avasin, et sel teemal kõnelda, oleksid mu huuled olnud otsekui pikkade pistetega kokku õmmeldud ning keel ei liikunud mul suus. Ometi võisin ma paluda, et mulle soola ulatataks või vestelda halva ilma teemal, ning nõnda ei märganud mu vend mu suureks meelehärmiks midagi, vaid läks muretult koos oma uue sõbraga jahile, jätnud mu koju kolde kõrvale istuma ning tundma tumma piina selle pärast, mis edasi võib tulla. Ma istusin nõnda terve päeva ning õhtupoolikul, kui varjud lossimurul pikaks venisid ja päikese viimased kiired olid vasekarva ja jahedad, teadsin ma kindlalt, et juhtunud on midagi hirmsat, ning jooksin lossist välja ja tumeda laane poole. Ja tumedast laanest tuli must mees, kes talutas ühe käega hobust, aga teise käe kõrval oli tal kõrge hall koer, kelle ilme oli nii kurb, nagu ma polnud näinud kunagi ühelgi loomal. Must mees ütles, et mu vend oli ootamatult ära sõitnud ja ei tule enam ei tea kui kaua tagasi, kuid jättis minu ja lossi tema, selle musta maagi hoole alla. Ta ütles seda mulle lõbusalt, nagu poleks sel suurt tähtsust, kas ma usun või ei. Ma vastasin, et ei lepi mingil juhul säärase ülekohtuga, ning kuulsin rõõmuga, et mu hääl oli kindel ja tugev, sest ma kartsin, et mu suu võib jälle olla vaikivaks õmmeldud. Minu sõnade ajal veeresid halli koera silmist suured pisarad, neid tuli üha juurde ja need olid üha raskemad. Ja ma arvan, et ma mõistsin mingil moel, et see loom oli sel leebel ja abitul kujul mu vend. Siis sain ma vihaseks ja ütlesin mustale maagile, et ta ei tohi ilma minu nõusolekuta kunagi ei minu majja tulla ega mulle läheneda. Ja ta vastas, et ma olin õigesti aru saanud – ta ei tohi teha midagi ilma minu nõusolekuta, mida ta püüab saada, kui ma seda luban. Mina aga ütlesin, et seda ei juhtu kunagi ja tal ei maksaks isegi loota. Siis sai ta vihaseks ja ähvardas, et sunnib mind igaveseks vaikima, kui ma temaga ei nõustu. Ma kostsin, et ilma oma kalli vennata ei hooli ma eriti sellest, kus ma olen, ja ei soovi kellegagi rääkida. Siis ütles ta, et ma peaksin vaatama, kas ma arvan seda ka pärast sadat klaaskirstus veedetud aastat. Ta tegi mõne liigutuse ning loss kahanes ja vajus kokku selliseks, millisena sa teda praegu näed, siis ta tegi veel paar liigutust ning seda ümbritses klaas, nagu sa näed. Ja mu teenrid, mehed ja teenijannad, kes lähemale jooksid, sulges ta, nagu sa näed, ükshaaval klaaspudelitesse, ning lõpuks pani ta mind klaaskirstu, milles sa mind leidsid. Ja kui sa mind endale tahad, kiirustame nüüd siit minema, enne kui maag tagasi tuleb, sest ta käib siin aeg-ajalt, et näha, kas ma olen leebunud.”
„Muidugi tahan ma sind,” kostis väike rätsep, „sest sina oled mulle lubatud ime, mille vabastas mu haihtunud klaasvõti, ja ma armastan sind juba südamest. Kuigi mulle on üldiselt vähem selge, miks peaksid sina tahtma mind lihtsalt sellepärast, et ma klaaskasti lahti tegin, ning kui ja juhul kui sa saad tagasi sulle õigusega kuuluva koha ning kui su kodu ja maad ja lossirahvas on jälle sinu, siis küllap on sul vabadus asja üle järele mõelda ja jääda, kui sa seda tahad, üksi ja vallaliseks. Minule piisab sellest, et ma nägin su juuste erakordset kuldset ämblikuvõrku ja sain huultega katsuda su ülimalt valget ja õrna põske.” Ja te võite küsida endalt, mu kallid ja täiesti rikkumata lugejad, kas ta rääkis seda rohkem leebusest või kavalusest, sest see naine oli pidanud nii tähtsaks enda andmist oma vabal tahtel, ning et loss oma toredate aedadega, kuid nüüd mõõdetav nööpnõelte ja pistete ja küünepikkuste ja sõrmkübaratega, oli küllalt uhke ja ilus, et iga mees oleks tahtnud oma elupäevad seal veeta. Siis kaunis daam punastas, ta valgeid palgeid elustas soe ja roosa värv ning oli kuulda, kuidas ta pomises, et nõidus on nõidus ja et pärast kirstu edukat lagunemist saadud suudlus on lubadus, nagu on suudlused ikka, olgu see siis vabatahtlik või ei. Samal ajal, kui nad arutasid seal viisakalt oma huvitava olukorra kõlbelisi peensusi, kuulsid nad tuulekohinat ja meloodilist plõnksumist ning daam erutus väga ja ütles, et must maag on teel. Meie kangelane oli omakorda hirmul ja löödud, sest tema väike hall õpetaja ei olnud talle niisuguseks juhtumiks mingeid juhtnööre andnud. Ta mõtles aga, et peab ikkagi tegema, mida ta suudab, et kaitsta daami, kellele ta võlgnes nii palju ja kelle ta oli kas õnneks või õnnetuseks unest ja vaikusest päästnud. Tal ei olnud muid relvi peale ta enda nõelte ja kääride, aga talle tuli pähe, et ta sai kasutada katkise kirstu klaasikilde. Nii ta võttiski kõige pikema ja teravama killu, mähkis oma nahkpõlle selle jämedama otsa ümber ja jäi ootama.
