ja lõhuvad kõike, ning et proua Irving hindab oma privaatsust. „Võiks arvata,” ütles Val, „et kassid küll aiale head ei tee.” See oli enne, kui nad leidsid oma köögist ja vannitoa laest niiskuslaigud, mis lehkasid eksimatult kassikuse järele, kui neid näpuga katsuda. Ka kassidel oli väljumine keelatud ja nad olid majas kinni. Roland arvas, et nad peaksid mingi teise korteri otsima, kuid hoidus seda ette panemast, sest ta ei tahtnud enda ja Vali osas midagi nii otsustavat teha.
Val asetas tema ette grillitud marineeritud lambaliha, ratatouille’ ja sooja Kreeka leiva. Roland küsis: „Kas ma toon pudeli veini?” ning Val vastas pahuralt ja tõelevastavalt: „Sa oleksid pidanud sellest natuke aega tagasi mõtlema, kõik jahtub ära.” Nad sõid kaardilaua taga, mille nad lahti tegid ja pärast uuesti kokku panid.
„Ma tegin täna hämmastava avastuse,” ütles Roland talle.
„Noo?”
„Ma käisin Londoni raamatukogus. Neil on R. H. Ashi Vico. Tema enda eksemplar. Nad hoiavad seda seifis. Ma lasksin selle üles tuua ning see oli lõhkemiseni pungil tema enda märkmetest, kõik on seal, arvete ja muu sellise tagakülgedel. Ja ma olen üheksakümmend protsenti kindel, et keegi polnud neid vaadanud sellest ajast saadik, kui ta need sinna pani, sest kõik servad olid mustad ja read langesid kokku…”
„Väga huvitav.” Loiult.
„See võib uurimise palet muuta. Võib küll. Mul lasti neid lugeda, neid ei võetud ära. Ma olen kindel, et keegi ei teadnud, et see kõik on seal.”
„Küllap ei teadnud.”
„Ma pean rääkima Blackadderile. Ta tahab näha, kui tähtis see on, veenduda, et Cropper pole seal käinud…”
„Küllap ta tahab jah.”
See oli paha tuju.
„Anna andeks, Val, anna andeks, et ma sind tüütan. See paistab tõesti põnev.”
„Sõltub sellest, mis sind erutab. Küllap on meil kõigil oma isevärki naudingud.”
„Ma võin sellest kirjutada. Artikli. Tõsine avastus. Loob mulle paremad väljavaated töö saamiseks.”
„Mingeid töökohti ei ole.” Val lisas: „Ja kui oleks, läheksid need Fergus Wolffile.”
Roland tundis oma Vali, ta oli jälginud, kuidas naine püüdis ausalt hoiduda lisamast seda viimast märkust.
„Kui sa tõesti arvad, et see, mida ma teen, on nii tähtsusetu…”
„Sa teed seda, mis sind erutab,” ütles Val. „Kõik teevad, kui neil veab ja kui on midagi, mis neid erutab. Sul on see värk selle surnud mehega. Kellel oli see värk surnud inimestega. Olgu peale, aga kõigile ei lähe see nii väga korda. Ma näen oma orjatöölise vaatepunktist mõnda asja. Möödunud nädalal, kui ma olin seal keraamika ekspordi kohas, leidsin ma oma bossi laualt ühe toimiku alt midagi. Seda, mida tehakse väikeste poistega. Kettide ja suutroppidega ja – mustusega… Sel nädalal, korrastades nii tõhusalt selle kirurgi kartoteeki, sattusin ma ühe kuueteistkümneaastase juhtumile, kellel amputeeriti möödunud aastal jalg – talle sobitatakse praegu kunstjalga, selleks kulub kuid, see käib uskumatult aeglaselt – ja nüüd on kindel, et haigus on alanud ka teises jalas, tema seda ei tea, aga mina tean, ma tean paljusid asju. Ükski neist ei sobi kokku, ühelgi pole mingit mõtet. Oli üks mees, kes läks Amsterdami teemante ostma, ma aitasin ta sekretäril piletit broneerida, äriklassi, talle ja tema tema kellavärgina töötavale limusiinile, ning kui ta jalutab seal kanali kaldal ja imetleb majade fassaade, lööb keegi talle noa selga, hävitab ta neeru, ta jääb gangreeni ning nüüd on ta surnud. Niisama lihtsalt. Niisugused mehed kasutavad mu orjatööd, täna siin, homme läinud. Randolph Henry Ash kirjutas kunagi ammu. Anna mulle andeks, kui mulle ei lähe korda, mida ta oma Vicos kirjutas.”
