style="font-size:15px;"> „Raamatukogu pannakse kinni. Kas te leidsite midagi?”
„Vist küll. Võib-olla on see kõik ainult mul mõttes. On asju, mida ma pean küsima kelleltki, teilt. Kas sellest käsikirjast on lubatud koopiat teha? Mul ei olnud lihtsalt aega, et kirjutada ümber, mida ma leidsin. Ma –”
„Tundub, et teil oli kasulik pärastlõuna.” Kuivalt. Siis mööndusena: „Isegi erutav.”
„Ma ei tea. See kõik on tühja tuule taga ajamine.”
„Kui ma saan aidata…” ütles Maud, kui ta oli Blanche’i leheküljed nende karpi pakkinud. „Siis teen ma seda suure rõõmuga. Lähme ja joome kohvi. Naisuuringute hoones on üks õppejõudude kohvituba.”
„Kas mind lastakse sisse?”
„Loomulikult,” vastas jäine hääl.
Nad istusid väikesesse lauda nurgas, plakati all, mis reklaamis ülikoolilinnaku lastesõime, ning vastamisi rasedusnõustamisest teada andvate plakatitega – „Naisel on õigus otsustada omaenda keha üle. Me asetame naised esikohale” – ja feministliku ajakirja reklaamiga: Tulge vaatama võlurinnasid, vampe, Kali tütreid ja Fata Morganasid. Me tarretame teil vere soonis ning ajame teid naerma teie näo pahelisema poolega naiste nalja ja õeluse üle. Ruum oli enamasti tühi, ainult vastasnurgas naeris üks teksaseid kandvate naiste seltskond ning akna all ajasid tõsiselt juttu kaks tüdrukut, roosade ogaliste juustega pead lähestikku. Siinses kontekstis oli Maud Bailey ülemäärane elegants veelgi pentsikum. Ta oli täiesti ligipääsematu naine, aga Roland, kes oli meeleheites otsustanud teha panuse sellele, et ta näitab Maudile kirjade koopiaid, ning kes tahtis salajasust ja privaatsust, oli sunnitud mingis võltsläheduses ettepoole kummarduma ja vaikselt rääkima.
„Teate, see luusija, kelle pärast Blanche Glover nii ärevusse sattus? Kas tema kohta on midagi teada? Selle hundi kohta ukse taga?”
„Mitte midagi kindlat. Ma arvan, et Leonora Stern on esialgselt tundnud temas ära kellegi noore härra Thomas Hearsti Richmondist, kellele meeldis käia koos daamidega oboed mängimas. Mõlemad naised olid head pianistid. On säilinud kaks või kolm kirja Christabelilt Hearstile – ühes saatis ta mehele isegi mõned luuletused, mille see meie õnneks alles hoidis. Hearst abiellus 1860. aastal kellegi teisega ja kadus pildilt. Võib-olla mõtles Blanche selle luusimise välja. Tal oli elav kujutlusvõime.”
„Ja ta oli armukade.”
„Muidugi.”
„Aga need kirjanduslikud kirjad, millele ta viitab? Kas on teada, kellelt need olid? Või kas need olid seotud „luusijaga”?”
„Minu teada küll mitte. Christabel sai ohtralt kirju niisugustelt inimestelt nagu Coventry Patmore, kes imetles tema „armsat lihtsust” ja „õilsat resignatsiooni”. Talle kirjutasid paljud. See oleks võinud olla kes tahes. Teie arvate, et see oli R. H. Ash?”
„Ei. Ma lihtsalt. Ma arvan, et ma parem näitan teile, mis mul on.”
Roland võttis oma kahe kirja fotokoopiad välja. Neid lahti voltides lausus ta:
„Ma peaksin selgitama. Ma leidsin need. Ma pole näidanud neid kellelegi teisele. Keegi ei tea nende olemasolust.”
Maud luges. „Miks?”
„Ma ei tea. Ma jätsin need enda teada. Ma ei tea, miks.”
Maud lõpetas lugemise.
„Nojah,” ütles ta, „kuupäevad klapivad. Te võite terve loo välja mõelda. Ilma mingite tegelike tõenditeta. See muudaks igasuguseid asju. LaMotte’i uuringuid. Isegi suhtumist „Melusinasse”. Seda haldjateemat. See on põnev.”
