tundmatu naisega masinlikult kuupäevastama ja paigutama. Kirjadel ei olnud aastaarvu, aga need pidid olema tingimata kirjutatud pärast seda, kui olid ilmunud Ashi dramaatilised luuletused „Jumalad, inimesed ja kangelased”, mis olid avaldatud 1856. aastal ning polnud vastupidi Ashi lootustele ja võib-olla ka ootustele leidnud heakskiitu kriitikutelt, kes olid kuulutanud ta värsid segaseks, ta maitse perversseks ning ta inimesed ekstravagantseks ja vähe tõenäoliseks. Üks neist luuletustest oli „Alexander Selkirki üksildased mõtted”, merehädas meremehe mõtisklused tema saarel. Nagu ka „Mustlase armuaeg”, mis tahtis olla Bunyani vanglamõtiskelu jumalaarmu teemal, ning Portugali Pedro vaimustatud ja pentsik armuavaldus 1356. aastal oma tapetud naise Inêz de Castro palsameeritud surnukehale, kes õõtsus tema rännakutel ta kõrval, nahkjalt pruun ja luukere meenutav ning kroonitud pits- ja kuldvõruga, mille küljes rippusid teemandi- ja pärlikeed, sõrmeluud fantastiliselt sõrmustatud. Ashile meeldisid tegelased, kes oli hullumeelsuse piiril või selle ületanud ning konstrueerisid usu- ja ellujäämissüsteeme neile kättesaadavatest kogemusekildudest. Roland mõtles, et hommikusöögiseltskonda on võimalik kindlaks teha, sest tegu oli ilmselt Crabb Robinsoni ühe hilisema ponnistusega pakkuda Londoni uue ülikooli üliõpilastele stimuleerivat vestlust.
Crabb Robinsoni pabereid hoiti Gordon Square’il Dr Williamsi raamatukogus, mis oli algselt kavandatud ülikoolisaaliks ning mida Robinson toetas kui paika, kus ilmiküliõpilased võisid kogeda kolledžitele omast ülikoolielu. Kindlasti on lihtne kontrollida Robinsoni märkmik-kalendrist, millal oli Ash söönud Russell Square 30 majas hommikust koos ühe matemaatikaprofessoriga, poliitilise mõtlejaga ja erakliku daamiga, kes tundis luulet ning kirjutas seda või kavatses kirjutada.
Rolandil polnud aimugi, kes see võiks olla. Christina Rossetti? Ta arvas, et ei. Ta polnud kindel, et preili Rossetti oleks kiitnud heaks Ashi teoloogilised vaated või tema seksuaalpsühholoogia. Ta ei tundnud ära ka haldjateemat ning ta tajus üldse mitte tavatult omaenda tohutut võhiklikkust, halli udu, milles hõljus või võis kohati silmata tahkeid objekte, juhuslikke kuplite sära kilde või katuste varje hämaruses.
Kas see kirjavahetus oli jätkunud? Kui jah, siis kus see oli ning milliseid informatsiooni kalliskive Ashi „tähelepanuta jäetud, vähestele arusaadavate, käänuliselt mõistetavate mõtete” kohta võib see paljastada? Uurimistöös tuleb võib olla kõikvõimalikud kindlad seisukohad ümber hinnata. Teiselt poolt aga, kas seda kirjavahetust üldse kunagi alustati? Või oli Ash lõpuks abitult kinni jäänud võimetusse väljendada oma tunde pakilisust? Just see pakilisus liigutaski ja šokeeris Rolandit eelkõige. Ta arvas, et tunneb Ashi üsna hästi, nii hästi, kui saab keegi tunda inimest, kelle elu näis olevat täielikult tema mõistuses, meest, kes elas nelikümmend aastat vaikset ja eeskujulikku abielumehe elu ning kelle kirjavahetus oli küll mahukas, aga hillitsetud, viisakas ja mitte just eriti elav. Rolandile see Randolph Henry Ashi juures meeldis. Teda erutas Ashi loomingu raevukas vitaalsus ja selle viidete heitlik maht, ning salajas, endamisi meeldis talle üsnagi, et see kõik oli saavutatud nii rahuliku, nii korras isikliku elu juures.
Ta luges kirjad uuesti läbi. Kas viimane versioon oli ära saadetud? Või oli see kihu kuhtunud või järsult tagasi lükatud? Rolandit ennast valdas ka kummaline ja talle võõras kihu. Äkitselt oli täiesti võimatu panna need elavad sõnad tagasi Vico 300. lehekülje juurde ning tagastada siis seifi number 5. Ta vaatas ringi, keegi ei vaadanud ning ta libistas kirjad omaenda Oxfordi Ashi valimiku vahele, ilma milleta ta kusagil ei käinud. Siis pöördus ta tagasi Vico annotatsioonide juurde ja kandis kõige huvitavamad metoodiliselt üle oma kartoteegikaartidele, kuni kellakõlin trepikäigust alla kostis ja töö lõppu tähistas. Ta oli lõunasöögi unustanud.
