olid roosi õielehed ja põhilised värskendavad õlid, sandlipuu ja muskus. Ta oli ka teadlik, soovimata seda teadlikkust kuidagi uurida, et tema vastumeelsus või võimetus selles laadis kirjutamist jätkata, oli seotud mingi keeluga, mis oli seatud kirjutamisele emast, kellega teda ühendas kodune elu Ameerikas ja kellele ta kirjutas välismaal viibides iga päev pikki ja südamlikke kirju. Meil kõigil on elus asju, mida me teame sel napil, kasulikul ja vihjelisel kombel ning mille me jätame meelega lähemalt uurimata. Proua Cropper istus kõrbes ja pani selle tahte ja raha jõul õitsema ja õilmitsema. Professor Cropper kaotas oma unenägudes temast alati proportsioonitaju, nii et ema ilmus suurena nagu tema ruumikas eestuba või seisis tohutu ja rangena harkisjalu karjamaa kohal. Ema ootas temalt palju ning ta ei olnud ema alt vedanud, kuid kartis vedada.
Mortimer Cropper jõudis mõõdukalt rahulolevana Barrett’si hotelli, mille ta oli valinud osalt selle mugavuse pärast, kuid veelgi enam sellepärast, et Ashi külastanud Ameerika kirjanikud olid minevikus seal peatunud. Teda ootas seal pakk kirju, sealhulgas üks emalt, ja kirjake Blackadderillt, milles oli öeldud, et Blackadder ei näinud mingit põhjust parandada tekstikriitiliselt oma märkust „Ask Emblale III” kohta Cropperi avastuste valguses Islandi maastiku kohta. Oli ka Christie kataloog, kus müüki tulevate Victoriaaegsete esemete seas oli ka nõelatoos, mis traditsiooniliselt arvati olevat kuulunud Ellen Ashile, ning kunagi ühele Veneetsias elavale ameeriklannast lesele kuulunud sõrmus, mille kristallõõnsuses arvati olevat mõned Ashi juuksekarvad. Stanti kogusse kuulusid mitu järjestikust selle suure juukselaka kärpimisel saadud saaki, tuhmunult tume, hilisem hallisegune ning viimane surmajärgne hõbe, nüüd kõige säravam, kõige vastupidavam. Ashi muuseum Ashi Bloomsbury majas teeb võib-olla pakkumise, Cropper ise teeb kindlasti ning nõelatoos ja juuksekihar talletatakse kuusnurkses ruumis, päris Stanti kogu südames, kus Ashi, tema naise, pereliikmete ja tuttavate reliikviad kogunesid liikumatus, reguleeritud õhus. Cropper istus baaris lõõmava kamina ees kõrges nahktugitoolis, luges oma kirju ning teda külastas põgusalt nägemus tema valgest templist, mis säras kõrbepäikeses ning kätkes endas jahedaid siseõuesid, kõrgeid treppe ja omamoodi klaasist mesilaskärge meenutavaid hääletuid kambrikesi, radiaalselt asetsevaid töökabiine ning omavahel ühendatud lao- ja õpperuume, nende raamid läikivad ja kullatud, kätkes endas valguskiiri ja – sambaid, milles kullatud süstikutesse mähkunult tõusid ja laskusid õpetlased sihikindlas rahus.
Mortimer Cropper mõtles, et kui ta on sisseostud sooritanud, kutsub ta Beatrice Nesti lõunale. Ta oletas, et saab kokku ka Blackadderiga. Ta oli oodanud, et Blackadder ütleb midagi tõrjuvat tema Islandi tähelepanekute kohta. Tema teada ei olnud Blackadder palju aastaid Briti saartelt jalgagi välja tõstnud, erandiks ainult rahvusvahelised viktoriaanliku luule konverentsid, mis kõik toimusid ühesugustes seminariruumides, kuhu pääses autoga ühesugustest hotellidest. Tema, Cropper, oli seevastu hakanud juba varakult järgima Randolph Ashi rännakuid – mitte järjestikku, vaid vastavalt sellele, kuidas võimalused tekkisid, nii et tema esimene retk oli olnud
Põhja-Yorkshire’i nõmmedele ja rannikule, kus Ash oli 1859. aastal nautinud üksildast jalgsimatka, tegeldes asjaarmastajalike merebioloogia alaste uuringutega. Cropper oli korranud seda matka 1949. aastal, otsinud üles kõrtsid ja kiviladestud, roomlaste teed ja pärljad mägiojad, peatunud Robin Hoodi lahes ja joonud sooja, vastikut pruuni õlut ning söönud kohutavaid lamba kaelatükkide hautisi ja mooritud rupskeid, mis ajasid tal südame pahaks. Hiljem oli ta järgnenud Ashile Amsterdami ja Haagi ning oli matkanud Ashi jälgedes Islandil, vaadelnud geisreid, kihavaid kuuma muda ringe ning mõelnud neist kahest Islandi kirjandusest inspiratsiooni saanud poeemist: „Ragnarökist”, viktoriaanliku kahtluse ja meeleheite eeposest ja luuletuste kimbust, „Ask Emblale”, saladuslikust armastuslüürikast, mis avaldati 1872. aastal, kuid oli kindlasti kirjutatud palju varem, võimalik, et isegi sel ajal, kui ta kurameeris Ellen Bestiga, Calverley dekaani tütrega, keda ta oli armastanud viisteist aastat, enne kui Ellen või tema perekond nõustusid abieluga, mis sõlmiti 1848. aastal. See oli igatahes tüüpiline Blackadderi teosammul liikuvale toimetusetööle, et