teda nende hellitamises.
Kui ta suudaks töö saada, oleks kergem mingi muutusega algust teha. Ta kandideeris ja sai regulaarselt äraütlemisi. Kui tema enda teaduskonnas töökoht vabanes, esitati sellele 600 avaldust. Roland kutsuti vestlusele – viisakusest, arvas ta –, aga töökoha sai Fergus Wolff, kelle saavutuste nimekiri oli vähem järjekindel, kes võis olla hiilgav või naeruväärselt vilets, kuid mitte kunagi igav ega õige, keda armastasid õpetajad, keda ta ärritas ja hurmas, samal ajal kui Roland ei tekitanud mingeid kirglikumaid tundeid kui üksmeelne heakskiit. Fergus tegeles ka õige alaga, milleks oli kirjandusteooria. Val oli selle sündmuse pärast rohkem nördinud kui Roland ning tema nördimus häiris Rolandit niisama palju kui tema enda läbikukkumine, sest Fergus meeldis talle ning ta tahtis, et see suhtumine saaks ka edaspidi püsima jääda. Val leidis ka Ferguse jaoks ühe oma rõhutatud väljendi, niisuguse, mis oli kiivas ja vale. „See pretensioonikas blond ahvatleja!” ütles ta Ferguse kohta. „See pretensioonikas sekspomm!” Ta armastas kasutada seksistlikke imetlevaid sõnu omamoodi bumerangina. See tekitas Rolandis piinlikkust, sest Fergus ei mahtunud ühegi sellise termini raamesse – ta oli tõesti blond ja armuelus väga edukas, aga see oli ka kõik. Fergus ei tulnud enam neile sööma ning Roland kartis, et Ferguse meelest oli see tingitud tema, Rolandi, vimmast.
Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta konserve või keetis mune või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. Kui Roland tuppa astus, seisis Val valamu juures ja hakkis suvikõrvitsaid ja baklažaane ning ei tõstnud pilku, nii et Roland oletas, et tuju oli paha. Ta pani oma koti vaikselt maha. Neil oli koobast meenutav keldrituba, mille nad olid värvinud aprikoosivärvi ja valgeks, et seda rõõmsamaks teha, ning see oli sisustatud kaheinimesediivaniga, kahe väga vana ploomikarva, plüüsise ja tolmuse tugitooliga, millel olid ümarad rullis käetoed ja peatoed, pruugitud, plekilise tammepuust kirjutuslauaga, mille taga töötas Roland, ja uuema, lakitud pöögipuust kontorilauaga, millel seisis kirjutusmasin. Need olid, seljad vastamisi, pikkade külgseinte ääres, kumbki oma Habitati laualambiga, mis oli Rolandil must ja Valil roosiroosa. Tagumise seina ääres olid telliskividest ja laudadest ehitatud raamaturiiulid, mis kaardusid väärtkirjandusteoste all, enamik neist ühised, aga mõni ka kahes eksemplaris. Nad olid pannud seintele mitmesugused plakatid, Briti Muuseumi keerulise ja geomeetrilise Koraani plakati ja Tate’i algavat Turneri näitust kuulutava plakati.
Rolandil oli Randolph Henry Ashist kolm pilti. Üks neist, foto surimaskist, mis oli üks Harmony linna Stanti kogu keskseid eksponaate, seisis tema kirjutuslaual. Murti pead, kuidas oli saanud teoks see rõõmutu, laia laubaga pea skulptuur, sest oli olemas ka foto, mis kujutas viimasesse unne suikunud poeeti, kellel oli ikka veel patriarhihabe. Kes oli tal habeme maha ajanud ja millal? Roland oli imestanud ning Mortimer Cropper oli küsinud oma biograafias „Suur ventrilokvist” ilma vastust leidmata. Ülejäänud kaks portreed olid tellitud fotokoopiad Ashi kahest portreest National Portrait Gallerys. Val oli pagendanud need esikuhämarusse. Ta ütles, et ei taha, et luuletaja teda põrnitseb, ta tahab natuke oma elu, ilma et ta peaks seda Randolph Ashiga jagama.
Hämaras esikus oli pilte raske näha. Ühe oli maalinud Manet ja ühe G. F. Watts. Manet pilt maaliti siis, kui kunstnik käis 1867. aastal Inglismaal ning sel oli ühisjooni tema Zola portreega. Ta oli kujutanud Ashi, kellega ta oli eelnevalt Pariisis kohtunud, istumas kolmveerandprofiilis nikerdatud mahagonist toolil tema kirjutuslaua taga. Tema taga oli mingi triptühhon, kus vasakul ja paremal olev sõnajalgadega sarnanev lehestik raamis vesist pinda, millel sillerdasid tiigitaimede vahel roosad ja hõbedased kalad. Sellest jäi osalt mulje, nagu oleks poeet paigutatud mingi metsa või laane juurte keskele, kuni tuli mõistmine, nagu oli osutanud Mortimer Cropper, et taustal on üks neid Wardi osadeks jagatud klaaskappe, milles Victoria-aegsed inimesed kasvatasid taimi kontrollitud keskkonnas või lõid vastupidavaid tiike, et uurida taimede ja kalade füsioloogiat. Manet’ Ash oli tõmmu, võimukas, aukus silmadega tugeva lauba all, jõulise habeme ja enesekindla, endamisi muigvel ilmega. Ta nägi välja ergas ja intelligentne, kindlasti mitte valmis rutakalt tegutsema. Tema ette lauale olid paigutatud mitmesugused esemed, elegantne ja meisterlik natüürmort, mis täiendas tugevat pead ja ambivalentseid looduslikke kasve. Seal oli terve rida rohmakaid geoloogilisi eksponaate, sealhulgas kaks peaaegu kerakujulist kivi, natuke kahurikuuli moodi, üks must ja üks väävelkollane, mõned ammoniidid ja trilobiidid, suur klaaskuul, roheline klaasist tindipott, kassi liigendatud skelett, virn raamatuid, millest kaks olid nähtavalt „Divina Commedia” ja „Faust” ning puitraamis liivakell. Neist olid tindipott, klaaskuul, liivakell, kaks nimega raamatut ja veel kaks, mis olid püüdlikult identifitseeritud kui „Don Quijote” ja Lyelli „Geoloogia”, nüüd Stanti kogus, kus üks tuba oli sisse seatud, Wardi klaaskastid ja puha, nii, et see sarnaneks Manet’ maalil kujutatud ruumiga. Kollektsioonis oli ka tool ja isegi laud.
