töötan Lincolnis.”
„Ah soo, või nii?” Sir George ei küsinud, mida Maud täpsemalt teeb. Ta silmitses oma naist üsna tähelepanelikult.
„Sul on külm higi näol, Joan. Näovärv ei ole sugugi hea. Me peaksime su koju viima.”
„Ma tahaksin kutsuda härra Michelli ja preili Bailey t-teed jooma, k-kui nad nõus oleksid. Härra Michellil on vaja ennast pesta. Neid huvitab Seal Court.”
„Seal Court ei ole huvitav,” lausus Sir George. „Teate, see ei ole külastajatele avatud. See on halvas seisus. Kaudselt minu süü. Pole vahendeid. Vajub meile kaela.”
„Nemad ei tee sellest väljagi. Nad on noored. Leedi Bailey suurel näol oli otsustav ilme. „Ma tahaksin neid kutsuda. Viisakuse pärast.”
Maudi nägu õhetas. Roland mõistis, mis toimub. Maud tahtis uhkelt eitada igasugust huvi Seal Courti tungimise vastu, aga ta tahtis minna sinna Christabeli pärast ja, nagu Roland oletas, sellepärast, et Leonora Sterni ei olnud vastu võetud, ning Roland eeldas, et Maudi meelest polnud aus, et ta ei öelnud otse välja, miks sinnaminek teda huvitas.
„Ma oleksin väga rõõmus põgusa võimaluse üle ennast pesta,” ütles Roland. „Kui see teile liiga palju tüli ei tee.”
Nad sõitsid koos mööda vettinud ja umbrohtu täis kruusateed ümber härrastemaja ja selle taha ning peatusid talliõues, kus Roland aitas Sir George’il ratastooli ja leedi Bailey autost välja saada. Lühike päev hämardus, tagauks vajus raskelt sissepoole gooti stiilis sammaskojas, mille kohale oli pandud ronima nüüd juba lehitu roos. Roosi kohal olid nikerdatud gooti raamidega akende read pimedad ja tühjad. Uks oli ehitatud kõrgemaks, et oleks võimalik trepiastmed ära võtta ja võimaldada ratastoolil sisse pääseda. Nad läksid mööda pimedaid kivikoridore, möödusid mitmesugustest sahvritest ja trepikäikudest ning jõudsid lõpuks ruumi, mis osutus hiljem teenijate saaliks ning oli nüüd pealiskaudselt ja osaliselt moodsaks elamiseks muudetud.
Selle hämara ruumi ühes otsas oli lahtine kamin, milles valge tuha all hõõgus ikka veel mõni suur halg, kummalgi pool kaminat oli raske, kaarjas ja polsterdatud tugitool, mille katteriie oli tume söekarva samet, mustriks punakaslillad lilled, mingi veetlevana ülistatud fin-de-siècle kassitapp. Põrandat katsid suured punased ja valged vinüülplaadid, mis olid kandikohtadel kulunud ja reetsid, et nende all olid paeplaadid. Akna all seisis jämedate jalgadega raske laud, osalt kaetud vakstuga, mille mustriruudud meenutasid kergelt šoti ruudulist. Toa teises otsas, kust, nagu hiljem selgus, pääses kööki ja teistesse abiruumidesse, oli kahe ribiga elektriradiaator. Ruumis olid veel teised, pisut kulunud toolid ja väga läikivad ja elusa väljanägemisega potililled glasuuritud pottides. Maudi tegi ärevaks valgus, mille Sir George sisse lülitas – nõrk standardne lamp kamina juures, natuke õnnelikum, Hiina vaasist tehtud lamp laual. Seinad olid krohvitud ja neil rippusid mitmesugused hobuste, koerte ja mäkrade pildid, õlimaalid, akvarellid, koloreeritud fotod ja raamitud, läikpaberil reproduktsioonid. Kolde kõrval oli suur korv, ilmselt Muchi ase, mida vooderdas kange ja karvu täis tumesinine tekk. Suured pinnad toas olid lihtsalt tühjad. Sir George tõmbas kardinad ette ning andis Rolandile ja Maudile märku, et nad istuksid kolde kõrvale samettugitoolidele. Siis veeretas ta oma naise välja. Roland tundis, et ta pole võimeline küsima, kas ta saaks kuidagi aidata. Ta oli oodanud, et ülemteener või mõni alandlik teener või siis vähemalt teenijanna või seltsidaam juhatab nad ruumi, mis särab hõbedast ja kus on siidvaibad. Maud, kes oli harjunud viletsa kütte ja viledate vaipadega, oli siiski pisut häiritud sellest, millisel määral ebamugavust see nukker valgustus nähtavale tõi. Ta langetas käe ja kutsus Muchi, kes tuli ja surus oma võbiseva ja räpase keha Maudi ja hääbuva tule vahel vastu ta jalgu.
Sir George tuli tagasi ja turgutas tuld uute halgudega, mis sisisesid ja kärssasid.
