Roland teadis, et ta peaks selle kirjutise esimesena ette võtma, aga selle hirmuäratav pikkus ja tihedus takistasid teda. Ta alustas „Ariachne lõhutud lõngaga”, mis lahkas elegantselt Christabeli üht putukaluuletust, milliseid oli nähtavasti palju:
Nii plekke täis, ahtast olendist
välja võlutud valuga
töntsil sõrmil imetabaseist niitidest
helkurpüünised saand.
Suminal ekslevad putukad, kaunilt sädelev liik
ringi rändlev veel geomeetria, valgust püüdmas veel siit.
Keskendumine oli raske. Lauge Kesk-Inglismaa libises mööda, küpsisevabrik, metallkarpide kompanii, põllud, hekid, kraavid, meeldivad ja harilikud. Preili Honitoni raamatus, palgelehel, oli ka esimene Christabeli pilt, mida Roland oli näinud – väga ammune pruunikas foto, mida looritas krabisev ja läbipaistev kaitsepaber. Christabelil oli seljas suur alt laienev mantel ja peas väike rüüsiga ääristatud tanu, mille lai pael oli lõua all suurde lehvi seotud. Tema rõivad olid silmapaistvamad kui ta ise, ta taandus neisse, pea võibolla küsivalt, võib-olla „linnulikku” poosi matkides, pisut viltu. Tema oimukohtadel olid väga heledad kähardatud juuksed ning paotunud huulte vahelt paistsid suured ja ühtlased hambad. Pilt ei jätnud muljet mingist isikupärast – see kujutas otsekui üldistatud Victoria-aegset daami, täpsemini ujedat poetessi.
Roland ei tundnud alguses Maud Baileyt ära ning ega ta ise ka ei olnud mingilgi viisil tähelepanuväärne, nii et nad jäid seal värava juures peaaegu viimaseks paariks. Maud Baileyt võis olla küll raske ära tunda, kuid teda oli ka raske mitte märgata. Ta oli pikk, piisavalt pikk, et Fergus Wolffiga silmitsi seista ning palju pikem kui Roland. Ta oli rõivastatud ülikooli õppejõu kohta tavatult läbimõeldult, mõtles Roland, heites kõrvale mitu teist moodust kirjeldada Maudi rohevalget kostüümi, pikka männirohelist tuunikat männirohelise seeliku peal, valget pluusi tuunika all ja ning pikki mahevalgeid sukki pikkade läikivate roheliste saabaste sees. Läbi sukkade kiirgas looritatud ihu peaaegu roosakaskuldset kuma. Roland ei näinud Maudi juukseid, mis olid keeratud kõvasti talle otsaesisele surutud maalitud siidkangast ja paabulinnusulega turbani alla. Tema kulmud ja ripsmed olid blondid – seda pani Roland tähele. Maudil olid klaar ja piimjas nahk, värvimata huuled ja küllaltki tasakaalukad, selgepiirilised näojooned. Ta andis märku, et oli Rolandi ära tundnud ja püüdis võtta Rolandi kotti, kuid Roland ei lubanud. Maud sõitis laitmatult läikiva rohelise Põrnikaga.
„Teie küsimus intrigeeris mind,” ütles Maud, kui nad sõitma hakkasid. „Ma olen rõõmus, et te võtsite vaevaks tulla. Ma loodan, et asi on seda väärt.” Ta hääl oli rõhutatult patriitslik ja hääldus ähmane – nagu kõrgklassi häälduse lamestatud versioon. Tema juures oli tunda mingit sõnajalga meenutavat ja teravat lõhna. Ta hääl Rolandile ei meeldinud.
„See võib olla tühja tuule tagaajamine. Mul pole tegelikult õieti midagi.”
„Eks me vaata.”
Lincolni ülikoolil olid valgete katusekividega tornid, mida oli tehtud vaheldusrikkamaks lillade ja oranžide kividega ning vahetevahel ka happeroheliste kividega. Dr Bailey ütles, et tugeva tuulega lendasid kivid katuselt ja olid kõndijatele tõeliseks ohuks. Seal puhus sageli tugev tuul. Ülikoolilinnak oli madalsoine ja tasane ning paigutatud nagu mingi malelaud, kuid selle päästis fantaasiaküllane vee-aednik, kes oli loonud terve kanalite ja tiikide labürindi, mis kulgesid ristkülikukujulisest asendiplaanist üle ja selle ümber. Nüüd olid need kanalid täis langenud lehti, mida nügisid Koi karpkalad oma tömpide pärljate ninadega. Ülikool oli pärit laienemise pillavast kõrgpunktist ning nägi nüüd välja natuke kasimatu ja vilets, mördised praod irvitamas valgete pikerguste kivide vahel ja linnalike plaatide all.
Tuul liigutas dr Bailey liiga uhke peakatte siidnarmaid. See sasis Rolandi musta karvkatet. Ta pistis käed taskusse ning seadis end sammuvast Maudist natuke tahapoole. Paistis, et liikvel pole kedagi teist, kuigi oli semestriaeg. Roland küsis dr Baileylt, kus on üliõpilased, ning naine vastas, et täna, neljapäeval, loenguid ei ole ning see päev on mõeldud sportimiseks ja õppimiseks.
