style="font-size:15px;"> „See on midagi muud. Ash karistab teda tema ilu pärast ja selle pärast, mida ta pidas tema tigeduseks.”
„Ei karista. Ta kirjutab inimestest, tema ise kaasa arvatud, kes arvasid, et nõid peaks saama karistatud tema ilu ja tigeduse eest. Nõid mängis nende otsusega kokku. Ash seda ei tee. Ta jätab selle meie arukuse otsustada.”
Üle Maudi näo libises vaidlushimuline ilme, aga ta ütles üksnes:
„Aga teie? Miks teie Ashi teemaga tegelete?”
„Ta meeldis mu emale. Ema õppis inglise kirjandust. Ma kasvasin üles Ashi arusaamaga Sir Walter Ralegh’st, tema luuletustega Agincourt’ist ja Offast Dyke’il. Ja siis tuli „Ragnarök”.” Roland kõhkles. „Need jäidki ellu, kui mulle oli õpetatud ja mult küsitud kõike muud.”
Siis Maud naeratas. „Täpselt nii. Nõnda see ongi. Mis suudaks üle elada meie hariduse.”
Maud tegi Rolandile voodi üles elutoa kõrgele valgele diivanile – see polnud mitte magamiskottide ja tekkide kuhi, vaid pestud ja triigitud linade ja smaragdroheliste puuvillaste püüridega patjadega päris voodi. Ja seal oli valge suletekk, mis kukkus välja diivani all olevast peidetud sahtlist. Maud otsis talle ka ikka veel ümbrises oleva uue hambaharja ning ütles:
„Kahju, et Sir George’iga on niimoodi. Et ta on selline toriseja. Kes teab, mis tal olemas on? Kas te olete üldse Seal Courti näinud? Victoria-aegne gooti arhitektuur kõige ehedama maasvärgiga, tornid ja lantsettkaared, sügaval orus. Me võiksime sinna sõita. Kui te arvate, et teil on aega. Ma tunnen väga harva huvi Christabeli elu vastu – see on imelik – ma olen isegi natuke peps nende asjade osas, mida ta võib-olla katsus, või kohtade osas, kus ta võib-olla käis – see, mis loeb, on ju keel, eks ole, see, mis toimus tema peas…”
„Täpselt nii…”
„Ma pole kunagi viitsinud eriti tegelda Blanche’i luusijaga ja sedasorti asjadega – tundus, et pole tähtis, kes see oli, vaid ainult see, et tema meelest oli midagi olemas – aga teie olete midagi liikuma pannud…”
„Kuulge,” lausus Roland. Ta võttis oma käsikohvrist ümbriku. „Ma võtsin kirjad kaasa. Mida muud ma lõpuks nendega teha saaksin? Need on luitunud, aga…”
Meie erakordsest vestlusest saadik ei ole ma mõelnud millestki muust… Ma tunnen, ma tean kindlusega, mis ei saa olla narruse või vääritimõistmise tulemus, et teie ja mina peame uuesti juttu ajama…”
„Ma mõistan,” ütles Maud. „Need on elus.”
„Neil pole lõppu.”
„Jah. Need on algused. Kas te tahaksite näha, kus Christabel elas? Ja kus ta tõesti lõpetas?”
Rolandit külastas mälestus kassikusest laest ja ilma vaateta toast.
„Miks mitte? Kui ma juba siin olen.”
„Käige teie esimesena vannitoas. Palun.”
„Tänan teid. Kõige eest. Head ööd.”
Roland liikus ettevaatlikult vannitoas, mis polnud niisugune paik, kus istuda ja lugeda või lamada ja liguneda, vaid jahe klaasist ruum, mis kiiskas puhtusest, suured tumerohelised korgiga purgid paksudel veerohelistel klaasriiulitel, põrand kaetud klaasplaatidega, mille põgusatesse ja illusoorsetesse sügavikesse võis piiluda, helkiv vannikardin oli nagu klaaskosk ning akna ees sellega sobiv ja veevirveid tulvil ruloo. Maudi suured rohelise võrestikmustriga käterätid olid süstemaatiliselt rätisoojendajale pandud. Ühelgi pinnal polnud talgikübetki ega vähimatki seebijälge. Kui Roland hambaid pesi, nägi ta sinakasrohelises valamus oma nägu. Ta mõtles on kodu vannitoast, mis oli täis vana aluspesu, lahtisi silmavärvitopse, rippuvaid särke ja sukki, kleepuvaid juuksepalsami pudeleid ja habemeajamisvahu tuube.