„Eks ole? See muudaks ka Ashi uuringuid. Tema kirjad on tegelikult üpris igavad, tegelikult korrektsed ja ükskõiksed – see siin on hoopis teistsugune.”
„Kus on originaalid?”
Roland kõhkles. Ta vajas abi. Tal oli vaja rääkida.
„Ma võtsin need kaasa,” vastas ta. „Ma leidsin need raamatu vahelt ja võtsin ära. Ma ei mõelnud midagi, lihtsalt võtsin.”
„Miks?” Range, kuid palju elavam.
„Sest need olid elusad. Tundus, et need on pakilised – ma tundsin, et ma pean midagi tegema. See oli impulss. Välkkiire impulss. Ma kavatsesin need tagasi panna. Panengi. Järgmisel nädalal. Pole lihtsalt veel pannud. Ma ei pea neid enda omaks ega midagi. Aga need ei ole ka Cropperi ega Blackadderi ega lord Ashi omad. Tundus, et need on isiklikud. Mul ei tule selgitamine eriti hästi välja.”
„Jah. Küllap need võivad kujutada endast märkimisväärset akadeemilist sensatsiooni. Teie jaoks.”
„Noh, ma tahtsin alati olla see, kes teeb tööd,” alustas Roland süütult, aga mõistis siis, kuidas teda oli solvatud. „Pidage nüüd – see polnud üldse nii, kaugeltki mitte nii. Selles oli midagi isiklikku. Te ei saa sellest aru. Mina olen vanamoodne tekstikriitik, mitte biograaf – ma ei tegele niisuguse – asi polnud kasus – ma panen kirjad järgmisel nädalal tagasi – ma tahtsin, et need jääksid saladuseks. Isiklikuks. Ja tahtsin tööd teha.”
Maud punastas. Punane veri värvis vandlit.
„Andke andeks. Ma ei saa aru, miks ma peaksin andeks paluma, sest mu oletus oli täiesti mõistlik ning ma ei oska ligilähedaseltki kujutleda, kuidas üldse keegi julgeks kaks käsikirja niimoodi kõigi silme alt ära näpata – minul küll ei peaks närv vastu. Aga ma saan tõesti aru, et teie sellest niimoodi ei mõelnud. Saan tõesti aru.”
„Ma tahtsin lihtsalt teada, mis edasi juhtus.”
„Ma ei saa lubada teil Blanche’i päevikust koopiat teha – selle selg ei peaks vastu – aga te võite selle ümber kirjutada. Ja veel nendes karpides otsida. Kes teab, mida te leiate. Lõpuks ei otsinud ju keegi Randolph Henry Ashi. Kas ma võin teid homseni külalistetuppa panna?”
Roland mõtles. Külalistetuba näis lõpmata ahvatlev – vaikne kohake, kus ta saaks magada ilma Valita ning oma tempos tegutseda. Külalistetuba maksaks raha, mida tal ei ole. Ja pealegi oli tal päevapilet.
„Mul on päevapilet.”
„Selle saaksime ära muuta.”
„Ma parem ei teeks seda. Ma olen töötu magistrant. Mul ei ole raha.”
Nüüd oli Maud näost veinipunane. „Ma ei mõelnud selle peale. Tulge parem minu poole. Mul on üks vaba voodi. See on siiski parem kui osta veel üks pilet nüüd, kui te kord juba siin olete – ma teen õhtusöögi – ja homme võite uurida ülejäänud arhiivi. See ei tee mulle mingit tüli.”
Roland vaatas luitunud pruuni kirja läikivat musta jälge. Ta ütles: „Olgu peale.”
Maud elas Lincolni äärelinnas ühe punastest tellistest kaheksateistkümnendast sajandist pärit maja alumisel korrusel. Tal oli kaks suurt tuba ning köök ja vannituba, mis olid ehitatud kunagisest majateenijate väiksemate ruumide kobarast ning tema välisuks oli kunagi olnud tagauks. Maja kuulus ülikoolile ning ülemistel korrustel olid ülikoolikorterid. Keraamilistest kividest põrandaga köögist avanes vaade punaste tellistega sillutatud hoovi, kus püttides kasvasid mitmesugused
