Kell on rohkem kui värviline pind ja pinnal endal on pääle värvi muidki omadusi, näiteks ta on kõva ja külm. Sel, mida ma näen kella vaadeldes, on värvus, kuid ta pole ei kõva ega külm. Seepärast see, mida näen, ei ole identne kella pinnaga.
(4) See, mida kombin, puudutades kella, on küll külm ja kõva, kuid pole värviline. Kella pind on värviline. Seepärast see, mida puudutan, pole identne kella pinnaga. See on ka erinev sellest, mida näen, kui, nagu öeldud, vaatlen kella. Lõppotsustuseks on, et ei nägemuslikus ega kompimislikus kogemises pole see, mida ma otseselt tajun oma meelte abil, kella kogu pind.
(5) Oletagem, et paigutan poolekroonise ja floriini selliseisse asendeisse, et poolekroonine on minust märksa kaugemal kui floriin. Siis see kiiskav elliptiline laik, mida näen kohal, kus on poolekroonine, on vähem kui kiiskav elliptiline laik, mida näen kohal, kus on floriin. Kuid poolekroonine on suurem kui floriin, mõlemad on ka ümmargused. Seepärast ei saa laigud, mida näen, olla identsed poolekroonise ja floriiniga.
(6) Võin olla selle ohver, mida tavaliselt hüütakse hallutsinatsiooniks. Hallutsinatsioon on selline mõistuse olek, milles ma usun end nägevat asju, millede kohta tavalises jutus öeldakse, et neid “pole olemaski”. Taoline mõistuse olek kaasneb joobegagi. Joomar näeb midagi, mida ta nimetab roosadeks rottideks, olukorras, milles ükski mittepurjus inimene neid ei näe, ja milles järelikult siis kained inimesed oleksid üksmeelselt nõus, et roosasid rotte “pole olemas”.
Olles aktsepteerinud selle argumendi nii, kuidas ta pakub end, s.t. eeldades, et joomari kogemus on, nagu seda tavaliselt väljendame, petlik ses mõttes, et reaalselt “pole olemas” sääl roosasid rotte, on meil õigus ütelda, et mida iganes joomar näekski, – ja ta kindlasti midagi tajub – see ei ole identne mingi füüsilise objektiga, sest antud juhul ei eksisteeri ühtki säärast objekti.
Otseselt ei tajuta objekte, vaid meelteandmeid. Eelnenus on toodud mõningad kaalutlused, mis teevad raskeks oletada, et see, millest oleme teadlikud oma meelte abil välismaailma otseselt kogedes, on niinimetatud füüsiline objekt või identne sellega. Ses ulatuses, milles asi puutub haistmismeelt, tunnustab seda lõppotsustust, nagu tähendasin I päätükis, “tervemõistuski”. See tähendab, on olemas üldine arvamuste üksmeel ses asjas, et see, millest ma tegelikult olen teadlik haistes lille, ei ole identne lille endaga, pole isegi osa lillest. Sarnase möönduse võiks teha ka kuulmismeele suhtes. See tähendab, võiks möönda, et see, mida ma kuulen, ei ole füüsiline objekt, nagu trompet või viiul – ehkki “tervemõistus” on sellises lahtiharutamatus vassingus küsimuses, mis see siis õieti on, mis on mu otsese tajumise objektiks siis, kui ütlen end kuulatavat midagi, et on raske ütelda, millisele vaatele ta asuks – , kuid niipalju kui mina näen, ei möönda üldiselt seda kompimis-, maitsmis- ja nägemismeelte objektide kohta.
Kuid ülalesitatud kaalutlustele toetudes paistab olevat raske eitada, et see entiteet, mida otseselt tajun siis, kui ütlen end midagi nägevat, ei ole identne füüsilise objektiga, mida mind normaalselt üteldaks nägevat, ja et need andmed, mida otseselt tajun siis, kui ütlen end kompivat midagi, ei ole identsed füüsiliste objektidega, mida mind normaalselt üteldaks kompivat või maitsvat. Võime ülaltoodud argumentidest tehtava lõppotsustuse võtta kokku järgmiselt: värviline, ümmargune, roheline laik, mida otseselt tajun vaadeldes õuna, ei ole identne õunaga; terav nurgeline serv, mida otseselt tajun, libistades kätt laua äärt pidi, ei ole identne lauaga; magusana maitsev “midagi” (keel on ilma sobivast sõnast meie maitsekogemuse vahetute objektide jaoks), mida otseselt tajun, pannes suhkrutüki suhu, ei ole identne suhkrutükiga. Siiski paistab selge, et meelteandmed seisavad mingis väga olulises suhtes füüsiliste objektidega, sest muidu mind midagi ei ajaks ütlema, et näen või maitsen viimast, kui faktiliselt ma otseselt tajun ainult esimest.
Milline on siis selle suhte olemus?
Suhe meelteandme ja objekti vahel. Väga raske on öelda, milline. On kaks võimalikku suhet, mis otsemaid kerkivad esile. Esimene see, et meelteandmed on osad füüsilisest objektist või osad tema pinnast. Teine, et füüsiline objekt mingis mõttes on andme põhjuseks. Kummagi mõistutuse vastu on ränki vaideid, mida on osutanud prof. Moore. Vaadelgem neid teineteise järel.
