targaks – aga praegu on mängimise aeg ja aeg, mil Sa võid partidest rõõmu tunda.
See tunnete väljavalamine oli väärtuslik kui haruldus. Tegu oli R. H. Ashi ainsa lapsele kirjutatud kirjaga, mis Mortimer Cropperi teada üldse olemas oli. Üldiselt arvati, et Ashil laste jaoks kannatust ei jätkunud. (Ta ei kannatanud, nagu oli teada, oma naise õepoegi ja – tütreid, kelle eest teda hoolikalt kaitsti.) See kiri toob kaasa väikese täpsustuse. Cropper pildistas teisi kirju, millega olid kaasas joonistused plaatanist, seedrist ja kreeka pähklipuust, ning surus kõrva vastu vannitoa ust, et kuulda, kas proua Wapshott või tema paks pisike terjer juba liiguvad ringi. Tegelikult tegi ta hetke pärast kindlaks, et mõlemad norskavad, eri helikõrgusel. Ta läks kikivarvul üle mademe tagasi, pannes korraks linoleumi kriuksatama, ja siirdus oma väikesesse, kroogetega karpi meenutavasse külalistetuppa, kus ta oli pannud neerukujulisele, lillakaspruuni atlassi ja valge pitslinaga kaetud ja klaasplaadiga tualettlauale südamekujulisse, gardeeniatega kaunistatud kaussi Randolph Ashi taskukella.
Ta sõi hommikust koos Daisy Wapshottiga, enesega rahuloleva rinnaka prouaga, kes kandis krepdešiinkleiti ja roosat angoorakampsunit, ning kes asetas tema protestist hoolimata tema ette suure taldrikutäie sinki ja praemune koos seente, tomatite, vorstide ja keedetud ubadega. Ta sõi kolmnurgakujulist röstsaia marmelaadiga kristallklaasist anumast, millel oli lahtikäiv kaas ja laineliste servadega lusikas. Ta jõi kanget teed hõbedasest teekannust kannusoojendaja all, mille tikand tegi selle sarnaseks hauduva kanaga. Ta jälestas teed. Ta oli musta kohvi jooja. Ta õnnitles proua Wapshotti hea tee pärast. Omaenda elegantse maja akendest oleks ta näinud kindlavormilist aeda ning selle taga platoo salveisid ja kadakaid ning kõrbest selgesse taevasse kerkivaid mäetippe. Siin nägi ta mururiba, mille servas kulgev plasttara eraldas seda samasugusest ribast kummalgi pool.
„Ma veetsin väga mugava öö,” ütles ta proua Wapshottile. „Ma olen teile äärmiselt tänulik.”
„Ma olen rõõmus, et mu Rodney kirjad teile huvi pakkusid, professor. Ta päris need oma emalt. Kellel oli elus halvasti läinud, kui Rodneyt uskuda. Ma ei kohtunudki tema perekonnaga. Abiellusin temaga sõjas. Kohtusin, kui ta tuld kustutas. Ma olin tol ajal toatüdruk, professor, aga tema oli härrasmees, seda oli kohe näha. Aga tal ei olnud kunagi mingit kalduvust tööd teha. Meil oli pood – pudukauplus –, aga tõtt öeldes tegin mina kogu töö ning tema ainult naeratas poolenisti häbenedes klientidele. Ma ei teadnudki täpselt, kust ta need kirjad sai. Tema ema andis need talle – ta ütles, et Rodneyl võivad olla kirjanduslikud kalduvused ning need olid kuulsa luuletaja kirjad. Ta näitas neid küll vikaarile, kes ütles, et tema meelest need küll eriti huvi ei paku. Mina ütlesin, et ma ei lahku neist kunagi, professor. Need pole ju tegelikult suurt midagi, lihtsalt kirjad puudest ühele lapsele.”
„Harmony linnas,” ütles Mortimer Cropper, „sealse ülikooli Stanti kogus on mul kõige suurem ja uhkem Randolph Henry Ashi kirjade kollektsioon maailmas. Minu siht on saada võimaluse piires teada kõigest, mida ta tegi – kõigist, kes talle olulised olid – kõigist pisiasjadest, mis tema tähelepanu köitsid. Need teie kirjakesed, proua Wapshott, ei ole võib-olla iseenesest midagi. Aga globaalsest vaatepunktist lisavad need sära, lisavad üksikasju ning annavad sellele mehele õige natukene elu juurde. Ma loodan, et te usaldate need Stanti kogusse, proua Wapshott. Siis säilitatakse neid igavesti suurepärastes tingimustes ja puhastatud õhus, kontrollitud temperatuuri juures ja piiratud ligipääsetavusega, nii et neid näevad vaid selle valdkonna volitatud teadlased.”
