vaatan ise. Ma lähen sinna. Ega sa midagi seal segi ei ajanud.”
„Oi ei. Oi ei. See tähendab, hulga lehti lihtsalt lendas välja, kui raamat lahti tehti, aga minu meelest me panime need tagasi paika.”
„Ma ei saa sellest aru. Ma arvasin, et Cropper jõudis kõikjale. Sa ära parem sellest kõssagi, mõistad, või see kõik lendab üle Atlandi ning Londoni Raamatukogu vahetab oma vaibad välja, paneb sisse kohvimasina ja Cropper saadab meile veel ühe kena ja abivalmi kahetseva naeratusega faksi, pakkudes ligipääsu Stanti kogule ning igakülgset abi mikrofilmi osas. Ega sa ei ole kellelegi midagi öelnud?”
„Ainult raamatukoguhoidjale.”
„Ma lähen ise sinna. Patriotism peab finantseerimise asemel asja ära ajama. Peatame selle lekke.”
„Nad ei –”
„Mina ei usaldaks lasta silmist kedagi, kes seisab vastamisi Cropperi tšekiraamatuga.”
Blackadder maadles oma mantliga, niru, lühikese, villase palituga. Roland oli loobunud igasugusest mõttest arutada näpatud kirju Blackadderiga ja ega see olnudki igal juhul kuigi realistlik. Ta küsis aga siiski: „Kas sa oskad öelda mulle midagi kirjaniku kohta, kelle nimi on LaMotte?”
„Isidore LaMotte. „Mythologies”, 1832. „Mythologies indigènes de la Bretagne et de la Grande Bretagne”. Ka „Mythologies françaises”. Suur teaduslik folkloori ja legendide kogumik. Nõretab tolleaegsest moodsast kõigi mütoloogiate võtme otsimisest, aga ka bretooni rahvuslikust identsusest ja kultuurist. Ash oli seda peaaegu kindlasti lugenud, aga ma ei mäleta, kuidas täpselt ta seda kasutas…”
„Oli olemas ka preili LaMotte…”
„Ah soo, tema tütar. Ta kirjutas religioosseid luuletusi, eks ole? Väikese sünge raamatukese, mille pealkiri oli „Viimased asjad”. Ja lastejutte. „Novembris räägitud lood”. Igasugused öised hirmujutud. Ja ühe eepose, mis olevat loetamatu.”
„Minu meelest tunnevad tema vastu huvi feministid,” ütles Paola.
„Muidugi mõista,” arvas Blackadder. „Randolph Ash neile ei meeldi. Nemad tahavad ainult lugeda Elleni lõputut päevikut, kui meie sõber seal on suutnud selle ükskord päevavalguse kätte tuua. Nad arvavad, et Randolph Ash surus Elleni kirjutamissoovi maha ja kasutas ära tema kujutlusvõimet. Minu meelest on neil raske seda tõestada, kui neid huvitavad tõendid, aga ma ei ole kindel, et see nii on. Nad teavad, mida seal leida on, juba enne, kui nad on seda näinud. Neil ei ole lähtuda millestki muust kui teadmisest, et ta veetis palju aega diivanil lebades ning see ei ole küll tema ajastut ja asjaolusid arvestades eriti harukordne. Nende tegelik probleem – ja Beatrice’i probleem – on selles, et Ellen Ash on igav. Kahju küll, aga ta pole mingi Jane Carlyle. Vaene vana Beatrice alustas soovist näidata, kui ennastsalgav ja toetav oli Ellen Ash ning ta otsis üles iga karusmarjakeedise retsepti ja iga väljasõidu Broadstairsi kahekümne viie aasta jooksul, kas sa suudad seda uskuda, ning kui ta sellest kõigest ärkas, leidis ta, et keegi ei tahtnud enam ennastsalgavust ega pühendumist, kõik tahtsid, et Ellenis oleks möllanud mässumeelsus, valu ja kasutamata anne. Vaene Beatrice. Tal on ainult üks publikatsioon, aga õhuke raamat, mille pealkiri on ilma mingi irooniata „Abikaasad”, ei lähe tänapäeva feministidele peale. Üks väike antoloogia 1950. aastal suurmeeste kaaslannade tarkadest, vaimukatest ja helladest ütlemistest. D. Wordsworth, J. Carlyle, E. Tennyson, Ellen Ash. Aga naisuuringute tegelased ei saa kogu seda materjali avaldamiseks kätte, kuni vaene vana Bea on ikka veel ametlik toimetaja. Ta ei saa ise arugi, mis temaga on juhtunud.”
Roland ei tahtnud kuulda Blackadderilt veel üht pikka kõnet Beatrice Nesti edasilükkunud väljaandest Ellen Ashi kohta. Blackadderi häälde ilmus Beatrice’i teema ülesvõtmisel üks teatud toon, närvidele käiv lõrisev toon, mis meenutas Rolandile kilavaid hagijaid. (Ta oli küll kuulnud hagijate kila ainult telerist.) Mõte Cropperist tõi õpetlase näole põgusa ja vandeseltslasliku ilme.
