kõik see tolm on settinud sinna mustadesse servadesse, see jõuab päris leheservani. Seda pole keegi väga kaua puutunud. Ma oletan, et mitte kunagi. Ma lugesin natuke.”
„Oli