„Oh, Val, nii hirmsad asjad, sa ei räägi kunagi –”
„Ah, kõik see on väga huvitav, need minu orjatöised läbi lukuaugu tähelepanekud, ei mingit kahtlust. Sel lihtsalt ei ole mingit mõtet ja see ei anna mulle midagi. Küllap ma kadestan sind, kes sa vana Ashi maailmapilti kokku paned. Ainult et, mida annab see sulle, Mutikene? Milline on sinu maailmapilt? Ja kuidas saad sa kunagi lubada seda, et viid meid ära selle tilkuva kassikuse ja teineteise otsas elamise juurest?”
Miski oli Vali häirinud, järeldas Roland mõistlikult. Miski, mis oli pannud teda mitu korda kasutama sõna „erutama” – see polnud tema moodi. Võib-olla oli keegi teda krabanud. Või ei olnud. Ei, see on vääritu. Roland teadis, et viha ja turtsakus erutasid Vali tõesti. Ta teadis Valist rohkem, kui oli talle kasulik. Ta astus naise juurde ja silitas ta kukalt ning naine nuusatas, jäigastus ja lõtvus siis. Natukese aja pärast läksid nad edasi voodisse.
Roland ei olnud rääkinud ja ei suutnud rääkida Valile oma salajasest vargusest. Hiljem õhtul vaatas ta vannitoas neid kirju uuesti. „Kallis proua! Meie erakordsest vestlusest saadik ei ole ma mõelnud millestki muust.” „Kallis proua. Meie meeldivast ja ootamatust vestlusest saadik ei ole ma mõelnud peaaegu muust.” Tungivad, lõpetamata. Rabavad. Rolandit ei olnud kunagi eriti huvitanud Randolph Henry Ashi kadunud keha, ta ei käinud tema majas Russell Square’il ega istunud kivist aiapinkidel, kus oli istunud tema – see oli Cropperi stiil. Rolandile meeldis aga mõista seda, kuidas liikus Ashi mõte, ta jälgis seda tema lauseehituse pööretel ja käänakutel ning avastas selle äkitselt terava ja selgena mõnes ootamatus epiteedis. Need surnud kirjad aga häirisid teda isegi füüsiliselt, sest need olid üksnes algused. Ta ei kujutlenud, kuidas Randolph Henry Ashi sulg kiiresti üle paberi liikus, kuid ta mõtles tõesti ammu surnud sõrmedele, mis olid hoidnud ja kokku murdnud neid pooleldi kirjaga kaetud lehti, enne kui säilitas need raamatu vahel, selle asemel et need hüljata. Kes see oli? Ta peab püüdma selle välja uurida.
kolmas peatükk
Kohas sünkhämaras
roomab Nidhogg, nõgissoomuseline
puredes ilmapuu juuri teeb pesa
urkeid järades pahkadest toitub.
Roland sõitis järgmisel hommikul jalgrattaga Bloomsburysse ja asus teele väga vara, kui Val endale alles oma tööpäevanägu pähe tegi. Ta põikles ohtlikult üht- ja teistpidi läbi haisva viiemiilise roomava liikluse üle Putney silla, piki Embankmenti ja üle Parlamendi väljaku. Tal ei olnud oma vanas kolledžis kabinetti, aga tal lubati sallimisi kasutada üht kabinetti tema mõnetunnise poole kohaga õpetamise jaoks. Siin tühjas vaikuses pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas paljundusmasin keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise valguse sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. Roland oli aus, ta kirjutas võlgujäänud paljundamissumma teaduskonna märkmeraamatusse valamu kõrval. Roland Michell, 2 lehte, 10 penni. Ta oli ebaaus. Tal oli nüüd korralik koopia ja ta sai libistada kirjad märkamatult tagasi Londoni raamatukogu Vico vahele. Aga ta ei tahtnud. Ta tundis, et kirjad on tema omad. Ta oli alati pisut põlanud neid, keda võlusid asjad, mida olid puudutanud suurvaimud – Balzaci kaunistatud jalutuskepp, Robert Louis Stevensoni flažolett, must pitsmantilja, mida oli kunagi kandnud George Eliot. Mortimer Cropperil oli kombeks võtta uuritaskust Randolph Henry Ashi suur kuldkell ning seada oma aeg Ashi ajanäitaja järgi. Rolandi kserokoopiad olid puhtamad ja selgemad
