tubli meistri teened olid vähem nõutavad kui odav, oskamatu ja kiirustav töö, mis istus seljas halvasti ja pidas vähe aega vastu. Ta uskus, et küll ta satub kokku kellegagi, kes tema oskusi vajab – ta oli ravimatu optimist ja kujutles õnnelikku kohtumist iga nurga taga, kuigi oli raske mõista, kuidas see toimuda sai, sest ta läks üha sügavamale tumedate ja tihedate puude vahele, kus isegi kuuvalgus purunes samblal sinaka valguse peenikesteks tuhmideks okasteks, mille valgel ei olnud suurt midagi näha. Ta jõudis aga siiski majakese juurde, mis ootas teda metsasügavuses ühel välul, ning tema tuju tõstsid kollase valguse triibud, mida ta nägi aknaluukide vahel ja all. Ta koputas vapralt majakese uksele ning siis kostis kahinat ja kriginat, uks tehti õige veidi irvakile ning sealt paistis pisike mehike, nägu hall nagu hommikune koldetuhk ning ees sama tooni pikk ja otsekui villane habe.
„Ma olen metsa eksinud rändaja,” ütles väike rätsep, „ja tööd otsiv meistrimees, kui kellelgi oleks mulle tööd pakkuda.”
„Minul ei ole meistrimeest tarvis,” vastas hall mehike. „Ja ma kardan vargaid. Sa ei või majja tulla.”
„Kui ma oleksin varas, oleksin saanud jõuga sisse tungida või hiilinud majja salaja,” lausus väike rätsep. „Mina olen aus rätsep, kellel on vaja abi.”
Nüüd seisis mehikese selja taga suur hall koer, niisama kõrge nagu mehike, silmad punased ja hingeõhk kuum. Alguses oli loom vaikselt lõrisenud ja urisenud, aga nüüd ta enam ei ähvardanud, vaid liputas aeglaselt saba, ja hall mehike ütles:
„Otto on arvamusel, et sa oled aus. Sa võid saada voodi tasuks tänaõhtuse ausa töö eest, kui sa abistad mind söögitegemisel, koristamisel ja teiste toimetuste juures mu lihtsas kodus.”
Nii lastigi rätsep sisse ja see oli küll imelik majapidamine.
Kiiktoolis seisid säravates värvides sulestikuga kukk ja tema puhasvalge kaasa. Koldenurgas seisis musta-valgekirju sokk, kellel olid krobelised sarved ja silmad nagu kollased klaasikillud, ning kolde peal lebas väga suur kass, kes vaatas väikest rätsepat silmadega, mis olid otsekui külmad rohelised kalliskivid, pupillid nagu mustad lõhed. Ja söögilaua taga oli habras pruunhall lehm, kelle hingeõhk lõhnas piimast ning kellel olid soe niiske nina ja tohutu suured mahedad pruunid silmad. „Tere hommikust,” ütles rätsep sellele seltskonnale, sest ta pidas lugu headest kommetest, ning loomad uurisid teda hindavalt ja arukalt.
„Süüa ja juua leiad köögist,” lausus hall mehike. „Valmista meile paslik õhtusöök ja me sööme siis koos.”
Nii võttiski väike rätsep ja valmistas köögist leitud jahust, lihast ja sibulatest suurepärase piruka ning kaunistas selle pealt ilusti vormitud taignast lehtede ja õitega, sest ta oli meistrimees, kuigi ta oma tööd ei saanud teha. Ja kuni pirukas küpses, vaatas ta ringi ning viis heina lehmale ja sokule, kuldseid viljateri kukele ja kanale, piima kassile ning söögitegemisest üle jäänud konte ja liha suurele hallile koerale. Ja kui rätsep ja hall mehike sõid pirukat, mille sooja lõhna terve majake täis sai, ütles hall mehike:
„Ottol oli õigus, sa oled hea ja aus mees, sulle lähevad korda kõik siinsed olevused ning sa ei jäta kedagi hoolitsuseta ega midagi tegemata. Ma kingin sulle su headuse eest midagi. Millist neist asjadest sa tahaksid?”
Ja ta asetas rätsepa ette kolm eset. Esimene oli väike pehmest nahast kukkur, mis kõlises kergelt, kui ta selle lauale pani. Teine oli pott, väljast must, aga seest puhtaks hõõrutud ja läikiv, tugev ja mahukas. Ja kolmas oli väike klaasvõti, mis oli nikerdatud fantastiliseks ja hapraks ning sätendas kõigis vikerkaarevärvides. Ja rätsep vaatas nõuküsivalt loomade poole, kes teda jälgisid, aga loomad vaatasid talle leebelt vastu. Ja ta mõtles endamisi:
„Ma tean küll neid metsarahva kingitusi. Võib juhtuda, et esimene on kukkur, mis ei saa kunagi tühjaks, ja teine on pott, mis pakub kosutavat toitu iga kord, kui sa seda õigesti nõuad. Ma olen kuulnud säärastest asjadest ja kohtunud meestega, kellele on säärastest kukrutest makstud ja kes on säärastest pottidest söönud.
