seda on.
(b) Mõistutus, et objekt on meelteandmete põhjuseks, on valla veel ühele teisele hädale seetõttu, et ta eeldab ühel meelteandmel olevat üheainsa põhjuse ning selleks põhjuseks objekti. Aga asi kindlasti ei ole nii.
Meelteandmeil on hulk erinevaid põhjusi, milledest mõned, nagu nägime I päätükis, on kindlasti seotud minu meeleorganite ja närvisüsteemi olekuga nende tajumise hetkel. Nõnda, kui võtta lihtne näide, kui panen santoniini silma, siis on minu nähtavate meelteandmete värvus erinev sellest meelteandmete värvusest, mida näen normaalse nägemisega. Teised põhjused on seotud minust väljasolevate tingimustega, mis ometigi ei ole osad objektist või temast sõltuvad. Näiteks need meelteandmed, mida näen, varieeruvad vastavalt atmosfääri olekule, valguse kvaliteedile ning intensiivsusele minu vaatamisel ja suunale, milles valgus tabab minu silma võrkkesta. Nüüd aga ei paista olevat küllaldast alust väita objekti kohta, et tema on meelteandmete põhjuseks mingis säärases mõttes, milles need faktorid (ja paljud mainimata jäänud, mis kaheldamatult määravad meelteandmete omadusi) ei ole nende põhjuseks.
Meelteandmete tajumine objektide puudumisel. On muidugi kujuteldav, et objekt võib mängida mingit osa meelteandmete põhjustamisel, aga kui ta seda teeb, siis on täitsa võimatu eritella neid suhtelisi osi, mida mängivad objekti põhjustavad mõjud ja nende muude faktorite omad, või ütelda, millised neist omadusist, mida meelteandmed tajutavalt pakuvad, on pärit objektilt ja millised muilt faktoreilt. Siit järgneb, et vaade, mille järgi objekt on tegelikult meelteandmete põhjuseks, peab jääma uskumuseks, mille jaoks asjaloo nii olles ei saa olla ühtki tõendit, sest ei saa kunagi võimalikuks kinnitada meelteandmete ühegi omaduse kohta (mille seletamiseks tuuakse appi objekti põhjustav mõju), et see on pärit objektilt ja mitte sellelt või teiselt muult faktorilt. Tegelikult on olemas juhtumeid, selliseid, nagu joomari roosade rottide tajumine, mil puhul üteldakse harilikult, et mingit objekti pole ülepää olemaski. Ometigi sääraseil juhtumeil kindlasti tajutakse meelteandmeid. Tähendab siis, kui tavaline vaade on õige, peab oletama, et need muud faktorid (milledest mõnele olen vihjanud) on sääraseil juhtumeil ainuüksi vastutavad meelteandmete tekkimise eest.
Mõtlen, keegi ei sooviks ka eitada, et nende meelteandmete põhjustuse, milledest inimene on teadlik joobnuna, peab suurelt osalt omistama joomari enese kehas talitlevate faktorite mõjule. Aga ometi pole olemas endasisest32 erinevust nende minu tajumiste vahel, kui joobnuna tajun roosasid rotte ja kui kainena tajun postmarki. Niipalju kui tuleb arvesse endakaemus, on nad mõlemad täiesti sarnased: kummalgi korral usun end saavat informatsiooni ühest iseseisvalt eksisteerivast füüsilisest objektist. Tõepoolest ongi ju joobnusele (drunkenness) iseloomustav joomari veendumus, et ta võtab vastu säärast informatsiooni. Kui siis on võimalik, et veendumus eksib ühel juhul, siis on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et ta eksib kõigil juhtudel. Siit järgneb, et niipalju kui tuleb arvesse minu vahetu meeleline kogemus, tema ei võimalda mulle mingit alust postuleerida füüsilist objekti isegi mitte mu meelteandmete osapõhjuse konstitueerimiseks. Just täpselt sellele, mõningal määral mitterahuldavale negatiivsele lõppotsustusele on tulnud rida filosoofe.
Võimalikud lõppotsustused.
Oleme nüüd astunud kaasaegse vaidluse valdkonda ja pole võimalik osutada ühelegi positiivsele lõppotsustusele, mille kohta enamik või isegi paljud filosoofid nõustuksid, et eelnenud argumendid on selle seadistanud (established). Tõepoolest, just suurel määral sellepärast, et moodsa realismi koolkond oli võimetu jõudma mingile rahuldavale kirjeldusele füüsiliste objektide ja meelteandmete vahelistest suhetest, on see koolkond, mis alustas, säilitades enam-vähem nidusat üksmeelset doktriinikogu, niisama hästi kui lagunenud; nii et tänapäeva realism koosneb vaid pisut enamast kui rea üksikute mõtlejate lahknevaist vaateist. Ometi üldiselt rääkides on kolm päämist kulgemisteed selt seisukohalt, kuhu nüüdsama oleme saabunud.
