tajume. See raskus moodustab ühe põhjustest, miks paljud realistid (nagu näeme alamal), kuigi möönavad, et X on mõistusest sõltumatu, eitavad ta olevat füüsilise objekti. Ja kui neil on õigus, siis lugu võib väga hästi olla nii, et see X, mida mina tajun, erineb X-ist, mida tajub värvipime. Kuid sellest ei järgne veel paratamatult, et tema X sõltub tema mõistusest või on selle sees või et minu X sõltub minu omast või on minu oma sees, ka ei paku see kaalutlus mingit alust mõtlemiseks, et lugu X-iga on nõnda.
5. Argument solipsismi vastu. Berkeley seisukoht, nagu nägime lühikesest seletusest selle loogilise arenduse kohta, viib solipsismi – see tähendab vaatele, et minu mentaalsed olekud on ainsad asjad, mida ma kuidagi vast võin tunnetada, ja et mul seepärast pole mingit põhjust oletada, et universumis eksisteerib midagi pääle minu ja minu oma mentaalsete olekute. Seda seisukohta kirjeldatakse sageli kui sellist, mis on lausa kummutamatu, kuigi ehk pole ühtki põhjust mõtelda, et ta on tõsi. Kas ta on kummutamatu või mitte, seda ma ei tea, kuid on hõlbus näidata, et ei saa olla mingit põhjust teda uskuda.
Berkeley väitluse järgi on lugu nii, et kui mul on millegi nägemise aisting, siis ei ole see, mida näen, vähem kui minu selle nägemise akt, mu tajumise objekt mitte vähem kui tajumise akt minu mõistuses. See tähendab, ta on osa mu kogemusest. Üks termineid, mida filosoofias sageli kasutatakse kirjeldamaks seda, mida mõtleme väljendiga “on osa sellest” või “sees”, kui ütleme, et midagi on “osa” kogemusest või on teadvuse “sees”, on termin “sisu”. Tähendab, Berkeley seisukohta võib kirjeldada, üteldes, et see, mida “tervemõistus” nimetaks kogemuse objektiks, on tema sisu või osa tema sisust. See tähendab, ta on juhtumus või sari juhtumusi (päriselt selle sõna tähttähelises mõttes) kogeva isiku biograafias. Nüüd aga olid Berkeley ja Hume (nagu näeme järgmises päätükis)21 tunnetuse suhtes vaatel, mida tuntakse empiristlikuna. See tähendab, nad uskusid, et kogu tunnetus on saadud meeltekogemusest ja et see, mis leiti olevat tõde aistingu kohta ning aistingu objekti ja aistinguvahelise suhte kohta, seepärast oli samuti tõde mõtlemise kohta ja mõtlemise ja mõtlemise objekti vahelise suhte kohta. Liiatigi on kõik või vähemalt enamik filosoofe, kes on võtnud omaks idealistlikud vaated (kui tahes palju nad ongi erinenud Berkeleyst ja Hume’ist muude asjade poolest), nõustunud nendega selles ühes punktis. See tähendab, nad on nõustunud, et aistingu suhe oma objektiga kuulub sessesamasse liiki, millesse mis tahes tüüpi kogemuse suhe oma objektiga, ja seepärast sessesamasse liiki, millesse mõtlemise suhe oma objektiga.
Nüüd aga oleme näinud, et kui subjektiivsel idealismil on õigus, siis aistingu objekt on aistingu sisu või osa sellest. Seepärast on mõtlemise objekt mõtlemise sisu või osa sellest. Järgneb, et kui idealistlik filosoof mõtleb muudest inimestest, siis see, millest ta mõtleb (tähendab, muud inimesed, kes on tema mõtlemise objektideks) on, kui tema filosoofia on õige, osa tema mõtlemise sisust, see tähendab, on üks faas tema oma biograafiast. Seetõttu selgub tema mõtlemine olevat mõtlemine ei millestki, sest kõik, mida iganes võiks nimetada normaalselt mõtlemise objektiks, osutub analüüsimisel kuuluvaks mõtlemise sisusse ja end mõtlemise osana ilmutavaks. Seepärast, kui subjektiivne idealism on tõde, siis ei saa me iialgi olla teadlikud millestki muust kui iseendist, sest kõik, mida iganes oleks normaalselt võinud oletada “teiseks”, ilmutab end selle fakti tõttu, et ta on osa meie teadvusest, meie eneste osana. Järgneb, et inimene ei saa iialgi tunnetada midagi muud kui omaenese teadvuse sisu. Esialgu kõlab see nagu argument solipsistliku lõppotsustuse kasuks. Kas ta aga on? Sest kui inimene saab tunnetada üksnes omaenese teadvuse sisu, siis ta ei saa tunnetada midagi muud kui omaenese teadvust. Seepärast ta ei saa tunnetada mingeid argumente solipsismi poolt. Ja kui öeldakse, et see fakt iseendast moodustab argumendi solipsismi poolt, siis ta ei saa tunnetada, et asi on nii, sest sellist tunnetust omada tähendaks tunnetada midagi muud kui iseennast. Siit järgneb, et kui oleks olemas mingeid argumente solipsismi poolt, siis, kui subjektiivne idealism on tõsi, ei saaks meie neid tunnetada ega tunnetada, et nad on argumendid solipsismi poolt. Võime tunnetada üksnes omaenese teadvuse sisu. Et seda lõppotsustust sõnastada teisiti, võime ütelda: selle tunnetamiseks, et mingi mõte on tõde, peame tunnetama, et ta vihjab millelegi muule või käib miski muu kui iseenda kohta. Aga kui me saame tunnetada üksnes oma mõtlemise sisu, siis ei saa tunnetada, et see vihjab miskile või käib miski kohta. Seepärast ei saa meie tunnetada, et mingi mõte on tõde, ja seepärast ei saa meie tunnetada, et solipsism on tõde, ja ei saa meie tunnetada, et on olemas mingeid argumente tema poolt.