Aga klaasvõtit ei ole ma kunagi näinud ja pole ka sellest kuulnud ning ma ei oska kujutleda, mis kasu sellest võiks olla, sest see puruneks kildudeks igas lukus.” Aga ta ihaldas väikest klaasvõtit, sest ta oli käsitööline ning sai aru, et kõigi nende habraste võtmekeele hammaste ja võtme enda puhumiseks oli läinud vaja suurt meisterlikkust, ning ka sellepärast, et tal polnud aimugi, mis oli või mida see teha võis, ning uudishimu on inimeste elus väga suur jõud. Nii ütleski ta mehikesele: „Ma võtan selle ilusa klaasvõtme.” Ja mehike vastas: „Sa ei valinud mitte mõistlikult, vaid uljalt. See võti on seikluse võti, kui sa seda otsima lähed.”
„Miks ka mitte?” kostis rätsep. „Et minu oskustest pole siin metsikus paigas kasu ning et ma ei valinud mõistlikult.”
Siis tulid loomad talle lähemale oma sooja, piimase hingeõhuga, mis lõhnas sulnilt heina ja suve järele, ning oma leebete lohutavate pilkudega, mis polnud inimese pilk, ning koer langetas oma raske pea rätsepa jalale ja pugalikpruun kass istus ta tooli käetoele.
„Sa pead minema sellest majast välja,” ütles hall mehike, „kutsuma Läänetuult, ja kui ta tuleb, näitama talle seda võtit, ning laskma tal end kanda rabelemata ja kartmata, kuhu ta tahab. Kui sa rabeled või kahtled, heidab ta sind okaspõõsastesse ja sul läheb kehvasti, enne kui sa sealt välja saad. Kui ta su kaasa viib, pannakse sind maha lagedal nõmmel suurel kivil, mis on graniidist ja sinu seikluseni viiv värav, kuigi tundub, et see on kõvasti kinni ja liikumatu maailma loomisest saadik. Selle kivi peale pead sa asetama sellelt kukelt siin võetud sabasule, mille ta annab sulle meelsasti, ning siis avatakse sulle uks. Sa pead minema ilma hirmuta või kõhkluseta alla ja veel ja veel alla ning sa leiad, et su klaasvõti heidab su teele valgust, kui sa seda enda ees hoiad. Mõne aja pärast jõuad sa kivivestibüüli, kust viib uks kummalegi poole, aga nendest sa ei tohi sisse minna, ning üks madal eesriidega kaetud uks viib edasi ja alla. Seda eesriiet ei tohi sa käega puudutada, vaid vastu seda pead sa panema piimvalge sule, mille kana sulle annab, ning eesriide avavad hääletult nähtamatud käed, uks selle taga on lahti ja sa võid astuda saali, kus sa leiad selle, mille sa leiad.”
„Noh, ma siis lähen seiklema,” ütles väike rätsep, „kuigi ma kardan kangesti maa-aluseid pimedaid paiku, kus pole päevavalgust ning pea kohal on tihe ja raske maa.” Siis lubasid kukk ja kana võtta tal üks läikiv häilitud must ja smaragdroheline sulg ja mahe kreemikasvalge sulg ning ta jättis kõigiga hüvasti, läks välule ja kutsus võtit tõstes Läänetuult.
Ja see oli tore ja väga hirmutav tunne, kui Läänetuule pikad õhulised käsivarred sirutusid puude vahelt alla ja tõstsid ta üles, lehed aga värisesid, tärisesid ja võbisesid, kui tuul möödus, ja õled tantsisklesid maja ees ja tolm tõusis ja lendas ringi nagu väikestes tolmust purskkaevudes. Kui rätsep puhangutes ühele ja teisele poole kaldudes puude vahelt üles kerkis, haarasid puud teda raagjate okstega ning siis tundis ta, kuidas pikk tuul ägades taevas tuhisedes teda vastu oma nähtamatut kohisevat rinda surus. Rätsep toetas pea vastu õhulist patja ning ei karjatanud ega rabelenud ja Läänetuule uluv laul, mis oli täis peent vihma ja põgusat päikesepaistet, libisevaid pilvi ja ajuvat tähevalgust, mässis ta mitmekordselt endasse.
Tuul pani rätsepa maha, nagu hall mehike oli ennustanud, suurele hallile graniidilahmakale, mis oli auklik, armiline ja paljas. Rätsep kuulis, kuidas lahkuv tuul vihises ja halas, ning ta kummardus ja asetas kukesule kivile ja ennäe! Suur kivi kerkis raskelt ägades ja kriginal õhku ja mulla sisse, nagu oleks see pöördteljega varustatud või kummalises tasakaalus, lükkas mulda ja kanarbikku eemale lainetena nagu merevett ning tõi kanarbikujuurte ja astelherne sõlmjate juurte all nähtavale pimeda ja niiske koridori. Nii ta astus üsnagi vapralt sisse ning mõtles kogu aeg, kui paks on kivi, turba ja mulla kiht ta pea kohal, aga õhk oli seal paigas külm ja rõske ning maa jalge all oli niiske ja