„Mu mees tahtis, et need jääksid Katyle. Meie tütrele. Juhul, kui teda huvitaks kirjandus. Tema magamistoas te magategi, professor. Aga nüüd on ta juba ammu kodust ära – tal on endal poeg ja tütar –, aga ma hoian tema tuba endisena, et ta saaks sinna tagasi tulla, kui tal asjad üle jõu peaksid käima. Ta hindab seda. Enne laste saamist oli ta õpetaja. Ta õpetas inglise keelt. Ta ilmutas sageli huvi Grummeri puukirjade vastu. Nii me neid alati nimetasime. Grummeri puukirjad. Ma ei saanud kuidagi isegi mõelda nende teile andmisest, ilma et ma oleksin Katylt küsinud. Kirjad on mingis mõttes tema omad – minu juures hoiul, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”
„Muidugi peaksite temaga nõu pidama. Te peaksite ütlema, et me maksame teile loomulikult nende dokumentide eest soodsat hinda. Kui te tütrega räägite, peaksite seda mainima. Meil on väga külluslikud vahendid, proua Wapshott.”
„Väga külluslikud vahendid,” kordas naine tema järel ebamääraselt. Cropper oli teadlik, et naise meelest oli viisakusetu küsida talt, millist hinda ta pakuks, ning see sobis talle väga hästi, see andis talle ruumi manööverdamiseks, kui ta arvestas, et proua Wapshotti tagasihoidliku ahnuse kõige rammusamadki unistused ei ulatu tõenäoliselt sedalaadi summani, mida ta oleks valmis maksma vabaturul. Neil puhkudel eksis ta harva. Ta oskas enamasti dollari täpsusega ennustada, mida mõni küla abikirikuõpetaja või kooli raamatukoguhoidja võib enda oletamist mööda nõuda nii enne kui ka pärast asjatundja nõuannet.
„Ma pean selle üle järele mõtlema,” vastas proua Wapshott häirituna, kuid asi oli liikuma hakanud. „Ma pean vaatama, mis on kõige parem.”
„Mul pole mingit kiiret,” kinnitas Cropper, sõi oma röstsaia lõpuni ja pühkis sõrmed damastist salvräti külge puhtaks. „Ainult üks asi – kui keegi teine peaks teiega nende dokumentide pärast ühendust võtma, siis oleks teist kena, kui te peaksite meeles, et mina ilmutasin esimesena huvi. Meil kõigil on oma väike akadeemiline viisakus, aga mõni meist on täiesti valmis mõne teise selja taga tegutsema. Ma tahaksin teilt kinnitust, et te ei tee nende lühikeste kirjadega midagi, ilma et te kõigepealt minuga nõu peaksite. Kui te tunnete, et saate seda lubada. Ma võin ka teile kinnitada, et te leiate, et minuga nõu pidamine tuleb teile kasuks.”
„Mulle ei tuleks see pähegi. See tähendab, et ma jätaksin teiega ühendust võtmata. Kui keegi peaks. Aga ma olen kindel, et seda ei juhtu, keegi pole minu poole pöördunud kõigi nende aastate jooksul, enne teie tulekut, professor.”
Naabrid pistsid pead akendest välja, kui ta majakese eest minema sõitis. Tema auto oli pikk must Mercedes, kiire, sünge auto, niisugune, mida nähakse sagedamini raudse eesriide taga mingite aukandjate käsutuses. Ta teadis, et Inglismaal mõjub see ülepakkumisena, erinevalt tema tviidpintsakust. Ta ei hoolinud sellest. Auto oli ilus ja võimas ning tema loomuses oli ka toretsemiskalduvusi.
Kui Cropper liikus sujuvalt mööda kiirteed, mõtles ta, kuhu ta järgmiseks peab minema. Sothebys oli oksjon, kus müüdi autogrammide albumit, milles oli Ashi värsinelik ja tema allkiri. Ta peab veetma ka mõne päeva Briti Muuseumis. Kui ta James Blackadderist mõtles, ilmus ta näole vastikusgrimass. Ta peab ka – kohustus, millesse ta suhtus samuti pigem vastikuse kui rõõmuga – Beatrice’i lõunale kutsuma. Kui maailmas oli midagi, mida ta kahetses rohkem kui kõiki teisi asju, siis oli see Beatrice’ile kuuluv Ellen Ashi päevikute pooleksklusiivne omandiõigus. Kui temal endal ja tema assistentidel oleks täielik ligipääs neile materjalidele, siis oleks suur osa neist juba annoteeritult, registriga varustatult trükis, nii et seda saaks kasutada ristviitamiseks ja tema enda leidudele valguse heitmiseks. Kuid Beatrice muudkui aga istus, sobras ja kahtles tähendustes ja faktides tema meelest tõelise inglise kitsiduse ja diletantismiga, jõudmata kuhugi, aga tundes end nähtavasti üsna mõnusalt nagu see tülikas lammas raamatus „Alice Imedemaal”. Cropperil oli kontrollimiseks terve märkmikutäis küsimusi, kui ta vaid saaks, kui Beatrice talle ligipääsu võimaldaks. Tal oli niisugune märkmeraamat kaasas iga kord, kui ta Atlandi ületas. Tal oli kindel veendumus – selles ei kahelnud ta kunagi intellektuaalselt ega kogenud seda kuidagi teisiti kui tajutavat puudust, teadmist millestki, mis on tema olemuslikus mugavustundes vajaka – et Ellen Ashi dokumendid peaksid olema Stanti kogus.
Vahetevahel mängis Mortimer Cropper mõttega kirjutada autobiograafia. Ta oli mõelnud ka perekonnaloo kirjutamisest. Ajalugu, kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris
