oleks siis nüüd kõige õigem jätkata?” küsis Sir George aeglaselt ja meelega ülespuhutult. „Teie meelest, noormees? Teie meelest, preili Bailey?”
„Keegi peaks neid lugema…” ütles Maud. „Oh…”
„Ja te arvate loomulikult, et teie peaksite neid lugema,” lausus Sir George.
„Ma – meie – tahaksime küll, väga. Muidugi.”
„Ja samuti tahaks kahtlemata see ameeriklane.”
„Muidugi tahaks. Kui ta teaks, et need olid siin.”
„Kas te räägite talle?”
Ta jälgis, kuidas Maud kõhkles, ja tema raevukate siniste silmade pilk oli koldevalguses kaval.
„Tõenäoliselt ei. Vähemalt mitte praegu.”
„Teie tahaksite esimene olla?”
Maudi nägu lõi lõõmama. „Muidugi. Igaüks tahaks. Minu – meie olukorras…”
„Miks nad ei võiks neid lugeda, George?” päris Joan Bailey, tõmbas esimese kirja ümbrikust ning vaatas ilma erilise innuta ja ainult põgusa uudishimuga selle poole alla.
„Kõigepealt usun ma, et olnu tuleb rahule jätta. Milleks keerutada üles skandaale meie narri haldjaluuletaja ümber? Las see vaene vana narr puhkab sündsalt.”
„Me ei otsigi skandaale,” ütles Roland. „Ma arvan, et mingit skandaali ei olnudki. Ma loodan üksnes – et Ash rääkis talle, mida ta arvas luulest – ja ajaloost – ja muust säärasest. See oli üks Ashi viljakamatest perioodidest – ta ei olnud väga innukas kirjade kirjutaja – liiga viisakas selleks – ta ütles, et Christabel mõistab teda selles kirjas, mida ma – ma – nägin – ta ütles…”
„Teiseks, Joanie, mida me tegelikult nendest kahest teame? Kuidas me teame, et nemad on õiged inimesed, kes peaksid neid – dokumente – nägema? Selle pataka lugemiseks kulub vabalt kaks päeva. Ma ei anna neid käest, eks ole?”
„Nad võivad siia tulla,” pakkus leedi Bailey.
„Selleks läheb natuke rohkem kui kaks päeva,” ütles Maud.
„Näed nüüd,” lausus Sir George.
„Leedi Bailey,” ütles Roland. „See, mida mina nägin, oli esimese kirja esimene mustand. Kas see ongi see kiri? Mis seal öeldud on?”
Leedi Bailey pani ette lugemisprillid, mis olid ümmargused tema meeldivas suures näos. Ta luges valjusti:
Lugupeetud preili LaMotte!
Mulle valmistas suurt rõõmu vestlus Teiega meie kalli Crabbi hommikusöögil. Teie taiplikkus ja tarkus kerkisid tudengite teravmeelitsemise taustal esile ning ületasid isegi meie võõrustaja kirjelduse sellest, kuidas leiti Wielandi büst. Kas ma tohin loota, et ka Teie nautisite meie jutuajamist – ja kas ma tohin lubada endale Teie külastamise rõõmu? Ma tean, et Te elate väga vaikselt, aga ma oleksin väga vaikne – ma tahaksin ainult vestelda Dantest ja Shakespeare’ist ja Wordsworthist ja Coleridge’ist ja Goethest ja Schillerist ja Websterist ja Fordist ja Sir Thomas Browne’ist et hoc genus omne, unustamata muidugi Christabel LaMotte’i ja ambitsioonikat Haldjaprojekti. Palun vastake mu kirjale. Minu meelest Te teate, kui suurt rõõmu pakuks jaatav vastus.
„Aga vastus?” küsis Roland. „Vastus? Andke andeks – see huvitab mind nii väga – ma olen mõelnud, kas ta vastas, ja kui jah, siis mida ta ütles.”
Leedi Bailey tõmbas välja teise pataka pealmise kirja, peaaegu narritavalt nagu näitlejatar, kes teeb televisioonis teatavaks aasta parima näitlejanna preemia saaja.
Lugupeetud härra Ash!
