teada küll mitte. Peaaegu kindlasti mitte. Ta kirjutas ühele oma õetütrele ja soovitas päevikut mitte pidada. See on päris huvitav kiri. „Kui sa suudad korrastada oma mõtteid ja vormida need kunstiks, siis on see hea; kui sa suudad elada igapäevaste kohustuste ja kiindumustega, siis on see hea. Ära aga tee endale harjumuseks ebatervet enesevaatlust. Miski ei passi vähem noorele naisele tubli töö tegemisel või kasuliku elu elamisel. Neist teise eest hoolitseb Jumal – võimalused leitakse. Esimene on tahte küsimus.””
„Selles ei ole ma kindel.”
„See on huvitav vaatekoht. Üsna hiline – 1886. Kunst kui tahe. Mitte just moodne seisukoht naise puhul. Või ehk ükskõik kelle puhul.”
„Kas teil on tema kirju?”
„Mitte kuigi palju. Mõned pereliikmetele – niisugused manitsused nagu see, saia- ja veiniretseptid, kurtmine. On olemas veel mõned, Richmondi perioodist pole kuigi palju, paar kirja on sõitudelt Bretagne’i – nagu te võib-olla teate, oli tal seal sugulasi. Tundus, et peale preili Gloveri ei olnud tal lähedasi sõpru ning nemad ei pidanud teineteisele kirjutama, sest nad elasid samas majas. Kirju ei ole toimetatud – Leonora Stern püüab midagi kokku panna, aga tal pole suurt millelegi toetuda. Ma kahtlustan, et Sir George Baileyl Seal Courtist võib olla midagi, aga ta ei taha kellelgi vaadata lasta. Ta ähvardas Leonorat haavlipüssiga. Ma arvasin, et oleks parem, kui sinna läheks tema – ta on pärit Tallahasseest, nagu te kahtlemata teate – ja mitte mina, sest Seal Courti peret ja Norfolki peret lahutab pikk protsessimine ja hulk ebameeldivusi. Leonora lähenemiskatsetel oli aga väga kahetsusväärne mõju. Väga kahetsusväärne. Jah. Nojah. Ja kuidas juhtus, et teil tekkis arvamus, nagu oleks Randolph Henry Ash LaMotte’i vastu huvi tundnud?”
„Ma leidsin ühe tema raamatu lehtede vahelt pooliku kirja mustandi tundmatule naisele. Ma arvasin, et naine võib olla LaMotte. Selles oli mainitud Crabb Robinsoni. Ash ütles, et see naine mõistab tema luuletusi.”
„See ei kõla kuigi tõenäoliselt. Ma ei oleks küll arvanud, et Ashi luuletused oleksid võinud Christabel LaMotte’ile meeldida. Kogu see kosmiline maskuliinsus. Mis selle vastiku antifeministliku luuletuse nimi oligi, see meediumist, „Lummas Mamma”? Kogu see raskepärane sogamine. Kõik see, mida Christabel LaMotte’is ei olnud.”
Roland silmitses seda kahvatut, salvavat suud omamoodi lootusetusega. Ta kahetses, et oli tulnud. Vaenulikkus Ashi vastu hõlmas kuidagiviisi ka teda, vähemasti tema enda silmis. Maud Bailey jätkas: „Ma kontrollisin oma kartoteeki – ma töötan täispika uurimuse kallal „Melusinast” – ja ma leidsin ainult ühe viite Ashile. See on kirjakeses William Rossettile – käsikiri on Tallahassees – La Motte’i luuletuse kohta, mille Rossetti avaldas.
„Neil hämarail novembripäevadel sarnanen ma kõige rohkem selle õnnetu olevusega RHA Fantaasias, vangistatud tema hirmsas In-Pace’is, vaikima sunnitud ja igatsemas piinadest pääsemist. Selleks läheb vaja mehelikku julgust, et nautida oma kujutlustes süütutele vanglate ehitamist, ning naiselikku kannatlikkust, et neid kaines reaalsuses taluda.””
„Kas see on viide Ashi „Vangistatud nõiatarile”?”
„Muidugi.” Kärsitult.
„Millal see on kirjutatud?”
„1869. aastal. Minu meelest. Jah. Värvikas, aga sellest pole suurt abi.”
„Kui üldse, siis on suhtumine vaenulik.”
„Täpselt nii.”
Roland rüüpas kohvi. Maud Bailey pani kaardi tagasi selle kohale kartoteegis. Ta lausus karpi vaadates:
„Ilmselt te tunnete Fergus Wolffi, ta on minu meelest vist teie kolledžis.”