Must kunstnik ilmus voogavasse musta mantlisse mähituna lävele, naeratas väga raevukalt ning väike rätsep värises, tõstis klaasikillu ja mõtles, et küllap ta vaenlane astub sellele vastu võlukunstiga või peatab ta käe löögi pealt. Võlur aga astus lihtsalt edasi ning lähemale jõudes sirutas ta käe, et daami puudutada, mispeale meie kangelane lõi teda kõigest jõust südamesse ning klaasikild tungis sügavale ja võlur kukkus maha. Ja ennäe, ta kärbus ja närbus nende silme all ning temast jäi vaid väike peotäis halli tolmu ja klaasipulbrit. Siis nuttis tütarlaps natuke ja ütles, et rätsep on ta nüüd kaks korda päästnud ja väärib igas mõttes ta kätt. Ja ta plaksutas käsi ning äkitselt tõusid nad kõik – mees, naine, maja, klaaspudelid ja tolmuhunnik – õhku ja leidsid end külmalt mäenõlvalt, kus seisid see hall mehike ja koer Otto. Ja teie, mu läbinägelikud lugejad, olete mõistnud ja aru saanud, et Otto oligi seesama koer, kelleks surnukirstust tulnud tütarlapse vend oli muudetud. Tütarlaps võttis koera halli karvase kaela ümbert kinni ja nuttis sädelevaid pisaraid. Ja kui tema pisarad segunesid soolaste pisaratega, mis voolasid mööda suure looma põski, purunes nõidus ja tütarlapse ees seisis kuldsete juustega ja jahirõivastes noormees. Ja nad kallistasid teineteist kaua ja kogu südamest. Samal ajal oli väike rätsep silitanud halli mehikese abiga ja kahe sulega, kuke- ja kanasulega klaaskuplit, mille all oli loss, ning siis ilmus kummalise kahina ja kõmina saatel loss sellisena, nagu see oli ilmselt olnud, uhkete treppide ja loendamatute akendega. Siis võtsid väike rätsep ja hall mehike korgid kõigilt pudelitelt ja plaskudelt ning vedelikud ja suitsud valgusid ohates neist välja ja vormisid ennast meesteks ja naisteks, ülemteenriks ja metsnikuks, kokaks ja teenijannaks – kõik olid väga jahmunud, leides end sealt, kus nad olid. Siis ütles tütarlaps, et väike rätsep oli ta unest päästnud, tapnud musta kunstniku ja võitnud endale ta käe. Ja noormees ütles, et rätsep oli tema vastu lahke olnud ja peaks elama koos nende mõlemaga igavesti õnnelikult lossis. Noormees ja tema õde käisid metsikus metsas jahil, aga väike rätsep, kellel polnud sellist kalduvust, jäi kolde äärde ja lõbutses koos nendega õhtuti. Puudu oli ainult üks asi. Meistrimees pole midagi väärt, kui ta oma oskusi kasutada ei saa. Nii käskiski rätsep, et talle toodaks kõige peenemaid siidkangaid ja säravaid niite ning tegi oma lõbuks seda, mida ta oli kunagi pidanud tegema karmi puuduse sunnil.
viies peatükk
Too kündja, morne mullakamakaid kes pöörab, võib näha
(tal ajus vilistamas iilid, ohkides mis tõusid,
ta näljast valutavast kõhust) mulda ponnistamas,
aina ponnistamas, et endast välja tõugata
muhklaupne ja kuldsilmne deemon, kes avab pruuni suu
ja lubab – ei, mitte ahne unistuse täitumist –
vaid potitäie kulda, et osta pajatäied toiduvilja,
mis enamast ta unistab. Nii naine tunda võib,
kuis seelikust lips mööda tal karvajalad sibavad,
need vana, leebe majavaimu omad, kes jätab jälgi
sooja tuha sisse või kelle hääleke, nii krudisev,
ka hällis naerab, öeldes: „Mind sa armasta
ja kiiguta mind, leia oma aare, ära pelga,
sest vanad vaimud kingitusi omadele hoiavad.
Nii väikselt deemonilt mis kahju võiks küll karta?”
Lincolnshire’i künkad kujutavad endast väikest üllatust. Tennyson kasvas ühes nende kitsas ja käänulises orus. Neist tegi ta surematu Cameloti viljaväljad:
Jõe kaldail, mõlemal pool
need odra- ja rukkipõldude siilud,
mis künkaid rüütades kaugel taevaga kokku saavad.
Roland mõistis
