ning see polnud kerge, sest märkmed olid tehtud mitmes keeles, Ashi märkmekäekirjaga, mis oli kahanenud tillukeseks, peaaegu trükiga sarnanevaks kirjaks, milles oli alguses raske ära tunda tema luule või kirjade lopsakamat käekirja.
Kell 11 leidis ta midagi, mida ta pidas asjassepuutuvaks leheküljeks Vicos. Vico oli otsinud müütide ja legendide poeetilistes metafoorides ajaloofakte, see tükkhaaval kokku sobitamine oli tema „uus teadus”. Tema Proserpina oli vili, kaubanduse ja kogukonna algus. Randolph Henry Ashi Proserpinas oli nähtud Victoria-aegset usukahtluste peegeldust, mõtiskelu ülestõusmise müütide teemal. Lord Leighton oli maalinud teda meeletu ja hõljuvana, kuldse koguna pimeduse tunnelis. Blackadder uskus, et ta kujutas endast Randolph Ashi jaoks ajaloo enda personifikatsiooni selle varastel müstilistel päevil. (Ash oli kirjutanud ka luuletuse Gibbonist ja teise luuletuse Auväärsest Bede’ist, suuresti erinevatest ajaloolastest. Blackadder oli kirjutanud artikli R. H. Ashist ja relatiivse historiograafia.)
Roland võrdles Ashi teksti selle tõlkega ning kopeeris osa sellest kartoteegikaardile. Tal oli neid kaks karbitäit, tomatipunane ja sügav rohuroheline ning nende vetruvad plastmasshinged plõksatasid raamatukoguvaikuses.
„Viljapäid nimetati kuldseteks õunteks ning see oli ilmselt esimene kuld maailmas, kus kullametalli ei tuntud… Nii et see kuldne õun, mille Herakles Hesperiidide juurest ära tõi või noppis, pidi olema vili ning Gallia Herakles aheldab mehi kõrvupidi kullast lülidega, mis tulevad tal suust – see on teema, mille puhul hiljem avastatakse, et see müüt puudutab põlde. Seega jäi Herakles jumaluseks, keda on vaja lepitada, et leida aardeid, mille jumal oli Dis (sama mis Pluto), kes kannab Proserpina (Cerese või vilja teine nimi) allmaailma, mida on kirjeldanud luuletajad, kelle sõnade kohaselt oli selle esimene nimi Styx, teine surnute maailm ja kolmas vagude sügavik… Just sellest kuldsest õunast tegi Vergilius, kõige õpetatum antiikaja kangelastest, kuldse oksa, mille Aeneas viib Infernosse või manalasse.”
Randolph Henry Ashi Proserpina, „kuldnahaline pimeduses”, oli ka „viljakuldne”. Samuti „köidetud kuldsete lülidega”, mis võisid olla ehted või ketid. Roland kirjutas korralikult ristviited märksõnade „vili”, „õunad”, „kett”, „aare” alla. Vico selle lehekülje peale, kus see lõik asus, oli volditud arve küünalde eest, arve tagaküljele oli Ash kirjutanud: „Indiviid ilmub hetkeks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga liik, mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju.” Roland kirjutas selle üles ning võttis veel teisegi kaardi, millel ta küsitles iseennast.
„Küsimärk? Kas see on tsitaat või kirjutas Ash selle ise? Kas Proserpina on liik? Väga C19 idee. Või on ta indiviid? Millal ta need paberid siia pani? Kas need on pärit „Liikide tekkimise” eelsest või järgsest ajast? Pole nagunii selge – ta võis olla huvitatud arengust üldiselt…”
See toimus kell 11.15. Kell tiksus, tolmukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast lõputusest. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni raamatukogus kohvi ei jooda.) Ta peab näitama kogu seda uut aardeleidu Blackadderile, kes läheb ühtaegu elevile ja pahuraks, aga on igatahes rahul, et see oli lukustatud seifi number 5, mitte aga toimetatud koos palju muuga salaja ära Harmony linna Robert Dale Oweni ülikooli. Roland ei tahtnud hästi sellest Blackadderile rääkida. Ta nautis mõtet, et sellest teab ainult tema. Proserpina oli 288. ja 289. lehekülje vahel. Lehekülg 300 all olid kaks tervet kokkumurtud kirjapaberi lehte. Robert avas need õrnalt. Mõlemad olid kirjutatud Ashi ühtlase käekirjaga, mõlema päises oli tema Great Russell Streeti aadress ning kuupäev oli 21. juuni. Aastaarvu ei olnud. Mõlemad algasid pöördumisega „Lugupeetud proua” ja mõlemad olid ilma allkirjata. Üks oli tunduvalt lühem kui teine.
