aga rõõmustasin, kui härra Robinson otsustas rääkida kogu seltskonnale oma Itaalia-reisidest koos Wordsworthiga, kes ihkas igal sammul, mille nad astusid, tagasi koju ning keda sai üksnes äärmiste raskustega veenda enda ümber vaatama.
Ka mina ihkasin koju ning olin rõõmus, kui me saime sulgeda omaenda armsa välisukse enda järel ning koguneda meie väikese elutoa vaikusse.
Kodu on tore asi, mida ma küll ei söandanud öelda härra Robinsonile, kui see on tõesti oma kodu, nagu on meie väike maja. Kui ma mõtlen oma eelnevast elust, kõigest, mida ma võisin enda arvates mõistlikult ülejäänud eluks eeldada – paigake kellegi teise elutoavaiba kõige kaugemas nurgakeses, teenijatuba katusekorrusel või midagi samaväärset –, siis olen ma tänulik iga pisiasja eest, mis on mulle sõnulseletamatult kallis. Me sõime hilja lõunat, külma linnuliha ja salatit, mille Liza oli valmistanud, jalutasime pärastlõunal pargis, tegime tööd ning jõime õhtul sooja piima ja sõime suhkruga ülepuistatud saia, üsna samamoodi, nagu Wordsworth ise oleks võinud süüa. Me mängisime ja laulsime koos ja lugesime valjusti „Haldjakuningannat”. Meie päevad põimivad ühte igapäevaelu lihtsad naudingud, mida me ei tohiks kunagi endastmõistetavaks pidada, ning kunsti ja mõtlemise kõrgemad naudingud, mida me saame oma tahtmist mööda maitsta nüüd, kus kedagi pole keelamas ega kritiseerimas. Richmond on ju ometi Tõotatud Maa, ütlesin ma Printsessile, kes vastas, et jääb üksnes loota, et ükski kuri haldjas meie õnnelikku saatust ei kadesta.
Kolm ja pool nädalat ei järgnenud midagi peale lihtsate söömaaegade, jalutuskäikude, lugemise, muusika ning Blanche’i kavatsuste maalide osas. Siis leidis Roland lause, mis võis midagi tähendada, kuid võis olla ka tähtsusetu. Tähtsusetu, kui sa poleks seda hoolikalt vaadanud.
Ma olen mõelnud, kas mitte proovida maalida õlivärvidega midagi Malory teemal, võib-olla seda, kuidas neidis Nimue Merlini vangistab või siis üksildast Astolati Elaine’i. Mu mõistus on täis ähmaseid kujundeid, aga ühest vajalikust asjast pole mul selget ettekujutust. Olen terve nädala visandanud tammepuid Richmondi pargis – kõik mu jooned on nende tüvede tüseda tugevuse jaoks liiga kerged. Mis paneb meid tegema kenaks seda, mis peaks väljendama Toorest Väge? Nimue või Astolati Liilia jaoks oleks vaja modelli ning Printsessilt ei saa küll paluda, et ta selle tarvis nii palju oma aega loovutaks, kuigi ma loodan, et ta ehk ei pea maalile „Christabel enne Sir Leoline’i” pühendatud aega päriselt raisatuks. Ma maalin nii lahjalt, nagu oleksid mu pildid valgustamata vitraažid, mis vajaksid valgusvoogu tagant ja teiselt poolt, et see neid helendaks ja elavdaks, aga pole mingit teis- ega tagapoolt. Oh, ma tahan Jõudu! Printsess riputas „Christabeli” oma magamistuppa, kus seda valgustab hommikupäike ning toob esile mu töö puudujäägid. Ta on väga elevil ühe pika kirja pärast, mis saabus täna ning mida ta mulle ei näidanud, vaid üksnes naeratas täielikult lugemisse süvenedes ning murdis selle siis kokku.
Mitte miski peale Rolandi enda vajaduse ja mure ei andnud tunnistust, et see pikk kiri võiks olla tema käes olev kiri. See oleks võinud olla ükskõik milline kiri. Kas neid kirju oli olnud veel? Kolm nädalat hiljem leidis Roland veel ühe tähendusrikka/tähtsusetu sissekande.
Liza ja mina oleme olnud ametis õuna-küdooniaželee valmistamisega ning köök on täis tilkuva musliini loore ja vanikuid, mis on riputatud leidlikult nagu ämblikuvõrk kummuli pööratud toolide jalgade külge. Liza kõrvetas keelt, katsudes, kas želee tarretab või ei, püüdes liiga aplalt maitsta või liiga püüdlikult meele järele olla. (Liza on tõesti ablas, ma olen kindel, et ta käib öösel leiba ja puuvilja söömas. Kui ma hommikust sööma tulen, leian ma, et savinõus olevat leiba on lõigatud järsult ja viltuselt, nagu ma ise kunagi ei lõika.) Printsess meid sel aastal ei aidanud. Ta valmistas oma Kirjanduslikku Kirja postitamiseks ette, kuigi ta eitas seda ning ütles, et kiirustab lõpetama „Klaaskirstu” oma jutukogu jaoks. Minu meelest kirjutab ta vähem luuletusi. Igatahes ei näita ta neid mulle õhtuti, nagu meil varem kombeks oli. Kogu see kirjavahetus on tema tõelisele andele kahjulik. Talle pole epistolaarseid meelitlusi tarvis. Ta teab oma väärtust. Hea oleks, kui mina enda väärtuses ka nii kindel oleksin.
