Näiteks fakt, et kulla erikaaluga aine on juhtumisi kollane, on olm, mida ei võimalda meil avastada kui tahes palju arutlemist, sest selles pole midagi mõistlikku. See on ka fakt, mis päris kujuteldavalt võiks olla teistsugune. Näiteks võin kujutleda kulla erikaaluga ainet sinisena, justnagu võin kujutleda Kuu keskmist kaugust Maast 364 000 km ja mitte 363 000 km.
Empiirikute väited. Koondades tähelepanu seda viimast liiki faktidele, üks filosoofide koolkond hakkas peagi rõhutama, et kui inimene tahab teada, milline on universum, on ainuke tee selleks minna ja vaadata, see tähendab, üldiselt rääkides, omaks võtta loodusteaduse meetod. Teisel viisil võime öelda, et kuigi arutlemine ütleb teile, mis järgneb faktist, et X eksisteerib, arutlemine ei saa teile öelda, kas X tõepoolest eksisteerib. Vaatlemine üksi võib meid informeerida eksisteeriva olemusest. Need, kes on rõhutanud vaatlemist või meelelist kogemist kui kogu tunnetuse alust, on tuntud empiiriliste filosoofidena ehk empiirikutena, kreeka sõnast empeiria, mis tähendab kogemus. Empiirikud, rõhutades maailma tegelikke materiaalseid fakte, s.t. fakte, mida tunnetatakse meelelises kogemises, on kaldunud jõudma skeptilisele lõppotsustusele niisuguste küsimuste suhtes, nagu plaani või otstarbe olemasolu universumis või mõistuse võime vabalt funktsioneerida. Et universum on ise oma loomult lõplikult vaimne või et Jumal on olemas, on faktid, mis kindlasti ei ole antud aistinguis, ja eitades, et midagi võib tunnetada muidu kui meelelise kogemise vahetalitusel, siis empiirikud harilikult leiavad endid olevat võimetud tunnustama vaimsete toimijate olemasolu ja tõhusust. Nii nende filosoofiad on olnud tendentsi poolest pigem agnostilised kui teistlikud ja nende tulemuseks on olnud kinnitada teadlaste ja visa “tervemõistusega” inimese vaateviisi. On ka erandeid sellest üldistusest, kuid pääjoontes on see õige. Ratsionalistlikud filosoofid, kes on lootnud, et arutlemisvõime toimingud annavad neile tunnetust universumi kohta, kalduvad jõudma lõppotsustustele, mis on ühtivamad meie taotlustega, ning kinnitavad, et universum on põhiliselt vaimne, on siis selline, millises sooviksime elada. Nad arvasid, et näiteks Jumala olemasolu võib tõestada arutlemise teel, ja toodi esile ka teatav hulk erinevaid tõestusi. Siit järgneb, et kui kogemise algfaktid on paistnud vastu rääkivat mõistuse poolt reaalsusele omistatud vaimsele iseloomule, siis ratsionalistid on püüdnud näidata, et meie meelte kogemise teel meile ilmutatud maailm on mingis mõttes illusoorne, sest ta pakub meile näivuse, mis kujutab vääralt seda tegelikkust, mida osutab filosoofiline arutlus. Nii on ratsionalism filosoofias lõppenud uskumustega, mis on risti vastupidised moodsa maailma ratsionalistide uskumustele, kes eitavad üleloomuliku elemendi eksisteerimist universumis.
Descartes (1596–1650), Leibniz (1646–1716) ja Spinoza (1632–1677) on ratsionalistid just eespool vihjatud filosoofilises mõttes; inglise filosoofid Locke (1632–1704), Berkeley (1685–1753) ja Hume (1711–1776) on empiirilise koolkonna väljapaistvad esindajad.
Näiteid aprioorse tunnetuse kohta. Ülal rõhutasin, et kui universum oleks põhiliselt sama olemust nagu matemaatika valdkond, siis oleks võimalik avastada tema kohta tõde arutlemisprotsessi varal evidentsetest eeldustest. Descartes ja Leibniz olid mõlemad kuulsad matemaatikud ja nende filosoofiad on vastavalt märgatavalt matemaatilise iseloomuga. See tähendab, nad kinnitasid, et meil on kahtlustamatut tunnetust meelelisest kogemisest sõltumatult, ning siirdusid kasutama oma mõistust dedutseerimiseks, milline peaks universum olema, et seletada, kuidas meil saab olla niisugust tunnetust.
Küsimus, kas meil tõepoolest on tunnetust sõltumatult meelelisest kogemusest, teisisõnu, kas meil on aprioorset tunnetust, on äärmiselt vaieldav. Selle ilmseimalt veenvamad näited kuuluvad loogika ja matemaatika valdkonda. Selleks, et võiksime mõista, kuidas on võimalik aprioorse tunnetuse eksisteerimine, võtkem näiteks selle fakti tunnetus, et kaks ja kaks on neli. Kuidas oleme tunnetanud selle olma? Kahtlemata on esiteks vajalik, et meil oleks teatavaid tegelikke kogemusi konkreetsetest objektidest, nagu mängumarkidest. Aritmeetikat õppiv laps tegelikult käsitseb niisuguseid objekte ja ta hakkab taipama, et mis tahes paar neist liidetult teisega annab neli. Järgmine aste on tõe taipamine, et see olm ei sõltu mingil viisil loetletud objektide olemusest, selleks et ta võiks olla fakt. Lühidalt, et see ei ole fakt ainult tegelikult loetletud objektide suhtes, vaid kõikide mis tahes liiki objektide, küll loendatute, küll mitteloendatute suhtes. Seepärast pole vaja mingeid lisanäiteid tõestamaks üldlauset, et kaks liidetud kahega on neli, mis nähakse olevat sõltumatu mis tahes näitest, mille abil teda ilmestatakse. Kuigi üks näide oli vajalik, et juhtida me tähelepanu üldlausele, tõestab selle ühe näite adekvaatne kaalutlemine üldlauset täielise psühholoogilise kindlusega.