Wattsi portree oli udusem ja vähem autoriteetne. See oli maalitud 1876. aastal ning sellel oli kujutatud vanem ja eeterlikum poeet, kelle pea tõusis, nagu on tavaline Wattsi portreedel, keha hägusast tumedast sambast spirituaalsesse valgusse. Taust oli olemas, kuid see oli tumedaks tõmbunud. Originaalportreel oli võimalik ähmaselt näha mingit metsikut rünklikku paika, fotokoopial polnud aga muud kui tihedamad ja kumavamad mustad kohad. Selle kujutise kõige tähtsamad osad olid silmad, mis olid suured ja helkivad, ning habe, terve jõetäis hõbedasi ja kreemikaid, valgeid ja sinakashalle toone, kanaleid ja hargnemisi, mis meenutas da Vinci pööriseid ja kujutas endast näivat valgusallikat. See säras isegi fotol. Roland arvas, et need pildid näisid kuidagi reaalsemad, aga ka karmimad, sest need olid fotod. Vähem tulvil elu, värvielu, aga realistlikumad moodsas mõttes, moodsate ootuste kohaselt. Need olid natuke kannatada saanud, sest korter polnud puhas ja oli niiske. Rolandil ei olnud aga raha nende uuendamiseks.
Toa otsas avanes aken väikesesse õue, kus viis trepp aeda, mis oli nende akna ülemises kolmandikus trellide vahelt nähtav. Kui nad korterit vaatamas käisid, nimetati seda aiakorteriks ning see oli ainus kord, kus neil paluti tulla aeda, kuhu neil hiljem, nagu neile öeldi, polnud õigust minna. Neil polnud isegi lubatud üritada kasvatada midagi pottides oma tagaõues ähmastel, kuid vastuvaidlematutel põhjustel, millega tuli välja majaperenaine, üle kaheksakümnene proua Irving, kelle käes olid nende kohal olevad kolm korrust vänges muskuselehas keset loendamatuid kasse ning kes hoidis aia niisama särava, terve ja korrasoleva, nagu tema elutuba oli kasin ja mädanev. Ta oli ahvatlenud nad sinna nagu vana nõid, ütles Val, rääkides neile aias sõnaohtralt selle paiga vaikusest ja andes neile kummalegi väikese, kuldse ja karvase aprikoosi spaleerpuude küljest kaarja telliskivimüüri ääres. Aed oli pikk, õhuke, varjurikas, päikeseliste rohulappidega, mida ümbritsesid väikesed pukspuuhekid, selle õhk lõhnas roosidest, tumedatest damaskuse roosidest, tihedatest vandlikarva ja hõljuvatest roosadest roosidest, selle piirdetaimed hoidsid tagasi fantastilisi triibulisi ja täpilisi liiliaid, keerduvaid pronksi- ja kullakarva uhkeid, säravaid ja rikkalikke õisi. Ja neile keelatuid. Nad ei teadnud seda aga alguses, kui proua Irving heietas oma murduva ja heasoovliku häälega kõrgel telliskivimüüril, mis oli ehitatud Kodusõja ajal või veelgi varem ning mis oli moodustanud kindral Fairfaxi maade ühe piiri ajal, kui Putney oli iseseisev alevik, kui Cromwelli väljaõppinud rühmad siin kogunesid ja kui Putney debatid südametunnistusevabaduse teemal peeti sillal St Mary kirikus. Randolph Henry Ash oli kirjutanud luuletuse, milles oleks nagu kõnelnud üks Kaevaja Putneys. Ta oli isegi käinud seal vaatamas jõge mõõna ajal, see oli Ellen Ashi päevikus, nad olid võtnud kaasa piknikukorvi kana-petersellipirukaga. See tõsiasi, Marvelli patrooni Fairfaxi mainimine ning müüriga ümbritsetud ning lilli ja puuvilju täis aia olemasolu olid piisavad, et meelitada Roland ja Val keelatud vaatega aiakorterisse.
Kevadel valgustas nende akent ülalt säravkollaste nartsisside tiheda rea kollane kuma. Metsviinapuuväädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle klaasi. Mõnikord vajusid jasmiinikahlud, mis eraldusid maja ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni lõhnaga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes,