1. Füüsilise objekti eliminatsioon Russelli filosoofias. Esiteks, on olemas vaade, millele nüüdsama heitsime pilgu, mis, võtnud omaks eelnenud analüüsi loogika, rõhutab, et tuleb loobuda füüsilise objekti mõistest kui müüdist. See tegelikult on seisukoht, mille Bertrand Russell on suvatsenud võtta omaks hilisemais teostes,33 selle reservatsiooniga küll, et ta ei nimeta füüsilist objekti müüdiks, vaid loogiliseks konstruktsiooniks. Argumendid, millede kaudu on jõutud sellele seisukohale, on tehnilised ega ole ka lõppotsustus, millesse nad suubuvad, kuigi hõlpsalt mõistetav. Lähtugem siiski eeldusest, et erinevaile isikuile on esitatud erinevad komplektid meelteandmeid. Need näivused on alati paratamatult erinevad, sest kokkukuuluvuse tõttu teatava kehaga vaatleb iga mõistus maailma temale eriomaselt vaatepunktilt. Siit järgneb Russelli sõnadega, et “ühe mõistuse poolt nähtud maailm ei sisalda ühtki ühist punkti teise nähtud maailmaga, sest punkte võivad moodustada ainult neis ja nende ümber olevad asjad”. Ometi võime oletada, et “hoolimata erinevustest erinevate maailmade vahel, igaüks nendest eksisteerib tervenisti täpselt nii, nagu teda tajuti, ja võib olla täpselt nii, nagu on, isegi siis, kui teda ei tajutaks”. Seepärast on olemas lõpmatu arv selliseid maailmu, tegelikult niisama palju, kui on olemas punkte, milledelt võib saada pilti maailmast. Kas ühel neist punktidest viibib mõni mõistus või mitte, igatahes sellelt punktilt on võimalik saada erilist ning isepärast pilti maailmast. Siit järgneb, et maailma aspekte eksisteerib igalt võimalikult vaatepunktilt, kuigi ükski vaatleja tingimata ei tarvitse neid tajumas olla neilt vaatepunktidelt. Järgneb, et iga erinevale punktile esitatud universumi aspekt on oma eksistentsi poolest mõistusest sõltumatu ja nõnda on seadistatud selline väline reaalsus, mis on sõltumatu mõistusest.
Tähendab, iga vaatleja saab siis maailmast erineva pildi, mida Russell nimetab perspektiiviks. Ja selles perspektiivis viibib kogumikke meelteandmeid, mis on temale eriomased, see tähendab, mis on erinevad igas teises perspektiivis asetsevaist meelteandmeist. Ent minu vaatepilt maailmast ühelt punktilt või teisisõnu, mu perspektiiv, on üliväga sarnane vaatepildiga, mille ma saan paar tolli paremal pool olevalt punktilt, kuigi ükski meelteanne esimeselt perspektiivilt ei ole absoluutselt identne vastava meelteandmega teiselt perspektiivilt. Siit järgneb, et ma võin seadistada korrelatsiooni kahes naaberperspektiivis avaldunud sarnlevate meelteandmete komplektide vahel, korrelatsiooni, mis igapäevases elus arvatakse õigustavat mind väitma, et nad kutsutakse esile sellesama objekti poolt või et nad kuuluvad ühele ja sellelesamale objektile.
Objekt ise on aga selle vaate järgi lihtsalt kõikide nende meelteandmete kogusumma, mida objekt (kui objekt tegelikult oleks olemas) võiks esitada kõigile võimalikele vaatluspunktidele. Russelli oma sõnadega oleks see lõppotsustus järgmine: “Kui on antud objekt ühes perspektiivis ja moodustada kõikide temaga korrelatsioonis olevate objektide süsteem (sarnasuse abil) kõikides perspektiivides, siis süsteemi võib samastada hetkelise “tervemõistuse” poolt “asjaks” nimetatud esemega. Nii on siis asja aspekt liige selles aspektide süsteemis, mis on selles hetkes asi.” Aga aspekt ei ole asi: aspekt – see tähendab see, mida vahetult kogetakse – on kogumik meelteandmeid ja asi, mis on kõikides võimalikes perspektiivides esiletulevate kõikide erinevate meelteandmete süsteem, on loogiline konstruktsioon ja mitte reaalselt eksisteeriv.
2. Tutvumise teel saadud tunnetus ja kirjeldamise teel saadud tunnetus. Oletagem siiski, et püüame säilitada füüsilise objekti mõistet. Millist liiki tunnetust meil on sellest? On selge, et kui me temast midagi tunnetame, siis niisugust tunnetamist võib saavutada ainult meelteandmete kaudu, s.t. värvuse, kuju, koetise, temperatuuri ja muude tavaliste temaga seostatud andmete kaudu. Aga eespool mainitud põhjuste pärast pole meil õigust öelda, et need meelteandmed on objekt. Ühes varases “The Problems of Philosophy” pääldatud (entitled) teoses, mille avaldamine moodustas ühe lähtepunkti moodsale realismile, Bertrand Russell teeb kuulsa distinktsiooni kaht liiki tunnetuse vahel, mis on nimetatud vastavalt “tunnetus tutvumise kaudu” ja “tunnetus kirjelduse kaudu”. Meil on tunnetust tutvumise teel neist entiteetidest, mida oma meelte abil otseselt tajume – see tähendab, meelteandmeist.
See tähendab, mitte mingit äratuntavat erinevust kogemusis, mis tekivad tajumiste kuiniisuguste vaatlemisel, vt. lk. 42.
“Our Knowledge of the External World”, “An Outline of Philosophy” ja “The Analysis of Matter”.