„Nad kõik kaovad. Me ei tea, kuhu. Nagu võluväel. Mõned neist on raamatukogus. Enamik ei ole. Ma ei tea, kuhu nad lähevad.”
Tuul säbrutas tumedat vett ning oranžid lehed tegid selle pinna ühekorraga sakiliseks ja räpakaks.
Dr Bailey elas Tennysoni torni tipus – „Mul oli valida, kas see või Neidis Marian,” märkis ta, hääl eemalolevalt põlastav, kui nad hoone klaasukse lahti tõmbasid. „Alderman, kes seda rahastas, tahtis, et kõik kohad oleksid Sherwoodi rahva järgi nimetatud. Siin on inglise keele osakond ja humanitaarteaduste kantselei ja kunstiajalugu ja naisuuringud ka. Meie uurimiskeskus ei ole. See asub raamatukogus. Ma viin teid sinna. Kas te kohvi tahaksite?” Nad sõitsid üles mitmekabiinilise liftiga, mis logises korrapäraselt mööda selle muidu tühjast ukseavast. Need ilma ukseta liftid heidutasid Rolandit, aga Maud astus täpselt sisse ning ta tõsteti juba Rolandi kohale, enne kui see järgneda julges, nii et ta ronis parajasti platvormile, kus Maud seisis, kui ta komistas, peaaegu liiga hilja, ettepoole ja üles. Maud ei öelnud selle kohta midagi. Liftiseinad olid peeglitega kaetud ja seal oli pronksikarva valgus, nii et Maud sähvatas talle seinast seina kuumalt vastu. Välja astus Maud jälle täpselt, kuid Roland komistas ka sellel lävel, kui põrand tema jalge all tõusis.
Maudi kabinetil oli ühes küljes klaassein ning kõigis teistes külgedes oli see põrandast laeni raamatutega vooderdatud. Raamatud olid paigutatud ratsionaalselt, temaatiliselt ja alfabeetiliselt ning need olid tolmuvabad – see viimane oli ainus märk majapidamisest selles rangelt lihtsas paigas. Ilus asi oli selles toas Maud Bailey ise, kes laskus väga graatsiliselt ühele põlvele, et veekeetja sisse lülitada, ning võttis kapist kaks sinivalget Jaapani kruusi.
„Võtke istet,” ütles ta otsustavalt ja osutas madalale, polsterdatud ja eresinisele toolile, kus kahtlemata istusid tudengid, kui neile nende kirjalikud tööd tagasi anti. Ta ulatas Rolandile pähklipuuvärvi lahustuva kohvi. Peakatet ei olnud ta peast võtnud. „Niisiis, kuidas ma saan teile abiks olla?” küsis ta, võttes ka ise istet kirjutuslauast moodustuva tõkke taga. Roland mõtiskles omaenda põiklemisstrateegia üle. Enne Maud Baileyga kohtumist oli tal olnud ähmane ettekujutus, et ta võib äkki näidata talle näpatud kirjade koopiaid. Nüüd ta teadis, et ei või. Naise hääles ei olnud soojust. Roland ütles:
„Ma töötan Randolph Henry Ashi teema kallal. Nagu ma teile kirjutasin. Ma avastasin hiljuti, et ta võis olla kirjavahetuses Christabel LaMotte’iga. Ma ei tea, kas teile on sellisest kirjavahetusest midagi teada? Nad päris kindlasti kohtusid.”
„Millal?”
Roland ulatas talle oma ärakirja Crabb Robinsoni päevikust.
„Seda võib olla mainitud Blanche Gloveri päevaraamatus. Meie keskuses on üks tema päevaraamatutest. See katab sama ajavahemikku – ta alustas seda, kui nad kolisid Richmondi. Meie arhiivis olevad dokumendid on tegelikult Christabeli kirjutuslaua sisu ajal, mil ta suri – ta avaldas soovi, et need saadetaks tema ühele õetütrele, May Baileyle, „lootuses, et ta võib hakata luulet armastama”.”
„Ja kas ta hakkas?”
„Minu teada küll mitte. Ta abiellus ühe oma nõbuga, kolis Norfolki, sai kümme last ja juhtis suurt majapidamist. Mina põlvnen temast – ta oli mu vanavanavanaema, ning see teeb minust ka Christabeli kauge sugulase. Kui ma siia tulin, veensin ma isa, et ta lubaks meil paigutada need paberid arhiivi. Materjali pole palju, aga see on tähtis. Juttude käsikirjad, palju dateerimata luuletusi väikestel juhuslikel paberilehtedel ning muidugi kõik „Melusina” versioonid – ta kirjutas selle ümber vähemalt kaheksa korda, muutes seda kogu aeg. Ja salmik, mõned kirjad sõpradelt ja see üks Blanche
