et ta jõuab varsti otsusele.”
Möödus aga märkimisväärne hulk aega, enne kui kirjadest või Sir George’ist midagi kuulda oli.
kuues peatükk
Tema maitse, mis oli ta ainus hing, viis ta siis
kodanlaste salongidesse, süngetesse tagatubadesse,
kus kõik lõhnas partiarhaalsetest teejoomistest.
Seal ta kõndis säravalt naeratava juudi järel
kesk väärikat – vältimatult mahagonist – mööblit
ja kirste, kus seisis ka tugev laud,
oma pühapäevases rahulolus, kaetuna indigosinise
ju luitunud puna-pruunikas-mustade triipudega kangast.
Ta võib-olla näeks, kuidas ükshaaval võetakse
kolme lukuga, rohmakaist, toekatest sahtlitest
pehmed idamaa siidkotid välja ja nendest
võetakse, nii õrnalt neid lahti mähkides ja
ladudes sobivas järjekorras, paljastades
igiammuse ametüstsinise
kahekümnel antiikse Damaskuse glasuurkahhelkivil,
mis on kui taevalaotus täis päikest, nii õrnad
kui elusa paabulinnu kaelal küütlev helk.
Siis sai rahu ta hing ja siis
maitses kui mett ta, selles surnud Valguses
taas elusana ning tundis ta oma elu ning andis
oma kulla, et vaadata, vaadata, vaadata…
Vannituba oli pikk ja kitsas nelinurk, kokkuhoidliku planeeringuga ja suhkrumandli tooni. Garnituurid olid vänget roosat värvi, tumehalli varjundiga. Kivipõrand oli hallikasvioletne. Väikesed viirastuslike madonnaliiliate kimbud – need olid itaalia disain – teatud kividel, mitte kõikidel. Need kivid ulatusid poolde seina, kus kohtusid neerumustrilise vinüültapeediga, mis kubises väga erelilladest ja roosadest iminappadega gloobulitest, kaheksajalgadest ja meretigudest. Seal olid tumeroosad keraamilised garnituurid, tualettpaberihoidja, salvrätihoidja, hambaharjade kruus taldrikul, mis nägi välja nagu mõni suur Aafrika huulekaunistus, merikarp, millel olid värsked ja puhtad munaja kujuga lilla ja roosa seep. Liistakutest koosnev, kergesti puhastatav vinüülkardin kujutas endast roosat koidikut, millel olid sibulakujulised, roosaka varjundiga rünkpilved. Jämedast puuvillasest lõngast vannimatt oma kummist, nahka meenutava alumise poolega oli kahvatulilla ning sama tooni oli ka poolkuukujuline matt, mis ümbritses mõnusalt tualetipoti alumist osa, ning helelilla oli ka tualetipoti puuvillane ja sakris kaanekate. Selle peal, kuulatades erksalt majahääli ja keskendudes pakiliselt, kükitas professor Mortimer P. Cropper. Kell oli kolm hommikul. Ta sättis paika paksu paberipatakat, musta kummikattega taskulampi ning mingit jäika matti musta karpi, mis oli parajasti nii suur, et mahtus talle põlvele, ilma et oleks vastu seina põrganud.
See ei olnud tema miljöö. Ta nautis osalt ühtesobimatu ja keelatu vürtsi. Ta kandis pikka musta, erepunaste revääridega siidist hommikumantlit musta, punaste äärispaeltega ja monogrammistatud rinnataskuga siidpidžaama peal. Tema tuhvlitele, mis olid mutimustast sametist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia muuseumi sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle „muusade linnukuudi” järgi. Ta kujutas endast Mnemosynet, muusade ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda Medusaks. Ta ilmus ka, mitte liiga suurustlevalt, professor Cropperi kirjade päises. Teda ei olnud professori pitsatsõrmusel, imposantsel tiivulise hobuse kujutisega oonüksil, mis oli kunagi kuulunud Randolph Henry Ashile ja puhkas nüüd roosa pesukausi kõrval, kus Cropper oli äsja käsi pesnud.
Cropperi nägu peeglis oli peenejooneline ja täpne, hõbedased juuksed lõigatud ülimalt oivaliselt ja rangelt, tema poolprillid olid kuldraamidega, suu pruntis, aga pruntis ameerika keeles, lõdvemalt kui inglastel, valmis lahtisemateks vokaalideks ja vähem peenutsevateks häälikuteks. Tema keha oli pikk, kõhetu ja vormis, tal olid ameeriklase puusad, valmis korraliku vöörihma ja relvakabuuri kauge viirastuse kandmiseks.