Füsioloogiline solipsism. Võibolla on tulus toonitada siinkohal, et sarnast argumentatsiooni võib kasutada füsioloogilise solipsismi naeruvääristamiseks, kui mitte kummutamiseks, mille mõnikord arvatakse endaga kaasa toovat tajumise teaduslik seletus. Seda seletust, nagu nägime esimeses päätükis,22 võib võtta abiks toetama lõppotsustust, et ainukesed asjad, mida võime tunnetada, on meie kehades ning ajudes juhtuvad sündmused. Sest füüsika ja füsioloogia näitavad, et need sündmused on lähimad põhjused kõigele, mida tunnetame, ja seepärast võib ütelda, et nad teatavas kindlas mõttes tingivad ja määratlevad selle, mida tunnetame. Mis suhtes on vast esitatud argument selle lõppotsustusega? Lõppotsustuseks on, et kunas tahes ma midagi tunnetan, siis teadvus, mis on minu tunnetamine, on minu kehas ja ajus toimuvate sündmuste määratletud tulemus ning neid ta peegeldab. Seepärast on see, mida see tunnetus tagab, et minu keha ja aju on teatavas olukorras. Kas ta saab tagada midagi muud? On selge, et ta ei saa, sest isegi siis, kui väidetakse tõeks, et välismaailmas peab olema teatavaid objekte, mis ärritades minu meeleorganeid, põhjustavad neid sündmusi minu kehas ning ajus, ei saa mina tunnetada, et asi on nõnda. Sest iga selline tunnetus, kui ma teeksin ponnistuse teda saavutada, tooks kaasa edasiste sündmuste juhtumise minu kehas ning ajus, olles nende poolt määratletud tulemus, ja ei oleks nõnda siis tõendiks selle kohta, et o n minu meeleorganitega kontaktis olemasolev välismaailm, vaid selle kohta, et uus sündmuste sari on juhtumas minu kehas ja ajus. Tähendab, selle vaate järgi ei saa ma tunnetada midagi väljaspool mind ennast. Nõnda siis ei saa ma tunnetada, et asjad väljaspool mind on nende kehas ning ajus juhtuvate sündmuste põhjuseks, mis öeldakse olevat minu tunnetuse põhjuseks, sest see tunnetus (kui mina võiksin ta saada) oleks ühe olma tunnetus, mis on väljaspool mind. Kui aga asi on nii, siis ei saa mina tunnetada, et ühegi mentaalse sündmuse (mis on minu taju) oleks põhjustanud sündmused minu kehas ning ajus, ega saa ma tunnetada ühtegi argumenti uskumiseks, et nad on põhjustatud nõnda.
Sel lõppotsustusel on suur tähtsus ühenduses teadusliku materialismi lõppotsustustega, millede järgi teadvus on aju funktsioon või emanatsioon, kusjuures kõik sündmused mõistuses on määratletud ajus eelnenud sündmuste kaudu. Nõnda siis on mul võimalust uuesti vihjata sellele päätükis, mis käsitab teaduslikku materialismi.23
Positiivsed lõppotsustused: teadlikkus ja selle objektid. Mis järgneb? See, kas me kogeme oma viie meele abil või kasutame oma mõistust, kas me tajume või mõtleme, ikkagi on meie teadvusaktid kontaktis miski muuga kui iseendaga. Meie tajumise ning meie mõtlemise objektid ei ole tegelikult iialgi võrdsed nende tajumise ning mõtlemise aktidega või osad neist aktidest. Prof. Moore teeb lõppotsustuse, et kõigile mentaalseile aktidele on ühtaegu ühiseks ja iseäraliseks karakteristikuks, et nad on teadlikud miskist muust kui enesest. Ütelda ühest aktist, et ta on mentaalne, on tõepoolest ütelda tema kohta, et ta on teadlikkus miskist muust kui enesest. See lõppotsustus toob endaga kaasa korollaari, et see “midagi muud”, millest on olemas teadlikkust, jääb puudutamata teadlikkusest, mis mõistusel on tema suhtes. Teisisõnu, kogetuna ta on täpselt seesama, mis ta oleks, kui teda ei kogetaks.
Lõppotsustust tugevdab tema rakendamine endateadvuse puhul. Keegi ei tahaks salata, et ma ei saa üksnes olla teadlik lauast, vaid ka sellest, et ma olen teadlik temast, ja seda teadlikkust oma teadlikkusest, mis moodustab endateadvuse olemuse, vaadeldakse tavaliselt ühe eritise (distinct) ja äratuntava liigina kogemusest. Tähistagem minu teadlikkust lauast tähega (A) ja minu teadlikkust sellest, et ma olen teadlik, tähega (B). Kui nüüd
Vt. ptk. IV, lk. 93–94.
Vt. ptk. I, lk. 24–26.
Vt. ptk. XVIII, lk. 468–469.