Meelelise kogemise suhe aprioorse tunnetusega. Kui taipame üldise matemaatilise teoreemi tõde, teeb me mõistus hüppe tegelikest juhtudest, kus teoreemi tõelevastavus oli tõestatud, kõigi juhtude, nii tõestatute kui mittetõestatute tõelevastavuse arusaamisele. See tähendab, üldlause enese mõistmisele. Nüüd aga, et üldlause haarab juhte, mida pole kogetud, siis meie tunnetus, tehes niiöelda vajaliseks mittekogetud juhtude tunnetamise, ei saa baseeruda täielikult kogemisele. Juhtude kogemine, kuigi ta on vajalik meie tähelepanu juhtimiseks üldise teadmise selle osa pääle, ei moodusta seepärast selle ainukest põhja ega sõltu ka üldlause tunnetamine, kui ta juba on saavutatud, meie poolt uuritud juhtudest. Ühel viisil võime seda väljendada koos filosoof Kantiga (1724–1804), et kuigi kõik meie tunnetus algab esiteks kogemisega, ta kõik ei lähtu sellest ja tunnetus, mis ei lähtu kogemisest, ongi see, mida me nimetame tunnetuseks a priori. See on tunnetus, mida oleme mingis mõttes kogu aeg omanud, kuid meie tähelepanu juhtimiseks selle eksisteerimisele on olnud vajalikud tegelikult kogetud juhtumid.
Väites, et on olemas seda liiki tunnetust, oli ratsionalistidel õigus ja empiirikud eksisid, kui nad seda eitasid. Seepärast, kuigi enamik moodsaid filosoofe peab võimatuks nõustuda Descartes’iga ja teiste ratsionalistidega selles, et me tõepoolest tunnetame aprioorselt palju neid asju, mida nad mõtlesid, et tunnetame, nad nõustuvad nendega selles, et seda liiki tunnetus vähemalt on võimalik. Kui eeldame, et on tunnetust a priori, siis järgneb, et me tunnetame paljusid asju, mida me aga pole võimelised tõestama, et nad on evidentsed intellektile, see on juba isegi küllaldane tagatis nende tõepärasusele. Nii me leiame Descartes’i ütlevat, et tunnetus on antud intellekti selge nägemisega. Et ma võin kujutleda midagi selgelt ja distinktselt oma mõistuses, on, teisisõnu, temale piisav alus pidada tõeks seda, mida ma selgelt ja distinktselt kujutlen. See väide on üliväga vaieldav, kuid küsimused, mida ta tekitab, kuuluvad sündsamalt järgmisse päätükki.
Aprioorse tunnetuse piirid. Eelneva diskussiooni valgusel, arvan, võime julgesti järeldada, et tõepoolest meil on tunnetust, mis pole tuletatud meelelistest kogemustest. Peame aga olema hoolikad enestele mitte lubama oletust, et see tunnetus on ulatuslikum, kui ta reaalselt on. Meil on võimalik selle vea vastu ettevaatusabinõud tarvitusele võtta, kui me püstitame kaks printsiipi, mis määravad ja teatavas ulatuses ka piiravad selle valdkonda. Esiteks, kuigi kogemusega seda tõestada ei saa, tavaliselt kutsub aprioorse tunnetuse ometi esile kogemus. See tähendab, meile paistab olevat vajalik omada meelelist kogemust mõnedest asjadest, enne kui võime omada millestki aprioorset tunnetust – teatavaist paaridest, enne kui võime teada, et kaks ja kaks on neli, tahvlile joonistatud kolmnurkadest, enne kui võime saada üldiste geomeetria tõdede tunnetust. Selle printsiibi üks sedastamise viise on, et meie psühholoogilised piirid on niisugused, et meil peab olema meeleline kogemus, enne kui meil võib olla aprioorne tunnetus, kuigi see, millest meil on aprioorne tunnetus, on midagi muud kui see, millest meil on meeleline kogemus. Teiseks, aprioorne tunnetus ei saa meid informida sellest, mis eksisteerib füüsilises maailmas. Muidugi võib juhtuda, et füüsiline maailm pole maailm, mis tõepoolest loeb, ja et on olemas teine maailm ühtaegu reaalsem ning täiuslikum sellest, millega meie meeled tutvustavad meid, ning toda võime tunnetada aprioorselt. Nagu me edaspidi näeme, on paljudel filosoofidel olnud see vaade ja nad on pidanud filosoofiat pidevaks püüdluseks määrata aprioorse arutluse abil karakteristikuid reaalsele maailmale, mille nad uskusid olevat aluspõhjaks meelelise kogemuse maailmale. Nii kujutletud filosoofia on tuntud metafüüsikana või reaalsuse uurimisena. Meie tegeleme sellega raamatu kolmandas osas. Mis tahes vaate suvatseme omaks võtta selle nõndanimetatud reaalse
