ja küsis näha Crabb Robinsoni monumentaalse päevaraamatu käsikirja. Ta oli käinud seal ka varem, kuid pidi kasutama selle neile meenutamiseks Blackadderi nime, kuigi tal polnud mõtteski näidata oma leidu Blackadderile, vähemalt mitte enne, kui tema enda uudishimu saab rahuldatud ning kirjad on tagasi pandud.
Ta hakkas lugema 1856. aastat, mil avaldati „Jumalad, inimesed ja kangelased”, mida väsimatu Crabb Robinson oli lugenud ja kommenteerinud.
4. juuni. Lugesin läbi mitu dramaatilist luuletust Randolph Ashi uuest raamatust. Ma pöörasin eriti tähelepanu neile, mille jutustajaks tahtsid olla Hippo Augustine, üheksanda sajandi saksi munk Gotteschalk ning „Palveränduri teekonna” naaber Paindlik. Samuti panin tähele, kui erakordselt oli esile manatud see, kuidas Franz Mesmer ja noor Mozart mängisid oma klaasist suupilli Viinis ertshertsogi õukonnas, täis helisid ja kummalisi viise, mis olid suurepäraselt sõnastatud ja väljendatud. Seda Gotteschalki, Lutheri eelkäijat, isegi kui ta oma vandetõotusest lahti ütleb, võib pidada tema leppimatus proosalises visioonis mõneks meie hilisemaks tänapäevaseks Evangeelse kiriku pooldajaks ning naaber Paindlik on võib-olla satiir minusuguste aadressil, kes usuvad, et kristlus ei koosne Jumaluse jumaldavalt austatud kohalolekust leivatükis ega isegi metafüüsilise usu viies punktis. Vastavalt oma tavale kohtleb Ash Paindlikku, kes võiks talle oletatavasti sümpaatne olla, pealtnäha suurema pahameelega, kui ta suunab oma koletislikule mungale, kelle jampsimises on mingit tõelist ülevust. Raske on aru saada, kus peaks Randolph Ash asuma. Ma kardan, et temast ei saa kunagi populaarset luuletajat. See, kuidas ta manab „Gotteschalkis” esile Schwarzwaldi, on väga tore, aga kui paljud lugejaist on valmis selleni jõudmiseks tema teoloogilisi märkusi taluma? Ta paisutab ja põimib oma meloodiaid niisuguste sunnitud riimidega ja niisuguse isevärki ja põhjendamatute analoogiate tihnikuga, et tema mõtet on raske taibata. Kui ma loen Ashi, siis mõtlen ma nooremast Coleridge’ist, kes esitas naudinguga oma epigrammi Donne’i kohta:
Koos Donne’iga, kel kaamlil jõlgub muusa
sa raudsed ahjuroobid armusõlmiks muuda.
See lõik oli juba Ashi uurijatele hästi tuntud ning seda oli ohtralt tsiteeritud. Rolandile meeldis Crabb Robinson, väsimatult heatahtlik, intellektuaalse uudishimuga mees, kes tundis rõõmu kirjandusest ja teadmistest ning oli ometi tulvil võimet iseennast tähtsusetuna kujutada.
„Ma leidsin varakult, et mul pole kirjanduslikke võimeid, mis annaksid mulle inglise kirjanike seas säärase koha, nagu ma oleksin soovinud, aga ma mõtlesin, et mul on võimalus õppida tundma paljusid oma ajastu silmapaistvaid inimesi ning et ma võin teha head, pannes kirja oma vestlused nendega.” Ta tunneb neid kõiki, tervet kaht põlvkonda, Wordsworthi, Coleridge’i, de Quinceyt, Lambi, Mme de Staëli, Goethet, Schillerit, Carlyle’i, G. H. Lewest, Tennysoni, Cloughi, Bagehotti. Roland luges läbi terve 1857. aasta sissekanded ja asus 1858. aasta kallale. Selle aasta veebruaris kirjutas Robinson:
Kui see oleks mu viimane tunnike (ja üle kaheksakümnesel ei saa see kaugel olla), tänaksin ma Jumalat selle eest, et ta laskis mul näha nii palju üksikinimestele annetatud suurepäraseid võimeid. Naiste puhul nägin ma proua Siddonsis tema laadi kangelaslikku suurust, proua Jordanis ja Mlle Marsis nende lummavust, ma kuulasin vaimustusega Coleridge’i unelevaid monolooge – „seda vana kõneosavat meest”, ma reisisin koos Wordsworthiga, meie suurima lüürilis-filosoofilise poeediga, ma nautisin Charles Lambi teravmeelsust ja tundehoogsust, ma vestlesin tema enda laua ääres vabalt Goethega, kes on konkurentsitult oma aja ja maa ülim geenius. Ta tunnistab ainult oma tänukohustust Shakespeare’i, Spinoza ja Linnaeuse ees, nagu kartis Wordsworth, kui ta otsustas luuletajaks hakata, võistlejatena ainult Chaucerit, Spenserit, Shakespeare’i ja Miltonit.
Juunikuu sissekannetest leidis Roland selle, mida ta oli otsinud.
