saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud ülikooli kiitusega ja saanud doktorikraadi. Nüüd oli ta sisuliselt töötu, elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord restoranis nõusid pestes. Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end hädavareseks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi.
Ta oli väga pehmete, jahmatavalt mustade juustega ja peente, korrapäraste näojoontega väikest kasvu mees. Val kutsus teda Mutiks, mis talle ei meeldinud. Ta ei olnud seda kunagi Valile öelnud.
Roland elas koos Valiga, kellega ta oli kohtunud üliõpilasseltsis rebaste teeõhtul, kui ta oli kaheksateistkümne aastane. Ta uskus nüüd, kuigi see usk või tulla ta mälu müütilisest silendamisest, et Val oli esimene inimene, keda ta oli üliõpilasena kõnetanud, see tähendab seltskondlikult, mitte ametiasjus. Ta mäletas, et talle oli meeldinud, kuidas Val välja nägi – kuidagi pehme, pruun ja ebalev. Val oli seisnud üksi, hoidnud teetassi enda ees ning vaadanud mitte ringi, vaid üsna kramplikult aknast välja, nagu poleks ta oodanud, et keegi talle läheneb, ega kedagi ka seda tegema julgustanud. Temast oli õhkunud mingit rahu, konfliktitust ning nõnda läkski Roland tema juurde. Ning sellest ajast saadik ei olnud nad kunagi teineteisest eemal olnud. Nad käisid samadel kursustel ja liitusid samade ühingutega, nad istusid koos seminaridel ja käisid koos Riiklikus Kinoteatris, nad seksisid koos ja kolisid teisel kursusel kokku ühetoalisse korterisse. Nad elasid kokkuhoidlikult pudrust, läätsedest, ubadest ja jogurtist, nad jõid natuke õlut ja venitasid selle joomise võimalikult pikaks, nad ostsid kahepeale raamatuid ning pidid mõlemad läbi ajama üksnes oma stipendiumiga, millest ei jätkunud Londonis kuigi kauaks, ja nad ei saanud teenida lisa suvepuhkuse ajal, sest see võimalus oli kadunud naftakriisi saabumisega. Roland oli kindel, et tema kiitusega lõpetamine oli osalt Vali teene. (Ja ka tema ema ja Randolph Henry Ashi teene.) Val lihtsalt ootas seda temalt, sundis teda alati ütlema seda, mida ta mõtles, vaidles temaga ning muretses pidevalt, kas ta ise töötab, kas nad mõlemad töötavad ikka piisavalt innukalt. Nad ei tülitsenud peaaegu kunagi või siis peaaegu ainult sellepärast, et Roland väljendas muret Vali tagasihoidlikkuse pärast maailma suhtes üldiselt, tema keeldumise pärast avaldada arvamust klassis ja hiljem isegi Rolandiga vesteldes. Roland mäletas, et alguses oli Valil palju vaikseid arvamusi, mida ta pakkus Rolandile ujeda kavalusega, nii et need olid sõnastatud nagu omamoodi kutse või peibutis. Valile olid meeldinud mõned luuletused. Ükskord oli ta istunud alasti Rolandi hämaras toas ja deklameerinud Robert Gravesi:
Siis oma armust räägib ta
ööl pimedal
poolsõnul sosin vaid kesk und.
Kesk talveund Maa liigahtab
ning võrsub rohi, lilleõis
trotsides lund
trotsides tuisulund.
Valil oli kare hääl, mis oli kohandudes Londoni ja Liverpooli vahel õrnemaks muutunud. Kui Roland pärast seda rääkima hakkas, kattis Val ta suu käega, ja oligi parem, sest tal polnud midagi öelda. Roland märkas hiljem, et kui ta edusamme tegi, rääkis Val üha vähem ning vaidluses vastas ta üha enam Rolandi enda mõtetega, mis olid küll mõnikord nagu kudumistöö pahupool, aga sisuliselt ikkagi tema enda mõtted. Val kirjutas isegi oma magistrantuuriessee teemal „Meesventrilokvism: Randolph Henry Ashi naised”. Roland ei tahtnud seda. Kui ta soovitas Valil iseseisvalt midagi püüelda, ennast märgatavaks teha, sõna võtta, siis süüdistas Val teda enda „pilkamises”. Kui Roland küsis, mida Val selle „pilkamisega” mõtles, võttis ta appi vaikuse, nagu juhtus alati, kui nad vaidlesid. Et vaikimine oli ka Rolandi ainus agressioonivorm, siis vaikisid nad nõnda päevi või ühel hirmsal korral, mil Roland oli otsesõnu „Meesventrilokvismi” kritiseerinud, ka nädalaid. Ja siis mahenes tähendusrikas vaikus lepitust otsivaks ühesilbilisuseks ning taas nende rahulikuks kooseksisteerimiseks. Kui saabusid lõpueksamid, läks Rolandil pidevalt ja ennustatavalt hästi. Vali kirjalikud tööd olid üksluised ja minimaalsed, suure enesekindla käekirjaga ja hästi vormistatud. „Meesventrilokvismi” peeti tubliks tööks, kuid seda ei hinnanud kõrgelt ei eksamineerijad ega tõenäoliselt ka Roland ja see oli kahekordselt ülekohtune, sest ta oli keeldunud seda vaatamast ja polnud nõus selle keskse väitega, et Randolph Henry Ashile naised ei meeldinud ja ta ei mõistnud neid, et tema naishääled olid tema enda hirmu ja agressiivsuse konstruktsioonid ning et isegi tema luuletsükkel „Ask Emblale” ei väljendanud mitte armastust, vaid nartsissismi ja selles pöördus luuletaja oma naiseliku alge poole. (Ükski biograafiline kirjanduskriitik ei olnud rahuldavalt kindlaks teinud, kes oli Embla.) Valil läks väga halvasti. Roland oli oletanud, et Val oli seda oodanud, aga talle sai kohutavalt selgeks, et ei olnud. Järgnesid pisarad, terve öö kestvad nuuksed ja niitsumine ning esimene pahurusehoog.