Kaks nädalat hiljem:
Kirjad, kirjad, kirjad. Mitte mulle. Mina ei tohiks näha ega teada. Ma ei ole mingi pime mült, armuline emand, ega ka väljaõpetatud teenijatüdruk, et ma pööraksin pea kõrvale ja ei näeks seda, mis ei pidavat olema minu asi. Sul pole vaja neid kiirustades oma õmbluskarpi peita ega neid joostes ülakorrusel kokkumurtult taskurättide alla pista. Ma ei ole mingi pealekaebaja, valvaja ega guvernant. Guvernant ei ole ma kohe kindlasti mitte. Sellest saatusest päästsid sa mu ning mitte ealeski, mite ainsakski hetkeks, mitte ainsaks põgusaks hetkeks ei saa sa arvata, nagu ma oleksin tänamatu või esitaksin mingeid nõudmisi.
Kaks nädalat hiljem:
Nii et nüüd on meil siis luusija. Miski uitab ja nuusib meie väikese pelgupaiga ümber, katsub luuke ning ähib ja puhib tuulekojas. Vanasti pandi haldjarahva eemalepeletamiseks uksesilluse kohale pihlakamarju ja sepistatud hobuseraud. Ma naelutan nüüd ka midagi üles, kui tohin, et sissepääsu takistada. Koer Tray teevad luusijad ärevaks, ta turjakarvad tõusevad turri nagu hundil, kui see kuuleb küti lähenemist. Ta haarab hammastega tühja õhku. See ohus elamu on nii väga väike, nii väga turvaline. Lukud paistavad nii suured ning nende muukimine ja lõhkumine oleks hirmus.
Kaks nädalat hiljem:
Kus on meie suhtlemise siirus? Kus on need väikesed ja väljaütlemata asjad, mida me varem vaikses harmoonias jagasime? See uudishimulik piiluja on surunud oma silma vastu meie seinte uuret või pragu ning piilub häbitult sisse. Printsess naerab ja ütleb, et tal pole kurje kavatsusi ning ta pole võimeline nägema neid põhilisi asju, mida me teame ja kindlas kohas hoiame, ning nii see on ja nii peab see olema, peab alati olema. Aga Printsessi lõbustab see, kui ta kuuleb teda meie tugevate seinte ümber lööberdamas ja ähkimas, ta arvab, et luusija jääb alatiseks nii taltsaks, nagu ta on praegu. Ma ei saa väita, et tean paremini, ma ei tea midagi, pole kunagi teadnud kuigi palju, aga ma kardan Printsessi pärast. Ma küsisin talt, kui palju kirjatööd ta on viimasel ajal teinud, aga ta naeris ja ütles, et ta õpib praegu nii palju, nii väga palju ning kui see kõik on kord õpitud, on tal palju uut ainest, millest kirjutada ja palju uut, mida öelda. Ja ta suudles mind ning nimetas mind oma kalliks Blanche’iks ning ütles, et ma ju tean, et ta on hea tüdruk, väga tugev ja üldse mitte rumal. Ma vastasin, et me kõik, kõik oleme rumalad ning vajame jumalikku jõudu, mis aitaks meid meie nõrkuses. Ta vastas, et pole kunagi varem tundnud nii väga selle kohalolu, selle ligidust kui nüüd viimasel ajal. Ma läksin üles oma magamiskambrisse ja palvetasin, nagu ma pole palvetanud – lohutamatust kurbusest – sellest ajast saadik, kui ma palvetasin, et saaksin lahkuda proua Teape’i majast ja arvasin, et mu palvetele ei vastata. Küünlaleek heitis tuuletõmbuses lakke hiiglaslikke varje, mis olid nagu konksus sõrmed. Ma võiksin tõmmata mõned niisugused kulgevad ja konksus valguse ja varju jooned ümber Nimue ja Merlini. Printsess tuli minu tuppa, kui ma seal nõnda põlvitasin, tõstis mind üles ja ütles, et me ei tohi ealeski riidu minna ning et ta ei anna mitte kunagi, ealeski mulle põhjust temas kahelda ning ma ei tohi arvata, et ta seda teha võiks. Ma olen kindel, et ta mõtles, mida ta ütles. Ta oli erutatud ja pillas mõne pisara. Me vaikisime kaua üheskoos oma erilisel viisil.
Järgmisel päeval:
Hunt on läinud ukse tagant. Koer Tray kolle on jälle tema oma. Ma olen hakanud maalima Astolati neidist – see tundus järsku kõige õigem mõte.
See sissekanne ja tegelikult ka märkmeraamat lõppes järsult, ilma et oleks isegi aasta lõppu jõudnud. Roland tundis huvi, kas on veel teisigi päevaraamatuid. Ta märkis väikeste paberiribadega ära need kohad, millest koosnes tema habras narratiiv või mittenarratiiv. Mingid tõendid ei lasknud siduda luusijat kirjakirjutajaga või kirjakirjutajat Randolph Henry Ashiga, aga ometi tundis Roland võimsat veendumust, et kõik
