pole teadlikkus (A) mõjustatud sellest, et ta on teadlikkuse (B) objektiks. Ent pole põhjust oletada, vähemalt pole ühtki esildatud, et mõistuse suhe tema objektiga endateadvuse juhul ei oleks seesama, mis mõistuse suhe oma objektiga tavalise teadlikkuse puhul. Lõppotsustuseks näib tulevat, et teadlikkuse objekt tavalise teadlikkuse puhul pole mõjustatud sellest, et ollakse temast teadlik.
1. Atomistlik psühholoogia. Realistid arvavad, et ülaltoodud argumente tugevdab tajumisse kuuluvate psühholoogiliste protsesside vaatlemine ning kaalutlemine. Berkeley ja Hume’i subjektiivne idealism on rajatud nn. atomistlikule psühholoogiale. See on vaade, et meie saame endile kogemust väikestes eraldatud palades, “millede vahel” ütleb Hume, “mõistus kunagi ei taju mingit reaalset sidet”, ja mis iganes muud võib juhtuda mõistuses olevat, on selliste väikeste osakeste kokkupaneku tulemus. Need väikesed palad ongi, mida Berkeley nimetas “ideedeks”. “Idee” on seega kogemuse põhiühik, teda võib kujutella mõtte aatomina, just nagu aatomit kunagi kujutleti mateeria põhiühikuna.
Ent paljud filosoofid kogunisti eitaksid, et oma kogemuse saame sel kombel. See tähendab, nad eitaksid, et see on atomistlik. Nad väidaksid risti vastu, et kogemus on seostatud ja pidev ja et seosed palakeste vahel on esiteks niisama hästi olemas kui osakesedki. William James näiteks väitis, et meie kogemus tuleb meieni algselt pideva voolu kujul, kusjuures ühendavad lülid meie kogemuse ühe ja teise osa vahel on omakorda selle eristamatud osad, mida me kogeme; “suhted, mis seostavad kogemust,” kirjutas ta, “peavad omakorda olema kogetud suhted, ja mis tahes kogetud suhet tuleb lugeda sama “reaalseks” kui ükskõik mida muud selles süsteemis.”24
Kant jällegi rõhutas tõika, et meie kogemus pole meile antud väikeste palakeste mosaiigina, vaid seostatud tervikuna, kusjuures mõistus lisandab seosed. Neid vaateid kirjeldatakse hiljem.25 Praeguseks jätkub mainimisest, et psühholoogilist alust kogu subjektiivse idealismi mõtteviisile, nimelt, et teadvus koosneb reast eristatavaist, separaatseist ühikulistest kogemustest, ideedest, võib kutsuda võitlusele ja filosoofide enamiku arvates tema vastu võidelda edukalt.
2. Sõna “idee” kasutamine. Ülaltoodud kriitikat rakendatakse eriti tõhusalt selle kohta, kuidas idealist kasutab sõna “idee”. Locke’i, Berkeley ja Hume’i “ideed” täidavad kaht funktsiooni. Nad moodustavad niihästi mõistuse kogemuse kui ka selle, millele on suunatud mõistuse kogemus. See tähendab, nad on niihästi meie mõtlemise ühikud kui ka see, mis on meie mõistuse sees, kui ta mõtleb. Kasutades tehnilist terminit, nad on mõlemat, niihästi meie mõtlemise subjektid kui objektidki. Ent see sõna “idee” kahes mõttes kasutamine sisaldab teatava peidusoleva eelduse, eelduse, et pole mingit reaalset erinevust mõistuse ja ta objekti vahel – ja nõnda see, mida tuleks tõestada, on võetud väljumispunktiks. Tõepoolest, veel enamgi: see eeldus ei kasuta üksnes alles tõendatavat argumendina, vaid annab vastuse juba ette, mõistutades, et sama idee võib täita mõlemat osa, võib funktsioneerida mõlemana. Subjektiivsed idealistid ütlevad, et “ideed” on mõistuses. Seda nad ongi, kui ideega tähistatakse mõtlemist asjadest või, nagu seda nimetasime, asjade otsest tajumist, see tähendab, meie kogemuse aktiivset külge. Seda nad ei ole, kui ideega tähistatakse asja, millest mõeldakse või mida otseselt tajutakse, kogemuse objekti. Järgmine lõige Bertrand Russelli raamatust “The Problem of Philosophy” avaldab selgesti selle kahetähenduslikkuse sõna “idee” kasutamises, mis, nagu kinnitavad realistid, on subjektiivsete idealistide tajumiskirjelduste aluspõhjaks. “Me mõtleme,” ütleb Russell, “ideest kui olulisest miskist kellegi mõistuse sees ja nõnda siis, kui meile öeldakse, et puu koosneb täiesti ideedest, on loomulik oletada, et kui lugu on nii, siis puu täiesti peab olema mõistuse sees. Aga mõistuse “sees” olemise mõiste on kahemõtteline. Me räägime kellegi meelespidamisest, mitte mõteldes sellega, et isik on meie mõistuses, vaid et mingi mõte temast on meie mõistuses. Kui inimene ütleb, et mõni talitus, mida ta pidi korraldama, läks tal lausa meelest ära, siis ei taha ta sellega ütelda, et talitus ise oli kunagi ta mõistuses, vaid ainult, et mõte talitusest oli varemalt ta mõistuses, kuid hiljem lakkas olemast ta mõistuses. Ja nii, kui Berkeley ütleb, et puu peab olema meie mõistuses, kui teda võime tunnetada, siis kõik, mida tal reaalselt on õigus ütelda, on see, et mingi mõte puust peab olema meie mõistuses. Väita, et puu ise peab olema meie mõistuses, on sama hää kui väita, et isik, keda meeles peame, ise on meie mõistuses.”