Val jättis ta nende kooselu algusest esimest korda üksi ja läks korraks „koju”. Kodu oli Croydonis, kus ta elas koos oma lahutatud emaga sotsiaalkorteris sotsiaalkindlustusest, mida täiendasid vahetevahel juhuslikud toetused Vali isalt, kes töötas kaubalaevastikus ning keda polnud nähtud pärast seda, kui Val sai viieaastaseks. Val polnud nende kooselu ajal kunagi teinud ettepanekut minna koos tema emale külla, kuigi Roland oli viinud ta kahel korral Glasdale’i, kus Val oli aidanud Rolandi isal nõusid pesta ja polnud teinud väljagi sellest, et ema nende eluviisi mõnitas, öeldes hoopis Rolandile: „Ära muretse, Mutt. Ma olen seda kõike varemgi näinud. Ainult et minu oma veel ka joob. Kui meie köögis tikku tõmmata, siis plahvataks kõik põlema.”
Kui Val oli läinud, mõistis Roland vapustusega, mis sarnanes uskupööramisega, et ta ei taha, et nende elu sellisena jätkuks. Ta veeretas end selili ja laiutas vabalt voodis, ta avas aknad, ta käis üksi Tate’i galeriis ja vaatas Turneri „Norhami lossi” hajusat sinikuldset õhku. Ta küpsetas faasani Fergus Wolffile, oma rivaalile teaduskonna kohtade pärast rebimises – õhtusöök oli põnev ja viisakas, kuigi faasan oli vintske ja haavleid täis. Ta tegi plaane, mis polnudki plaanid, vaid kujutlused üksi tegutsemisest ja vabast ärksusest – sellest, mida tal polnud kunagi olnud. Nädala pärast tuli nutune ja hädine Val tagasi ning kuulutas, et tema kavatseb vähemalt endale elatist teenida ning läheb stenograafiakursustele. „Sina vähemalt tahad mind,” ütles ta Rolandile, nägu niiske ja läikiv. „Ma ei tea, miks sa peaksid mind tahtma, ma olen väärtusetu, aga sa tahad.” „Muidugi tahan,” oli Roland öelnud. „Muidugi.”
Kui Rolandi riigistipendium lõppes, sai Valist nende ülalpidaja ajal, mil Roland oma doktoritööd kirjutas. Val muretses endale IBM elektrilise kirjutusmasina, kirjutas õhtuti ümber mitmesuguseid akadeemilisi tekste ja töötas päeval hea tasu eest asendustöötajana. Ta töötas Citys, õppehaiglates, laevandusfirmades ja kunstigaleriides. Ta pani vastu survele valida mingi eriala. Ta ei lasknud tõmmata end vestlusse oma tööst, millele ta ei viidanud peaaegu kunagi ilma täiendita „orjalik”. „Ma pean enne magamaminekut veel natuke orjama,” või isegi veidramalt: „Ma pidin täna hommikul orjama minnes peaaegu auto alla jääma.” Ta hääl võttis mõnitava tooni, mis oli üsna tuttav Rolandile, kes mõtles esimest korda, milline oli olnud tema ema enne pettumist – tema puhul pettumist Rolandi isas ja mingil määral ka Rolandis. Kirjutusmasin tärises ja vaevas Rolandit öösel, sest selle hääl polnud kunagi piisavalt rütmiline, et seda oleks saanud märkamata jätta.
Nüüd oli korraga kaks Vali. Üks istus vaikides kodus, jalas vanad teksad ja seljas väljaveninud kreppriidest pikad pluusid tumeda mustadest ja lilladest lilledest mustriga. Sellel Valil olid väga sirged tuhmid pruunid juuksed, mis rippusid ümber kahvatu ja otsekui maa-aluse näo. Ainult mõnikord olid sel Valil erepunased küüned, mis olid jäänud tollest teisest Valist, kes kandis kitsast musta seelikut ja patsokkidega musta jakki roosa siidpluusi peal, oli hoolikalt meigitud roosa ja pruuni lauvärviga ning kasutas ruusi põsenukkidel ja ploomikarva huulepulka. See kurblikult särav orjatööd tegev Val kandis kõrgeid kontsi ja musta baretti. Tal olid ilusad pahkluud, mis jäid koduste teksaste all nähtamatuks. Ta juuksed olid koolutatud rahuldavasse paažisoengusse ning mõnikord musta paelaga kinni seotud. Parfüümini ta siiski ei laskunud. Ta ei olnud loodud
