kui vähem oleks meil tarkust? Ma arvan, et Sa hävitad kirjad, Sa oled halastamatu naine, kui halastamatu, seda saan ma veel tundma ning hakkan alles märkama. Sellegipoolest, kui on midagi, mida ma Sinu heaks nüüd või tulevikus sõbrana teha saaksin, siis ma loodan, et Sa pöördud kõhklusteta minu poole.
Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. (Unustamine pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud sõna ning kõik teised asjad ka oma jonnaka mälu kõvas vahas. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava silma võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli minevikus alati vapustus, muutus, kõige sagedamini aga nauding.
Ma olin lootnud, et me saame jääda sõpradeks. Saan mõistusega aru, et Sul oli seda äärmuslikku otsust tehes õigus, kuid ometi kahetsen ma taga oma head sõpra. Kui Sa peaksid kunagi hädas olema – aga ma ütlesin seda juba ning Sa tead. Mine rahus. Kirjuta hästi.
„Skandaali osas te eksisite,” ütles Sir George Rolandile, rahulolu ja süüdistuse keerulise seguga. Roland tundis, et kuigi ta pidas ennast leebeks inimeseks, kasvas temas tohutu ärritus, mis koosnes sellest, millist ahastust tekitas temas viis, kuidas leedi Bailey kuhtunud hääl kogeles Randolph Henry Ashi proosat, mis helises taastunult tema peas, ning frustratsioonist, sest ta ei saanud neid kokkumurtud paberist ajapomme enda kätte haarata ja uurida.
„Me ju ei tea, kuni me pole neid kõiki lugenud, eks ole?” vastas ta, hääl eneseohjeldusest krigisemas.
„Aga see võib suurt ärevust tekitada.”
„Mitte tingimata. Selle on eelkõige tähtis kirjandusele…”
Analoogiad tormasid läbi Maudi pea ning heideti kõrvale kui liiga erutavad. See on sama, kui sa oleksid leidnud – Jane Austeni armastuskirjad?
„Teate, kui lugeda ükskõik millise kirjaniku kogutud kirju – kui lugeda tema elulugu –, siis tekib alati tunne, et midagi on puudu, midagi, millele elulookirjutajad pole ligi pääsenud, mingi päris asi, kriitilise tähtsusega asi, see, mis oli luuletajale endale tõesti tähtis. Alati on olnud mingid kirjad, mis hävitati. Tavaliselt need kõige tähtsamad kirjad. Christabeli elus võivad just need kirjad olla need kõige tähtsamad. Tema – Ash – arvas ilmselgelt, et nii see on. Ta ütleb seda.”
„Küll on põnev,” ütles Joan Bailey. „Küll on ikka põnev.”
„Ma pean nõu küsima,” ütles jonnakas ja umbusklik Sir George.
„Ja küsidki, kullake,” vastas ta naine. „Aga sa pead meeles pidama, et preili Bailey oli nii nutikas, et üldse leidis su aarde. Ja härra Michell ka.”
„Kui ükskõik millal, Söör – te kaaluksite võimalust võimaldada mulle – meile – ligipääs sellele kirjavahetusele – me võiksime teile rääkida, mis seal seisab – milline on selle tähtsus kirjandusteadusele – ja kas oleks võimalik need kirjad avaldada. Ma olen näinud juba piisavalt, et mõista, et minu uurimust Christabelist tuleb nendes kirjades peituva valguses tõsiselt muuta – ma ei saaks jätkata rahulikult neid arvestamata – ja küllap on see tõsi ka dr Michelli töö puhul Ashist, niisama tõsi.”
„Oo jaa,” lausus Roland. „See võib muuta kogu mu mõttearendust.”
Sir George vaatas ühe otsast teise otsa.
„See võib ju nii olla. See võib vabalt nii olla. Aga kas te olete parimad – kellele kirjade lugemine usaldada?”
„Kui see üldiselt teatavaks saab,” ütles Roland, „et need kirjad on olemas, on kõik teie ukse taga. Kõik.”
Maud, kes kartis täpselt seda võimalust, vahtis Rolandit maruvihaselt. Aga Sir George, nagu Roland oligi arvestanud, sattus pigem ärevusse mõttest Leonora Sternide palverändudele, kui andis endale aru Cropperi ja Blackadderi võimalustest.
„See ei läheks kohe üldse…”
„Me võiksime need teile kataloogida. Koos kirjeldustega. Transkribeerida – teie loaga – mõned…”
„Võtke nüüd hoogu maha. Ma küsin nõu. Muud ei oska ma öelda. See on igati aus.”
„Palun,” ütles Maud, „andke meile vähemalt teada, mis järeldusele te jõuate.”
„Muidugi anname,” kostis Joan Bailey. „Muidugi anname.”
Tema töökad käed sättisid need kuivad lehed süles patakasse, korrastasid ja tasandasid neid.
Pimedas tagasi sõites suhtlesid Roland ja Maud lühikeste asjalike lausungitega, sest nende kujutlusvõimed olid mujal väga ametis.
„Meil mõlemal oli ühesugune vaist. Kirjade tähtsust kahandada.” Maud.
„Need on ilmselt väärt terve varanduse.” Roland.
„Kui Mortimer Cropper teaks, et need on seal…”
„Oleksid need juba homme Harmony linnas.”
„Sir George oleks palju rikkam. Ta saaks selle maja ära remontida.”
„Mul pole aimugi, kui palju rikkam. Ma ei tea rahast midagi. Võib-olla me peaksime rääkima Blackadderile. Võib-olla peaksid need olema Briti Raamatukogus. Need käivad ilmselt mingi muinsuskaitse alla.”
„Need on armastuskirjad.”
„Kindlasti tundub nii.”
„Võib-olla antakse Sir George’ile nõu Blackadderiga kokku saada. Või Cropperiga.”
„Me peame palvetama, et see poleks Cropper. Veel mitte.”
„Kui talle antakse nõu ülikooli tulla, võidakse ta lihtsalt minu juurde saata.”
„Kui tal soovitatakse minna Sothebysse, siis kirjad kaovad, Ameerikasse või kuhugi mujale, või saab Blackadder need endale, kui meil veab. Ma ei tea, miks ma seda nii halvaks võimaluseks pean. Ma ei tea, miks mul on nende paganama kirjade osas niisugune omanikutunne. Need ei ole minu omad.”
„Sellepärast, et meie leidsime need. Ja sellepärast – sellepärast, et need on erakirjad.”
„Aga me ei taha ometi, et ta need lihtsalt kappi pistaks?”
„Kuidas me võiksime, nüüd, kui me teame, et need on olemas?”
„Mis te arvate, kas me võiksime kokku leppida – teha mingi lepingu? Et kui üks meist saab rohkem teada, räägib ta sellest teisele ja rohkem mitte kellelegi? Sest need kirjad puudutavad võrdselt mõlemat luuletajat – ja mängus on nii palju teisi võimalikke huvisid…”
„Leonora…”
„Kui te räägite talle, siis olete poolel teel Cropperi ja Blackadderi juurde – ja ma oletan, et neil on palju rohkem tarmukust kui Leonoral.”
„Jah,