Lugupeetud proua!
Meie erakordsest vestlusest saadik pole ma mõelnud millestki muust. Mulle kui luuletajale pole just sageli osaks saanud, võibolla ei saa üldse inimestele sageli osaks, õnn leida säärast kärmast kaasaelamist, säärast teravmeelsust ja arusaamist üheskoos. Ma kirjutan tugeva tundega, et meil on vaja oma huvi jutuajamist jätkata ning selleks, et küsida spontaanselt,
Teine kiri oli järgmine:
Lugupeetud proua!
Meie erakordsest vestlusest saadik pole ma mõelnud peaaegu millestki muust. Kas on mingi võimalus jätkata seda jutuajamist väiksemas seltskonnas ja vähem kiirustades? Ma tean, et Te käite väga vähe seltskonnas ning seda suurem vedamine oli see, et kallil Crabbil õnnestus Teid oma hommikusöögilauda ahvatleda. Ma võlgnen nii palju tema kestvale tugevale tervisele, sellele, et ta suudab ja tahab kaheksakümne kahe aastasena võõrustada luuletajaid, üliõpilasi, matemaatikaprofessoreid ja poliitilisi mõtlejaid nii varasel kellaajal ning rääkida naljaka loo Büstist oma harjumuspärase tulisusega, lükkamata liialt edasi või ja röstsaia saabumist.
Kas Teie meelest ei olnud imelik, nagu oli see minu meelest, et me teineteist otsekohe nii hästi mõistsime? Sest me ju mõistsime teineteist harukordselt hästi, eks ole? Või on see äkki keskealise ja mõnevõrra halvustatud poeedi üleerutatud aju sünnitis, kui ta leiab, et tema tähelepanuta jäetud, vähestele arusaadavatel, tema käänuliselt mõistetavatel mõtetel, mis talle juba üldse mingite mõtetena ei tundunud, sest näis, et keegi pole võimeline neid mõistma, oli lõpuks siiski üks selgepilguline ja huviline lugeja ja hindaja? See, mida Te ütlesite Alexander Selkirki monoloogi kohta, millise terve mõistusega Te suhtusite minu John Bunyani ekslemisse, see, kuidas Te mõistsite Inêz de Castro… kohutavalt resurrecta… aga aitab minu egoistlikust pobisemisest ja neist minu persona’dest, kes ei ole, nagu Te nii õigesti märkisite, minu maskid. Ma ei taha, et Te mõtleksite, nagu ma ei tunnistaks Teie enda peene kuulmise ja peenema maitse ülemuslikkust. Ma olen veendunud, et Te peaksite hakkama tegelema selle suurejoonelise Haldja teemaga – Te teete sellest midagi ülimalt kummalist ja originaalset. Sellega seoses tuli mulle pähe küsimus, kas Te olete mõelnud Vico primitiivsete rasside ajaloost – tema mõttest, et antiikjumalad ja hiljem kangelased on inimeste ühisest teadvusest kerkinud saatuste ja püüdluste personifikatsioonid? Siin võib midagi teha Teie haldja legendaarse juurdumisega ehtsates lossides ning päriselt toimunud agraarreformiga – tänapäevasele mõtlemisele on see tema loo üks veidramaid aspekte. Aga ma sattun taas hoogu – kindlasti olete otsustanud juba ise, kuidas oleks kõige parem seda teemat esitada, Teie, kes Te olete oma eraldumuses nii tark ja haritud.
Ma ei saa sinna midagi parata, et ma tunnen, kuigi see võib olla vaid pettekujutlus, mille on loonud see hõrk mõistmise droog,
Ma tean, et Te tulite ainult selleks, et austada kallist Crabbi väikesel eraviisilisel peol, sest ta oli abistanud Teie ülimalt kuulsat isa ning hinnanud tema tööd ajal, mil see talle väga palju tähendas. Aga Te tulite tõesti välja, nii et ma tohin loota, et Teid saab meelitada Teie vaiksetesse päevadesse vaheldust tooma.
Ma