Mu hommikusöök läks väga kenasti selles suhtes, mis puudutas vestlust. Minu pool olid Bagehot, Ash, proua Jameson, professor Spear, preili LaMotte ja tema sõber preili Glover, viimane mõnevõrra sõnaaher. Ash ei olnud kunagi kohtunud preili LaMotte’iga, kes tuli tõesti erandkorras välja, et mulle heameelt teha ja rääkida oma kallist isast, kelle „Mütoloogiate” toomisele inglise lugejate ette ma olin pisut kaasa aidanud. Elavalt arutati luulet, eriti Dante võrreldamatut geeniust, aga ka Shakespeare’i luuletustes väljenduvat geniaalsust, eriti tema noorepõlve teoste mänglevust, mida Ash iseäranis imetleb. Preili LaMotte rääkis jõulisemalt, kui ma oleksin oodanud – elavnenult on ta üllatavalt nägus. Me arutasime ka neid nn „spirituaalseid” ilminguid, millest leedi Byron mulle nii tundeküllaselt kirjutas. Jutuks tuli proua Stowe’i väide, nagu oleks ta Charlotte Brontë vaimuga jutelnud. Preili Glover ütles ühes oma vähestes juttu sekkumistes soojalt, et tema uskumist mööda võisid niisugused asjad juhtuda ja juhtuvadki. Ash lausus, et ta vajaks eksituskindlat katselist tõestust, kuid ei kujuta ette, et seda tulemas oleks. Bagehot ütles, et see, kuidas Ash oli esitanud Mesmeri usku spirituaalsetesse mõjudesse, näitab, et ta ei piirdu nii jäigalt positivistliku teadusega, nagu ta nüüd väidab. Ash vastas, et ajalooline kujutlusvõime nõuab teatud poeetilist usku tema tegelaste vaimsesse universumisse ning et see on tema puhul nii tugev, et tal on oht olla ilma igasuguste oma tõekspidamisteta. Kõik pöördusid koputavate vaimude küsimuses preili LaMotte’i poole, aga ta keeldus arvamust avaldamast, vastates üksnes Mona Lisa naeratusega.
Roland kopeeris selle lõigu ja luges edasi, kuid ei leidnud enam edasisi viiteid preili LaMotte’ile, kuigi Ash oli üsna sagedane võõrustaja ja külaline. Robinson avaldas kiitust proua Ashi suurepärastele majapidamisoskustele ja kahetses, et proua ei olnud kunagi saanud emaks, kuigi ta oleks selleks ideaalselt sobinud. Paistis, et ta ei olnud märganud, et preili LaMotte’il või preili Gloveril oleksid olnud mingid erilised teadmised Ashi luulest. Võib-olla see vestlus, „meeldiv ja ootamatu” või siis teisiti öelduna „erakordne”, oli aset leidnud kusagil mujal või mõnel teisel puhul. Rolandi enda üsna ahta käekirjaga ümber kirjutatuna tundusid Crabb Robinsoni ülestähendused veidrad, vähem enesekindlad ja mitte nii loomulikult elu osa. Roland teadis, et statistiliselt hinnates rikkus ta peaaegu kindlasti seda teksti mingil kombel – kas või puuduliku ümberkirjutamisega. Mortimer Cropperi magistrante sunniti ümber kirjutama lõike – enamasti Randolph Henry Ashi teostest –, siis oma ümberkirjutusi uuesti ümber kirjutama, siis neid masinakirjas ümber kirjutama ja seejärel karmi toimetajapilguga vigu otsima. Cropper ütles, et kunagi ei olnud ühtki päris ilma vigadeta teksti. Ta jätkas seda alandlikkust kasvatavat treeningut isegi hõlpsa fotokopeerimise päevil. Blackadderil niisugust professionaalset meetodit ei olnud, kuid sellegipoolest märkas ja parandas ta ohtralt vigu, saates seda muutumatult terve rea halvustavate kommentaaridega inglise hariduse allakäigu kohta. Tema ajal, ütles ta, õpetati üliõpilastele grammatikat ning nad olid õppinud pähe luulet ja Piibli. Kummaline väljend, pähe, lisas ta, nagu hoitakse luuletusi kusagil peas. „„Peas kumisemas,” nagu Wordsworth ütles,” sõnas Blackadder. Aga parima inglise traditsiooni kohaselt ei pidanud ta enda kohuseks varustada küündimatuid üliõpilasi töövahenditega, mida neil ei olnud. Nad peavad ise kuidagi nurina- ja põlguseudust läbi rabelema.
Roland läks Briti Muuseumisse Blackadderit otsima. Ta ei olnud veel otsustanud, mida talle öelda, seega veetis ta aega, muretsedes endale koha lugemissaalis kõrge kupli all, kus polnud tema arvates selle kõrgusest hoolimata piisavalt hapnikku kõigile püüdlikele lugejatele, nii et nad olid unised nagu hääbuvad leegid Humphry Davy klaaskupli all, kui nende toit sai ära tarvitatud. Pärastlõuna oli käes – hommik oli kulunud Crabb Robinsoni peale – ja see tähendas, et kõik avarad, kõrged, mahesinised nahaga kaetud kirjutuslauad piki suure ratta kodaraid, mis said alguse järelevaataja kataloogiga ümbritsetud laua juurest, olid juba ära võetud ning ta pidi leppima hiljem nende kodarate vahele paigutatud lõikude ühe imeväikese lameda kolmnurkse otsaga. Need vahetükid olid viirastuslauad, teisejärgulised lauad, kokutuslauad, DD GG OO. Ta leidis koha AA (nagu Ash) otsas ukse lähedal. Oma esmases rõõmus selle üle, et ta oli vastu võetud sellesse tarkuse siseringi, oli ta võrrelnud seda Dante „Paradiisiga”, milles istusid pühakud, patriarhid ja neitsid korrapärastes ridades ringikujuliselt