Tõepoolest – ma ei narri – kuidas võiksin ma alandada Teid või ennast nõnda – või kuidas võiksite Teie alandada ennast nii mõeldes. Ma elan piiratult ja iseendaga suheldes – nii on parem – mitte nagu printsess tihnikus, mitte mingil juhul, vaid pigem nagu väga rammus ja rahulolev ämblik keset sätendavat võrku, kui Te andestate mulle selle pisut ebameeldiva analoogia. Arachne on daam, kelle vastu ma tunnen suurt sümpaatiat, aus käsitööline, kes teeb täiuslikke mustreid, aga kaldub natuke tavatult napsama külla tulnud või lubamatult sisenenud võõraid, tajudes võib-olla nende vahet sageli alles siis, kui on liiga hilja. Ma olen tõesti üksnes kogelev kaaslane, mul pole seltskondlikku lihvi ning mis puutub sellesse teravmeelsusesse, mida Te võisite olla minus märganud, kui me kohtusime, siis Te nägite, ilmselt nägite, ainult omaenda sära peegeldunud kuma ja helki surnud Kuu mühaklikult pinnalt.
Mina olen oma Sule looming, härra Ash, mu Sulg on minu parim osa ning ma lisan kirjale ühe luuletuse oma heasoovlikkuse siiraks väljenduseks Teie suhtes. Nii et kas Te ei eelistaks siis luuletust, olgu see nii puudulik kui tahes, taldrikutäiele kurgivõileibadele, olgu need siis nii ühtlased, nii õrnalt soolaga maitsestatud, nii peenelt lõigatud kui tahes? Te ju teate, et eelistaksite, ning sama teeksin ka mina. Luuletuse Ämblik ei ole aga minu Siidine Mina, vaid üks hoopistükkis metsikum ja asjalikum sõsar. Nende hõlpsat usinust tuleb tahtmatult imetleda. Tuleksid vaid luuletused niisama loomulikult nagu siidiniit. Ma kirjutan mõttetusi, aga kui Te võtate vaevaks uuesti kirjutada, saate kaine essee Igavese Ei sõna või Schleiermacheri Illusioonide loori või Paradiisipiima või Mis Tahes teemal.
Leedi Bailey luges aeglaselt ja kõheldes, need sõnad ei sobinud talle, ta komistas hoc genus omne ja Arachne hääldamisel. Nende vahel oleks olnud nagu jääklaas, Rolandi ja Maudi ning Ashi ja LaMotte’i proosa ja tunnete tõeliste joonte vahel. Paistis, et Sir George’i meelest oli ettelugemine enam kui rahuldav. Ta vaatas oma käekella.
„Meil on parajasti aega, et teha seda, mida ma teen alati Dick Francisega – lõhun pinge, piiludes päris lõppu. Siis, arvan ma, paneme need ära, kuni mul on olnud aega oma seisukohta kujundada. Nõu küsida. Jah. Natuke maad kuulata. Te peaksite ju nagunii minema hakkama, eks ole?”
See polnud küsimus. Ta vaatas leebelt oma naisele otsa.
„Lase käia, Joanie. Loe meile lõpp.”
Lady Bailey silmitses tekste. Ta ütles: „Näib, et Christabel küsis oma kirjad tagasi. Ashi kiri on vastus sellele palvele.
Kallis Randolph!
Kõik on tõepoolest läbi. Ja ma rõõmustan, jah, rõõmustan kogu südamest. Ja Sina ka, Sina oled ka väga kindel, on ju nii? Veel üks viimane asi – ma tahaksin, et mu kirjad saadetaks tagasi – kõik kirjad, tingimata – mitte sellepärast, nagu kahtleksin ma Sinu aus, vaid sellepärast, et need on minu omad nüüd, kuna need pole enam Sinu omad. Ma tean, et vähemalt selles suhtes Sa mõistad mind.
Mu kallis!
Siin on Su kirjad, nagu Sa palud. Kõik on täpselt arvel. Kaks kirja põletasin ma ära ning võib-olla – tõesti ongi – veel teisigi, millele peaks viivitamatult osaks saama sama saatus. Kuid senikaua, kuni need on minu käes, ei suuda ma sundida end enam rohkem hävitama midagi, mille oled kirjutanud Sina. Need kirjad on imelise luuletaja kirjad ning see tõde särab vankumatult läbi kõigi nende heitlike ja vahelduvate tunnete, millega ma vaatan neid sel määral,