„Jaa. Fergus soovitaski mul teie käest LaMotte’i kohta küsida.”
Paus. Sõrmed liikusid asjalikult ja korrastasid kaarte.
„Ma tunnen Fergust. Ma kohtusin temaga Pariisis ühel konverentsil.”
Hääl pisut vähem otsustav, pisut väiksema vanemliku autoriteediga, mõtles Roland pahatahtlikult.
„Ta ütles mulle,” lausus Roland neutraalselt ning jälgis, kas naine ei näita kuidagi välja, mida Fergus tema meelest oleks võinud öelda, kuidas ta oleks võinud rääkida. Maud surus huuled kokku ja tõusis püsti.
„Ma viin teid meie uurimiskeskusesse.”
Lincolni raamatukogu erines Ashi-vabrikust nii palju kui üldse võimalik. Selle toestik paiknes klaaskastis, kus värvilised uksed avanesid klaas- ja õõnesseintes nagu mänguasjade kast või hiiglaslik ehitusklotside komplekt. Seal olid kõlisevad metallriiulid ja samme summutavad viltvaibad, punase- ja kollasekirjud nagu ka trepikäsipuud ja liftid. Suvel oli siin kindlasti hele ja palav, aga niiskel sügisel liibus kilthall taevas nagu veel üks kast vastu selle korduvaid aknaruute, milles peegeldusid väikeste ümmarguste tulede read otsekui Tinkerbelli haldjatuled tema Eikunagimaal. Naisuuringute arhiiv asus kõrgete seintega akvaariumis. Maud Bailey pani Rolandi nagu tõrksa lasteaialapse istuma heleda tammepuust laua taha torujasse tooli ning asetas tema ette mitmesugused karbid. „Melusina” I. „Melusina” II. „Melusina” III ja IV. „Ärasaatmata Melusina.” „Bretagne’i luuletused.” „Palveluule.” „Mitmesugune luule.” „Blanche.” Selles karbis näitas Maud Rolandile pikka ja paksu rohelist raamatut, mis nägi natuke arveraamatu moodi välja ja millel olid sünged marmoreeritud eeslehed:
Roland võttis köite aupaklikult kätte. See ei mõjunud talle nii külgetõmbavalt nagu need kaks kirja, mis olid kokkumurtult ta taskus, kuid see õrritas küll tema uudishimu.
Ta muretses oma tagasisõidupileti pärast. Ta muretses Maudi piiratud kannatlikkuse pärast. Päevik oli kirjutatud erutatud ja ilusa käekirjaga, lühikeste sööstude kaupa. Ta libistas pilgu sellest üle. Vaibad, kardinad, eraldumise rõõmud, „Täna palkasime ülemkoka”, uus rabarberi keetmise viis, laps-Hermest ja tema ema kujutav maal, ning jah, hommikusöök Crabb Robinsoni pool.
„Siin see ongi.”
„Tore. Ma jätan teid üksi. Tulen teile järele, kui raamatukogu sulgema hakatakse. Teil on paar tundi aega.”
„Tänan teid.”
Me käisime hommikust söömas koos härra Robinsoniga, meeldiva, kuid igavavõitu vanahärraga, kes jutustas meile keerulise loo Wielandi büstist, mille ta ise oli Goethe ja teiste kirjanduslike kõrgeaususte suureks rõõmuks vääritust unustusest päästnud. Ei räägitud midagi eriti huvitavat ja kindlasti ei teinud seda ka silmatorkamatu mina, kuigi just niimoodi varju tahangi ma jääda. Kohal viibisid proua Jameson, härra Bagehot, luuletaja Ash ilma proua Ashita, kes oli haiglane, ning mõned Londoni ülikooli nooremad õppejõud. Printsessi imetleti väga ja õigusega. Ta ajas väga mõistlikku juttu härra Ashiga, kelle luule ei saa mulle kuidagi meeldida, kuigi Printsess väitis, et temale meeldib see väga, ning loomulikult oli härra Ash sellest meelitatud. Minu meelest puudub tal Alfred Tennysoni lüüriline ladusus ja intensiivsus ning ma kahtlen tema tõsiduses. Tema luuletus Mesmerist on mulle suureks mõistatuseks, sest ma ei oska öelda vähimagi kindlusega, milline ikkagi on tema suhtumine animaalsesse magnetismi, kas pilkav või heakskiitev, ning samasugune on lugu tema teiste teostega – sageli panevad need imestama, kas seal pole mitte palju kisa, vähe villa. Mis puutub minusse, siis kannatasin ma välja pika