Ta tõmbas nöörist ning vannitoa küttekeha hakkas aeglaselt ja sisinal tööle. Ta surus alla ka lüliti oma mustal kastil, mis samuti sisises kergelt ning lõi korraks helendama. Ta pani taskulambi põlema ja seadis selle pesukaussi tasakaalu, nii et see ta tööd valgustaks. Ta kustutas tule, tegutsedes klappide ja lülititega harjumuspäraselt nagu pimikus. Ta võttis sõrme ja pöidlaga õrnalt ümbrikust ühe kirja. Vana kirja, mille murdekohad ta surus vilunult lamedaks, enne kui ta selle oma karpi pistis ning selle kaane sulges, lukustas ja karbi sisse lülitas.
Ta oli väga kiindunud oma musta kasti, seadmesse, mille ta oli leiutanud ja täiuseni viinud 1950. aastatel ning millest ta ei tahtnud nüüd kuidagi uuemate ja uhkemate masinate pärast loobuda, sest see oli teeninud teda hästi mitu aastakümmet. Ta oskas vilunult muretseda kutseid kõige ebatõenäolisematesse majadesse, kus võis leiduda mõni Ashi käega kirjutatud reliikvia, ning kui ta juba seal viibis, oli ta jõudnud järeldusele, et tal oli tarvis seda leidu kuidagi eraviisiliselt, tema enda jaoks jäädvustada juhuks, kui selle omanik otsustab pärastpoole selle müümata jätta ega taha isegi lubada sellest koopiaid teha, nagu oli korra või paar uurimistööd ülimalt kahjustavalt juhtunud. Mõnel puhul olid tema salajased pildid jäljetult kadunud dokumentide ainsad jäädvustused terves maailmas. Ta ei arvanud, et seekord nii juhtub, ning ta oli mõistlikkuse piires lootusrikkas, et proua Daisy Wapshott suudab lahkuda oma kadunud abikaasa päritud aardest, kui ta teada saab, millise summaga tšeki vastu seda võib vahetada – ta arvas, et tagasihoidlikust summast võib täiesti piisata. Kuid teistel juhtudel oli toimunud kummalisi asju ning kui proua Wapshott tõrkuma hakkaks, ei tekiks tal enam teist võimalust. Homme oleks ta juba tagasi oma mugavas hotellis Piccadillyl.
Kirjad polnud midagi erilist. Need oli kirjutanud Daisy Wapshotti meheema, kelle nimi oli nähtavasti Sophia ning kes näis olevat Randolph Henry ristitütar. Ta võib hiljem kontrollida, kes ta oli. Talle oli proua Wapshottist rääkinud üks tuttav uudishimulik raamatukaupmees, kes „tegi” kohalikke oksjonimüüke ja andis Cropperile teada, kui seal oli midagi huvitavat. Proua Wapshott ei olnud kirju müüki toonud, ta oli aidanud toidu serveerimisel, aga ta oli rääkinud härra Biggsile kirjadest, mida ta oli alati nimetanud „Grummeri puukirjadeks sealt sellelt luuletajalt”. Ja härra Biggs oli maininud neid P.S. – is Cropperile. Ja Cropper oli pool aastat proua Wapshotti esialgsete päringutega ahvatlenud ja lisanud lõpuks informatsiooni, et ta „juhtumisi möödub sealtkandist…”. See polnud päris nii. Ta oli siirdunud Piccadillylt Prestoni äärelinna, spetsiifiliselt ja spetsiaalselt. Ja siin ta nüüd oli, keset neid kudumeid koos nelja lühikese läkitusega.
Kallis Sophia!
Tänan Sind kirja eest ja väga meisterlike joonistuste eest partidest ja isapartidest. Et ma olen vana mees ja mul endal ei ole lapsi ega lapselapsi, siis pead Sa mulle andestama, et ma kirjutan Sulle nagu igale teisele kallile sõbrale, kes on saatnud mulle midagi ilusat, mida ma kalliks pean. Väga loomutruult oli Sul välja kukkunud see pardipoeg, kes, pea alaspidi, tiigipõhjas juurikaid ja tõuke otsides askeldas.
Mina ei oska joonistada nii hästi kui Sina, aga minu meelest peaksid kingitused olema vastastikused, seepärast on siin pisut vildak versioon minu nimekaimust, vägevast saarepuust. See on tavaline ja maagiline puu – mitte nii, nagu on maagiline pihlakas, vaid sellepärast, et meie vanaskandinaavia esiisad uskusid kunagi, et see hoiab maailma koos, selle juured on allmaailmas ja see puudutab taevast. Sellest saab häid nooli ning võimalik, et see sobib hästi ronimiseks. Selle pungad, nagu märkis lord Tennyson, on mustad.