„Joan teeb teed. Ma kardan, et meil ei ole siin kuigi palju mugavust või luksust. Me elame muidugi ainult alumisel korrusel. Ma lasksin köögi Joani jaoks ümber teha. Kõikvõimalikud abivahendid. Uksed ja kaldteed. Kõik, mida teha andis. Ma tean, et seda pole palju. See maja oli ehitatud nii, et seda pidi käigus hoidma kari teenreid. Kaks vanainimest – meie kajame siin vastu. Aga ma hoian metsa korras. Ja Joani aia. Teate, siin on olemas Victoria-aegne vesiaed. Joanile see meeldib.”
„Ma olen selle kohta lugenud,” ütles Maud ettevaatlikult.
„Tõesti või? Hoiate end pereasjadega kursis.”
„Mingil moel. Mul on erilised perekonda puudutavad huvid.”
„Kuidas te siis Tommy Baileyga sugulased olete? Tal oli see suur hobune, Hans Andersen, vaat sel hobusel oli alles iseloomu ja julgust.”
„Ta oli mu vanaonu. Ma käisin Hans Anderseni ühe vähem õnnestunud järeltulijaga ratsutamas. Põikpäine elajas, kes oskas nagu kass igalt poolt välja hüpata, aga ei suvatsenud seda alati teha ega võtnud mind alati kaasa. Ta nimi oli Copenhagen.”
Nad rääkisid hobustest ja natuke Norfolki Baileydest. Roland jälgis, kuidas Maudi hääldus ja häälitsused muutusid, ning ta tajus, et see tuli tal loomulikult, aga ta tajus ka, et nii ei häälitseks ta kunagi Naisuuringute hoones. Köögist kostis kellaheli.
„Tee on valmis. Ma lähen ja toon selle siia. Ja Joani ka.”
Tee tuli oivalises Spode’i teeserviisis koos hõbedase suhkrutoosiga ja taldrikutäie soojade võiga röstsaiadega, mille juurde anti Härrasmeeste Hõrgutist või mett ning see kõik oli melamiinkandikul, mis oli disainitud nii, et seda sai kinnitada ratastooli käetugedesse. Leedi Bailey valas tee välja. Sir George päris Maudilt surnud nõbude, ammu surnud hobuste ja Norfolki valduste puude seisundi kohta. Joan Bailey ütles Rolandile:
„Teate, George’i vanavanavanaisa istutas kogu selle metsa. Osalt puidu saamiseks, osalt sellepärast, et ta armastas puid. Ta püüdis panna kasvama kõike, mis võimalik. Mida haruldasem puu, seda põnevam ettevõtmine. George jätkab seda. Ta hoiab puud elus. Need ei ole kiiresti kasvavad okaspuud, siin on segamets ja mõned neist haruldastest puudest on väga vanad. Selles maailma nurgas jääb metsi vähemaks. Ja hekke ka. Me oleme kaotanud aakrite kaupa metsa viljakasvatusele. George käib edasi-tagasi, kaitstes oma puid. Nagu mingi vana mäekoll. Kellelgi peab ju olema mingi järjepidevuse tunne.”
„Kas te teate,” ütles Sir George, „et kaheksateistkümnenda sajandini oli siinkandis peamiseks majandusharuks küülikupidamine? Maa ei kõlvanud millekski muuks, see oli liivane ja täis astelhernest. Küülikutel oli ilus hõbedane nahk, see läks Londonisse ja üles Põhja mütsideks. Neid toideti talvel, suvel hankisid ise süüa, naabrid nurisesid, aga äri õitses. Mõnes paigas peeti neid vaheldumisi lammastega. Nüüd kadunud nagu palju muudki. Leiti võimalused muuta lambakasvatus odavamaks ning viljakasvatus ka ja küülikud surid välja. Nüüd lähevad puud sama teed.”
Rolandile ei tulnud pähe ühtki arukat kommentaari küülikute kohta, aga Maud vastas Rabamaa küülikutarandike statistikaga ja vana küülikupidaja torni kirjeldusega Norfolki Baileyde valdustes. Sir George valas teed juurde. Leedi Bailey ütles:
„Ja mida teie Londonis teete, härra Michell?”
„Ma olen ülikooli juures doktorant. Õpetan ka natuke. Praegu töötan Randolph Henry Ashi käsikirjade toimetuse heaks.”
„Ta kirjutas ühe hea luuletuse, mida me koolis õppisime,” ütles Sir George. „Mina ise pole kunagi luulest suurt pidanud, aga see mulle meeldis. „Jahimees”. Kas te teate seda luuletust? Ühest kiviaja kutist, kes paneb üles püüniseid ja ihub ränikivi ja räägib oma koeraga ja nuhutab õhku, et saada aru, mis ilm tuleb. Selles luuletuses tekib tõeline ohu tunne. Siiski veider viis