ta oli äsja jõudnud kaaluda Mortimer Cropperi Islandi tähelepanekuid, mis olid tehtud 1960ndatel. Cropper oli avaldanud oma biograafia – „Suur ventrilokvist” – 1969. aastal, võtnud pealkirja Ashi ühest pilklikust enesepaljastuslikust või ennast parodeerivast monoloogist. Enne selle avaldamist oli ta korranud kõiki Ashi olulisemaid reise, külastanud Veneetsiat, Napolit, Alpe, Schwarzwaldi ja Bretagne’i rannikut. Üks tema viimaseid ettevõtmisi oli olnud Randolph ja Ellen Ashi 1848. aasta pulmareisi rekonstruktsioon. Nad olid ületanud La Manche’i väina tormi ajal postilaevaga ning siirdunud tõllaga Pariisi (Cropper oli läbinud sama tee autoga), siis olid nad sõitnud mööda raudteed Pariisist Lyoni, kus nad olid reisinud mööda Rhône’i jõge paadiga Aix-en-Provence’i. Nende reis oli toimunud piitsutavas vihmas. Alati leidlik Cropper oli kaubelnud välja reisi kaubalaeval, millega veeti puitu ja mis lõhnas vaigust ja õlist, aga tal oli ilmaga vedanud, ere päike paistis kollasele veele, kõrvetades tema pikkade sitkete küünarvarte nahka. Ta oli seadnud end sisse Ashi hotellis Aix’is ja käinud Ashi retkedel, mis kulmineerusid külaskäiguga Fontaine de Vaucluse’i, kus oli elanud kuusteist aastat üksinduses luuletaja Petrarca ning mõtisklenud oma ideaalse armastuse üle Laure de Sade’i vastu. Sellest reisist saadud kasu võib näha selles, kuidas Cropper kirjeldab purskkaevu oma „Suures ventrilokvistis”.
Niisiis suundusid luuletaja ja tema mõrsja ühel selgel juunipäeval 1848. aastal piki varjulist jõekallast koopasse, mis annab varju Sorgue lättele, vaatepildile, mis on piisavalt hirmuäratav ja ülev, et rahuldada isegi kõige romantilisemat rändurit, ning veel lõpmata muljetavaldam, kui see on ühendatud mälestusega suurest kurtuaassest luuletajast Petrarcast, kes elas siin oma pühendumust täis päevi ja sai õudusega teada oma käskijanna surmast katku ajal.
Paakunud jõekaldad on nüüd kasutamisest libedad ning põhjamaine rändaja peab rühkima oma eesmärgi poole keset turistide hulki, klähvivaid Prantsuse koeri, vees pladistavaid lapsi ja suhkruvatimüüjaid ning teda tülitavad jubedate suveniiridega ja masstoodetud „käsitöö” toodetega kauplejad. Jõgi on taltsutatud paisudega ja torudega, kuigi reisijuht ütleb meile, et see võib tõusta ja kogu kaverni ja ümbritseva maastiku üle ujutada. Kirjanduslik palverändur peaks vastu pidama: ta saab tasuks pildi rohelisest veest ja süngetest kaljudest, mis saavad olla paratamatult väga vähe muutunud sellest ajast saadik, kui meie rändajad seda vaatamas käisid.
Vesi tõuseb koopas väga kiiresti, sest seda toidab üsna võimas maa-alune jõgi ning kokku voolab ka vihmavesi, mis on kogunenud Vaucluse’i platoolt ja Mont Ventoux’ kivistelt külgedelt,
Petrarca Tuuliselt Mäelt, nagu Randolph seda ühes kirjas nimetas. Selle majesteetliku jõe nägemisel meenus talle ilmselt Coleridge’i püha jõgi ning võib-olla ka Muusade purskkaev, arvestades seoseid Petrarcaga, luuletajaga, kellega ta oli väga lähedane ning kelle sonetid Laurale arvatakse olevat mõjutanud tema luuletusi Emblale. Koopa ees, mida ääristavad viigipuud ja fantastilised juured, kerkib mitu valget kaljut keset kiirevoolulist jõge, mis imbub kokkupõimunud hõljuvatesse rohelistesse kasvudesse, mis võiksid väga vabalt olla Millais’ või Holman Hunti maalitud. Ellen märkis nende „chiare, fresche e dolci acque” ilu; Randolph tõstis võluva žestiga oma noore naise sülle ja kandis ta üle vee, et panna ta nagu merineitsi või veejumalanna istuma ühele trooniga sarnanevale valgele kivile keset jõge. Me võime kujutleda, kuidas ta istus seal, naeratas häbelikult tanu varjus ning hoidis seelikut veest eemal, samal ajal kui Randolph mõtiskles selle üle, kuidas ta oli saanud nii erinevalt Petrarcast lõpuks endale daami, keda ta oli jumaldanud eemalt, paljude takistuste ja raskuste kiuste peaaegu niisama kaua, nagu oli kestnud varasema luuletaja kuueteistkümneaastane lootusetu pühendumine siinsamas paigas.
Ash väitis alati erinevalt paljudest oma kaasaegsetest, eriti professor Gabriele Rossettist, poeedi isast, et Petrarca Laura ja Dante Beatrice koos Fiametta, Selvaggia ja teiste platoonilise kurtuaasse armastuse objektidega olid reaalsed elusad naised, kõlbeliselt puhtad, kuid armastatud lihalikul kujul enne nende surma, mitte aga Itaalia poliitika, kirikuvõimu ega isegi nende loojate hinge allegooriad. Petrarca nägi Laure de Sade’i 1327. aastal Avignonis, armus temasse otsekohe