Eelneva vastuväite loogiline formulatsioon. Siirdugem äsja üldjoontes sedastatud vastuväite loogilisele formuleerimisele. Idealistliku argumentatsiooni võib esitada kolme lause kujul.
(1) Ideed pole suutelised eksisteerima lahus mõistusest.
(2) Asjad, niivõrd kui neid tajutakse või tunnetatakse, on kindlasti ideed.
(3) Seepärast asjad pole suutelised eksisteerima lahus mõistusest.
Mis tahes laadi paikapidavust sellel argumentatsioonil näikski olevat, seegi sõltub just sellest eespool toonitatud kahemõttelisusest sõna “idee” kasutamises. Esimeses lauses sõna “idee” kasutatakse tajumise akti tähistamiseks. Teises ta tähendab akti objekti, see on seda, mida tajutakse. Aga nagu ülal (A) all kokkuvõetud loogilised argumendid idealismi vastu näitavad, ei või mõtlemise akti objekt iialgi olla seesama, mis mõtlemise akt, mille objektiks ta on. Seepärast “idee” esimeses lauses ei või tähendada sedasama, mis teises lauses. Aga kui ta ei tähenda sedasama, siis esimesest ning teisest lausest ei järgne kolmas lause.
3. Aistingute kirjeldatamatus. On väärt peatuda hetkeks vaatlema, kuidas see näivalt lihtne idee ja objekti segiajamine tekkis. Esimesel pilgul kaldutakse arvama, et mitte ükski mõõdukalt selge mõistusega inimene, rääkimata kompetentsest filosoofist, ei võiks selles süüdi olla. Kuid asi pole just nii lihtne, nagu see põlglik idealismi korraldamine esialgu paistab mõista andvat. Jälgigem selguse pärast prof. Moore’i mõttekäiku, kust järgnev seletus on võetud, ja asendagem sõna “idee” sõnaga “aisting”. Mis siis on selle kogemuse, mida nimetan “oma sinise aistinguks”, õige analüüs? Algan sellega, et võrdlen teda analoogse, kuid erineva aistinguga, mida nimetan “oma rohelise aistinguks”. On ilmne, esiteks, et nende kahe aistingu vahel on midagi ühist, nimelt see, mis teeb nad mõlemad minu omadeks. See ühine element on minu teadvus. On olemas ka element, mis on erinev, sest sinise aisting on hoomatavalt erinev kogemus rohelise aistingust. Seda midagi erinevat hüüame end nimetusega sidumata (sest me pole siin vaidlemas realistliku seisukoha kaitsmiseks, vaid püüame ainult näidata, kuidas idee ja selle objekti segiajamine võis tekkida) objektiks. Tähendab, võime öelda, et esimese aistingu, “minu sinise aistingu” objekt on erinev teise aistingu, “minu rohelise aistingu” objektist.
Esimesel pilgul nüüd paistaks kindlasti ütlus “sinise aisting eksisteerib” erinevana ütlusest “sinine eksisteerib” ja erinevana ütlusestki “sinise aisting eksisteerib ning sinine eksisteerib”. Aga kui subjektiivsetel idealistidel on õigus, siis kõik need väljendid tähendavad täpselt sedasama asja, sest nende jaoks sinine ei või eksisteerida lahus sinise aistingust – jah, sinine on sinise aisting. Tähendab, meie küsimus seisneb selles, miks neid kahte asja, aistingut ja tema objekti, on käsiteldud ühe ja sama asjana.
(a) Esiteks, mõistutab prof. Moore, keele küündimatuse pärast. Keel, toonitab tema, ei paku meile mingit vahendit vihjamiseks sellistele objektidele, nagu “sinine”, “roheline” või “magus” pääle nende aistinguteks26 nimetamise. See tähendab, meie ei saa kergesti viidata neid säärasteks, millised nad tegelikult on, nimelt aistingute objektid. Kaalutlegem väljendit “minu sinise aisting”. Püüan nüüd midagi ütelda “sinisest”, sisse toomata vihjet olmale, et mina kogen seda. Leian, et ma ei saa. Ja seepärast, et ma ei saa, seepärast, et mul pole vahendeid sinisele vihjamiseks pääle minu enese sinise aistimise termide,
William Jamesi tajumisteooria kohta vt. ptk. XVI, lk. 394–395.
Kanti tajumisteooria kohta vt. ptk. XIV, lk. 331–336.
Enamik realistlikke filosoofe nimetaksid neid nüüd meelteandmeteks. Vt. lk. 75–76.