Meelteanne ei ole osa objekti pinda. (a) Kujutlegem juhtu, mil normaalselt üteldaks ühe objekti välispinda mitte olevat muutunud. Siis, kui koondaksime oma vaate teatavale osale, mida normaalselt nimetatakse pinnaks, muutub tunduval määral see objekt, mida tegelikkuses otseselt tajume, olenevalt asendist ja tingimustest, milledes me vaatleme seda osa. Kui mainitud osa vaatleme suuremalt kauguselt, siis on see, mida tegelikult näeme, erinev sellest, mida näeme siis, kui vaatame sellele osale lähemalt. Ta erineb, kui vaatame sellele osale viltu, sellest, mida näeme, vaadates seda osa vertikaalsest asendist ülalt. Ta erineb, kui vaatame seda osa pärast santoniini panekut silma, sellest, mis ta on, kui vaatame seda osa normaalseis tingimusis olevate silmadega. Hoomatavamalt aga kõigest, see objekt, mida tunneme, puudutades seda osa, on päris erinev sellest objektist, mida näeme, vaadates seda osa.
Nõnda siis, see objekt, mida otseselt tajume, muutub tunduval määral vastavalt muutustele meie asendis ning muutustele meie nägemisorganite olekus. Nähtud objekt on ka tunduval määral erinev puudutatud objektist. Ometigi eeldasime juhtu, et füüsilise objekti pind ei muutu. Kui füüsilise objekti kogupind ei muutu, siis ei saa muutuda ükski osa temast. Seepärast ei ole meie otsese tajumise objekt identne füüsilise objekti pinna osaga. Teisisõnu, meelteanne ei ole osa objekti pinnast.
(b) Kui kaks erineva nägemisvõimega inimest või kaks erinevail kaugusil viibivat inimest koondavad oma vaate selle pääle, mida normaalselt nimetatakse objekti pinna üheks ja sekssamaks osaks, siis kumbki neist tajub otseselt erinevat meelteannet. Et need meelteandmed erinevad, siis ei saa nad mõlemad olla identsed objekti pinna sama osaga. Muidugi on küll võimalik, et üks neist võib tegelikkuses olla identne kõnesoleva osaga ja teine mitte, kuid ei ole absoluutselt ühtainsatki põhjust oletada, et lugu oleks nii. See tähendab, ei ole põhjust oletada, et sellest asendite lõpmatust hulgast, milledelt objekti võib silmitseda, üks ning ainult üks oleks eelistatud olukorras ses mõttes, et meelteanne, mis on otseselt tajutud temalt ning ainult temalt, oleks identne osaga objekti pinnast. Liiatigi, kui asi oleks nõnda, siis oleks täitsa võimatu ütelda, milline kõigist võimalikest asenditest oli see eelistatud asend. Tähendab, paistab siis, et meie ei saa ühestki meelteandmest tunnetada, et ta oleks osa objekti pinnast või identne sellega, ja paistab olevat tegelikult kindel, et ükski meelteanne ei ole pinna osa või identne sellega.
Aga kui lugu on nõnda, siis paistab kaitstamatu ülalkirjeldatud “tervemõistuslik” realism, mis toob kaasa eelduse, et see, mida otseselt tajutakse meelelises kogemuses, on osa tegelikku füüsilist objekti, kuigi ta iial pole terviklikult see. Tõepoolest, kui meelteanne ei ole osa füüsilist objekti, siis paistab äärmiselt kahtlane, kas võib üldse kunagi ütelda, et meil füüsilistest objektidest on meelelist kogemust.
Objekt ei ole meelteandme põhjus. Kaalutlegem nüüd mõistutust, et füüsiline objekt on mingis mõttes andme põhjus. Siin jällegi paistab olevat kaks tõsist vaiet. (a) Esimene on selle vaide taassedastamine, mille juba ajetasime (urged) representatsionalismi mis tahes vormi vastu.
Kui me alati tajume meelteannet ning iial ei taju objekti ja kui objekt on füüsilise maailma koetisosa, siis sõltub kogu meie tunnetus objektist sellisena, nagu ta on, teatava hulga meelteandmete tajumisest. Teisisõnu, meil ei ole mingit otsest tunnetust objektist. Et meil pole mingit otsest tunnetust objektist, siis me ei saa tunnetada ühtki tema eriomadustest (välja arvatud niipalju, kui meid võib ütelda neid kaudselt tunnetavat, tajudes oseselt meelteandmeid). Ent eriomadus olla võimeline põhjustama meelteannet ei ole objekti selline eriomadus, mida tunnetame, tajudes otseselt meelteandmeid. Seepärast, et meie ei saa tunnetada seda objektile omistatud eriomadust mingi muu meetodi abil, ei tunnetagi meie, et objektil oleks eriomadus põhjustada meelteandmeid. Teisisõnu, tunnetus, et objekt