Roland ei pakkunud ennast Blackadderiga Londoni Raamatukogusse kaasa. Ta läks hoopis kohvi otsima. Pärast seda võib ta hakata taga ajama preili LaMotte’i, kellel nüüd oli mingi identiteet, kataloogis nagu kõigil teistelgi surnud hingedel.
Ta ilmus välja Egiptuse raskekaallaste seast ning nägi kahe tohutu kivist jala vahel midagi kiiret, valget ja kuldset, mis osutus Fergus Wolffiks, kes suundus samuti kohvi jooma. Fergus oli väga pikk, tema vaskjad juuksed olid lõigatud pealt pikaks ja tagant lühikeseks nagu mingis 1930ndate moe 1980ndate versioonis ning need juuksed olid pimestavvalge raske džempri ja lohvakate mustade pükste kohal, millega ta meenutas Jaapani võitluskunstide harrastajat. Ta naeratas Rolandile säravsiniste silmadega ja laia, tugevaid valgeid hambaid kohutavalt täis suuga rahulolevalt ja aplalt. Ta oli Rolandist vanem, kuuekümnendate laps, kes oli õpingud ajutiselt pooleli jätnud, valinud vabaduse, Pariisi revolutsioonid ja istumise Barthese ja Foucault’ jalge ees ning tulnud siis tagasi, et särada Prince Albert College’is. Ta oli üldiselt küllaltki meeldiv, kuigi enamikul temaga kohtunud inimestel tekkis väga ähmane mõte, et ta võib mingil määratlematul kombel ohtlik olla. Rolandile Fergus meeldis, sest näis, et tema meeldis Fergusele.
Fergus kirjutas dekonstruktiivset käsitlust Balzaci „Chefd’Oeuvre Inconnu” teemal. Rolandit ei üllatanudki enam see, et inglise keele ja kirjanduse osakond toetas uurimusi Prantsuse raamatutest. Tundus, et viimasel ajal enam muud ei olnudki ning Roland ei tahtnud, et teda peetaks kitsarinnaliseks. Tema enda prantsuse keel oli hea tänu ema kirglikule sekkumisele tema haridusse. Fergus lamaskles kohviku seinaäärsel pikal pingil ning ütles, et raskus seisnes selles, et ta pidi dekonstrueerima midagi, mis oli nähtavasti juba ise ennast dekonstrueerinud, sest raamat rääkis maalist, mis osutus üksnes kaootiliste pintslitõmmete kogumiks. Roland kuulas viisakalt ja küsis:
„Kas sa tead midagi kellestki preili LaMotte’ist, kes kirjutas lastejutte ja religioosset luulet kusagil 1850ndate paiku?”
Selle peale naeris Fergus üsna kaua ja vastas napilt:
„Peaks teadma.”
„Kes ta oli?”
„Christabel LaMotte. Mütograaf Isidore tütar. „Viimased asjad”. „Novembris jutustatud lood”. Eepos pealkirjaga „Haldjas Melusina”. Väga veider. Kas sa tead, kes on Melusina? Ta oli haldjas, kes abiellus surelikuga, et saada endale hing, ning võttis mehelt lubaduse, et see ei jälgi teda laupäeviti kunagi salaja, ning mitu aastat mees ei jälginudki ja nad said kuus poega, kellel kõigil oli mingi imelik viga – kummalised kõrvad, tohutud kihvad, ühest põsest välja kasvav kassipea, kolm silma – sedasorti asjad. Ühe nimi oli Geoffroy à la Grande Dent ja ühe nimi Hirmus. Melusina ehitas Poitous losse, päris losse, mis on praegu veel alles. Ja lõpuks vaatas mees muidugi läbi lukuaugu – või tegi ühes versioonis oma mõõgaotsaga augu naise terasukse sisse – ja seal ta naine lõbutseski suures marmorvannis. Ja vöökohast allpool oli ta kas kala või madu, Rabelais ütleb „andouille”, mingi tohutu vorukas, sümbolism on ilmne, ja ta peksis vett oma lihaselise sabaga. Ja mees ei öelnud midagi ja naine ei teinud midagi, kuni Geoffroy, see vintske poeg, pani pahaks seda, et tema vend Fromont otsis varju kloostris, ning kui ta keeldus välja tulemast, kuhjas Geoffroy hagu ja põletas kõik koos munkade, Fromonti ja muuga maha. Ja kui sellest kanti ette Raimondinile (tema on see algne rüütel, see abikaasa), siis ütles ta: „See kõik on sinu süü, ma poleks kunagi pidanud võtma naiseks jubedat madu.” Siis tegi Melusina talle etteheiteid, muutus loheks ja lendas ümber lossimüüride, lüües hirmsat lärmi ja kolkides kive. Ah jaa, enne seda andis ta mehele range käsu tappa kindlasti Hirmus, sest muidu hävitab ta nad kõik, ning nõnda ka tehti. Ja ta käib Lusignani krahvidele surma ette kuulutamas – ta on omamoodi Dame Blanche või Fata Bianca. On olemas kõikvõimalikke sümboolseid, mütoloogilisi ja psühhoanalüütilisi tõlgendusi, nagu