Hiljem seisis seal Maud ja pööras oma siredat keha duši kuuma sisina all. Ta mõtted olid täis kujutluspilti suurest ülestegemata, määritud ja kortsus linadega voodist, linad siin-seal püstisteks tippudeks tõmmatud nagu vahustatud munavalge pinnal. Iga kord, kui ta mõtles Fergus Wolffist, nägi ta just seda tühja lahinguvälja. Sellest edasi olid, kui ta neid esile manada otsustas, pesemata kohvitassid, püksid, mis lebasid seal, kus neist oli välja astutud, virnas tolmused paberid, millel olid veiniklaasidest jäänud sõõrid, tolmu ja tuhka täis vaip ning sokkide hais ja teised lõhnad. Freudil oli õigus, mõtles Maud, hõõrudes jõuliselt oma valgeid jalgu, iha asub teisel pool vastikust. Selle Pariisi konverentsi, kus ta kohtus Fergusega, teemaks oli olnud „Sugu ja autonoomne tekst”. Ta oli rääkinud lävedest ning Ferguse loengu pealkiri oli olnud „Potentne Castrato: Balzaci hermafrodiitlike kangelaste/ kangelannade fallogotsentriline strukturatsioon”. Tema väidete suund näis olevat feministlik. Tema esinemise toon oli kuidagi pilklik ja salalik. Ta flirtis eneseparoodiaga. Ta ootas, et Maud tuleb tema voodisse. „Tead, meie kahekesi oleme siin kõige intelligentsemad inimesed. Sa oled kõige ilusam olevus, keda ma olen kunagi näinud või kellest unistanud. Ma tahan sind, ma vajan sind, kas sa siis seda ei tunne, see on vastupandamatu.” Maud ei saanud mõistuslikult päris aru, miks see oli olnud vastupandamatu. Aga Fergusel oli olnud õigus. Siis olid alanud vaidlused. Maud judistas end.
Ta libistas selga pikkade varrukatega ja praktilise öösärgi ning vallandas vannimütsi alt kõik oma heledad juuksed. Ta harjas neid ägedalt, toetades neid käega, ning silmitses oma täiuslikult korrapäraseid näojooni peeglis. Kui ilus naine ennast peeglist näeb, ütles Simone Weil, teab ta: „See olen mina.” Inetu naine teab samasuguse kindlusega: „See ei ole mina.” Maud teadis, et see selge jaotus esindas liigset lihtsustust. Sel nukumaskil, mida ta nägi, ei olnud mingit pistmist temaga, mitte mingit. Seda olid ette aimanud feministid, kes olid kord, kui ta oli mingil koosolekul esinema tõusnud, tema peale sisistanud ja ta välja vilistanud, eeldades, et tema uhked juuksed olid ebainimlikult katsetatud pudelivärviga saavutatud võrgutav ja turustatav toode. Kui ta oli alles õpetajana alustanud, oli ta kandnud juukseid peaaegu raseerituna, haavatava siilisoenguna valgel ja väriseval peanahal. Fergus oli aru saanud, kui väga ta kartis seda nukumaski, ning oli sellega omal viisil toime tulnud, öeldes, et ta ei julge juustel kasvada lasta ja tsiteerides talle oma iiri häälega Yeatsi.
Ei iial ei armasta noormees, kes
on ahastuse kütkeisse sattunud
nende meekarva juukserullide
nende su kõrvade kaitsevallide
ei ka juuste su kuldkolla pärast.
Sind ainult su enda pärast.
„Sul peaks olema häbi seda uskuda,” ütles Fergus, „ja ometi oled sa, mu kallis, kõigis teistes asjades nii arukas ja tark.” „Ma ei usu seda ega hooli sellest,” oli Maud öelnud. Nii oligi Fergus öelnud, et kasvatagu ta siis juuksed pikaks, ning Maud oligi seda teinud, kulmudest kõrvadeni, kuklast õlgadeni. Juuste kasvatamine oli kestnud sama kaua kui nende armulugu, peaaegu täpselt nii kaua, ning kui nad olid lahku läinud, olid pikad juuksed ta selgroogu riivanud. Nüüd ei lõiganud ta neid uhkuse pärast lühemaks, ta ei tahtnud seda sündmust tähistada, kuid kandis juukseid selle asemel alati mingi katte alla peidetult.
Roland tundis, et Maudi suure diivani kõrgus julgustab teda. Toas oli veel veini hõngu ja kaneeliaimust. Ta lebas oma valges ja smaragdrohelises pesas varjutatud valguses, mida heitis raske messinglamp, pealt roheline, seest kreemikas. Kusagil tema teadvuses oli keegi, kes ei saanud magada, magaja, kes sai muljuda ja viskles sulemadratsite virnal, tõeline printsess, kellele peidetud hernes kannatusi põhjustas. Blanche Glover nimetas Christabeli Printsessiks. Maud Bailey oli tundlik printsess. Tema oli sissetungija nende naiselikesse kindlustesse. Nagu Randolph Henry Ash. Ta lõi lahti „Lood