Kui ta ära läks, rohelised ja tomatipunased karbid Ashi valimiku peal, noogutati talle sõbralikult valvelaua tagant. Temaga oldi harjutud. Valvelauas olid hoiatused köidete rikkumise ja varguse eest, millega ta ennast kuidagi ei seostanud. Ta lahkus hoonest nagu tavaliselt, räsitud ja pungil käsikohver kaenla all. Ta ronis Piccadillyl number 14 bussi peale ja läks oma saaki käes hoides ülemisele korrusele. Teel Piccadillylt Putneysse, kus ta elas ühe kõduneva Victoria-aegse maja keldrikorrusel, tegi ta läbi oma tavalised seisundid – unisus, haiglane, värinaid peale ajav erksus ning kasvav mure Vali pärast.
teine peatükk
Inimene on oma hingetõmmete ja mõtete, tegude, aatomite ja haavade, armastuse, ükskõiksuse ja vastumeelsuse lugu, milles on ka tema rass ja rahvas, pind, mis on toitnud teda ja tema esivanemaid, tema tuttavate paikade kivid ja liiv, süüme ammu vaigistatud lahingud ja võitlused, tütarlaste naeratused ja vanade naiste aeglane kõnepruuk, juhuslikud juhtumised ja armutu seaduse järkjärguline toime – kõik see ning veel midagi, üksainus leek, mis allub igas mõttes Tule enda kohta kehtivatele seadustele, kuid läidetakse ometi ning kustutakse üheainsa hetkega ning seda ei saa enam uuesti süüdata terve tuleva ajakõnnu jooksul.
Niisiis, Randolph Henry Ash, ca 1840, kui ta kirjutas „Ragnaröki”, poeemi kaheteistkümnes raamatus, mida mõned pidasid vanaskandinaavia müütide kristianiseerimiseks ning mõned materdasid kui ateistlikku ja kuratlikult lootusetut kirjatööd. Inimese olemus oli Randolph Ashile oluline, kuigi ta oleks võinud ilma liigse segaduseta kirjutada selle lauselahmaka ka kasutades teisi termineid, väljendeid ja rütme ning jõuda lõpuks sellesama rahuldust pakkuvalt segase metafoorini. Või nii vähemalt arvas Roland, kes oli subjekti poststrukturalistliku dekonstrueerimise osas hea õpetuse saanud. Kui talt oleks küsitud, kes on Roland Michell, oleks ta pidanud andma hoopis teistsuguse vastuse.
1986. aastal oli ta kahekümne üheksa aastane, lõpetanud Londonis Prints Alberti kolledži (1978) ja saanud samas ülikoolis ka doktorikraadi (1985). Tema doktoritöö pealkiri oli „Ajalugu, ajaloolased ja luule? Ajalooliste „tõendite” esitamine Randolph Henry Ashi poeemides”. Ta oli kirjutanud selle James Blackadderi juhendamisel ning see oli olnud heidutav kogemus. Blackadder oli ise heitunud ja talle meeldis teisi heidutada. (Ta oli ka range õpetlane.) Roland töötas nüüd osalise tööajaga projekti juures, mida nimetati Blackadderi „Ashi-vabrikuks” (miks mitte Ashram? oli Val öelnud), ning see lähtus Briti Muuseumist, kuhu Ashi naine Ellen oli annetanud pärast Ashi surma paljude tema luuletuste käsikirjad. Ashivabrikut rahastasid väike stipendium Londoni ülikoolilt ning palju suurem Albuquerques asuvalt Newsome Fondilt, heategevuslikult hooldusfondilt, mille üheks eestkostjaks oli Mortimer Cropper. See võib jätta mulje, et Blackadder ja Cropper töötasid Ashi nimel harmooniliselt koos. See oleks aga väärkujutlus. Blackadder uskus, et Cropper ihub hammast nende käsikirjade peale, mis asuvad küll Briti Raamatukogus, kuid ei kuulu sellele, ning et ta püüab heldekäelisust ja abivalmidust ilmutades oma pugejalikkusega omanike usaldust ja heatahtlikkust pälvida. Šotlane Blackadder arvas, et Briti kirjandusteosed peavad jääma Suurbritanniasse ja neid peavad uurima britid. Võib näida veider, et Roland Michelli kirjeldamist alustatakse ekskursiga Blackadderi, Cropperi ja Ashi keerulistesse suhetesse, aga just selles kontekstis mõtles Roland ise endast kõige sagedamini. Kui ta ei mõelnud endast seoses Valiga.
Roland pidas ennast hilinejaks. Ta oli jõudnud kohale liiga hilja kõigeks, mis oli ikka veel õhus, kuid kadunud, 1960. aastate käärimiseks, säraks, reisideks ja nooruseks, selle kõige õndsalikuks koidikuks, mida tema ja ta eakaaslased nägid vaid üsna ilmetu päevana. Psühhedeelsete aastate jooksul oli ta koolipoiss ühes Lancashire’i masendavas puuvillatööstusega linnas, mida ei puudutanud ei Liverpooli lärm ega Londoni möll. Tema isa oli linnanõukogu vähetähtis ametnik. Tema ema oli pettunud inglise filoloog. Ta mõtles endast, nagu oleks ta kandideerimisblankett töökohale, teaduskraadile, elule, aga kui ta mõtles oma emast, siis ei oleks ta seda omadussõna eemaldanud. Ema oli pettunud. Iseendas, Rolandi isas ja Rolandis. Tema pettumuse raev oli kannustanud Rolandit tema haridusteel, mis oli toimunud lakkamatus kiirustamises ühest kohast teise rutakalt kokkuliidetud kolmik-ühtluskoolis, Aneurin Bevani koolis, mis koosnes Glasdale’i vanast humanitaarkeskkoolist, St Thomas à Becket C-st E keskkoolis ning Rätsepate Gildi tehnikumist. Ta ema oli joonud liiga palju õlut, „läinud kooli” ja viinud ta metallitöötlemisest üle ladina keelde, kodanikuõpetusest prantsuse
