ülevaatena selle diskussiooni lõpptulemustest, millele filosoofid on pühendanud silmahakkavat tähelepanu (vaidlus aprioorse tunnetuse olemasolu ning ulatuse suhtes moodustas 17. ja 18. sajandi filosoofilise huvi tsentrumi), ja nende lõpptulemuste sedastamisena, mida enamik moodsaid filosoofe pooldaksid.
Jätkamata diskussiooni, kavatsen täiendada ülal pääjoontes antud lõppotsustusi, mida, nagu ütlesin, enamik filosoofe praegu oleks valmis pooldama mitmesuguste tegelikust filosoofia ajaloost võetud argumentidega, mis valgustavad aprioorse tunnetuse piire ja saavutusi. Alustagem piiridega.
Ontoloogilised tõestused Jumala olemasolule. Nagu juba tähendasin, arvasid paljud filosoofid, et võime palja arutlemisprotsessi teel dedutseerida, milline peaks olema universumi olemus. Ontoloogiline Jumala olemasolu tõestus on seda tüüpi arutluse kuulsaks näiteks. See tõestus, mis püüab dedutseerida Jumala olemasolu Tema ideest, ilmub hulgas erinevates vormides mitmete filosoofide teostes. Esimene selle sedastus ilmub filosoof Anselmi, Canterbury peapiiskopi (1033–1109) töödes. Kant sedastab Anselmi tõestuse järgmiselt: “Kõigist olenditest kõige reaalsem sisaldab kogu reaalsuse; ja ollakse õigustatud eeldama, et säärane olend on võimalik… Aga kogu reaalsuses sisaldub ka eksistents; seepärast eksistents kuulub võimaliku olendi mõiste juurde. Kui nüüd see asi ei eksisteeri, siis ta sisemist võimalikkust eitatakse ja see eitamine on vasturääkivus.” See kõlab nüüdisaegsetele kõrvadele veidralt ning arusaadavam on Descartes’i sedastus. “Kui mõistus,” ütleb Descartes, “vaatleb iseendas leiduvaid mitmesuguseid ideid, siis ta avastab ühe, mis nende hulgas kaugelt tähtsaim – kõiketeadva, kõikvõimsa ja absoluutselt täiusliku Olendi idee; ja ta hoomab, et selles idees ei sisaldu ainult võimalik ja kontingentne eksistents nagu kõikide teiste tema poolt selgesti tajutud asjade ideedes, vaid absoluutselt paratamatu ning igavene eksistents. Ja näiteks, just seepärast, et kolmnurga kolme nurga võrdsus kahe täisnurgaga paratamatult sisaldub kolmnurga idees, mõistus on veendunud, et kolmnurga kolm nurka võrduvad kahe täisnurgaga, nõnda ka, tema tajumisest, et paratamatu ja igavene eksistents sisaldub idees, mis tal on kõiktäiuslikust Olendist, ta peab ilmselt järeldama, et see kõiktäiuslik Olend eksisteerib.”
Moodsas terminoloogias võiks seda väidet sedastada järgmiselt: Mul on täiuslikkuse idee. Kui mul seda ei oleks, siis ma ei tunnetaks (aga ma kindlasti tunnetan) mitmesuguste ebatäiuslike asjade suhtes, et nad tegelikult on ebatäiuslikud, sest mul poleks mingit standardit, mille põhjal määratleda nende ebatäiuslikkust. Aga eksisteerimatu täiuslikkus pole tõepoolest täiuslik, sest eksisteerimise puudumisel tal puuduks üks element, mille kohalolek ilmselt kõrgendaks ja paremustaks seda. Seepärast täiuslikkuse idee toob kaasa selle täiusliku olendi või asja eksisteerimise, mida või keda idee postuleerib. Seepärast täiuslikkus eksisteerib. Seepärast Jumal eksisteerib. Lühemalt, Jumala idee on kõiktäiusliku Olendi idee. Aga täiuslikkusele või täielisusele kuuluvad kõik atribuudid: võim, headus, teadmine ja ka eksistents. Seepärast paratamatult Jumal eksisteerib.
Kanti kriitika. Kant kritiseeris teravalt seda tõestust. Ta näitab, et sel määral, mil ta näib olevat usutav, sõltub ta usutavus kujutletud olemasolu (s.t. meie mõtiskletud eksisteerimise) ja reaalse eksisteerimise segiajamisest. See tõestus tegelikult käsitleb kujutletud ja reaalset eksisteerimist sünonüümidena. Aga asjaolu, et ma midagi kujutlen, ei tee seda asja veel reaalseks. Võin kujutleda planeet Veenusel elutsemas jabberwock’e, kes veedavad elu, lahendades ruutvõrrandeid, aga minu “kontseptsioon” ei paku mingit alust oletada, et Veenuse elanikkond oleks tegelikult säärase olemusega ja harrastaks midagi sellist. Nagu Kant seda sõnastab: “Ei ole kahtlust, et minu kukrus on 100 dollarit rohkem siis, kui mul see tegelikult on, kui siis, kui mul oleks selle kontseptsioon, see tähendab, paljas selle võimalikkus.” Lõpptulemus on, et fakt, et võime ja tegelikult esitame enesele kujutluse kõiktäiuslikust olendist, ei paku siiski iseendast mingit tagatist selle olendi eksisteerimise kohta.
Kosmoloogiline tõestus. Teine kuulus näide Jumala eksisteerimise a priori tõestamise kohta, mida samuti Kant on kritiseerinud, on tuntud kosmoloogilisena. Seda tõestust, mida kasutasid nii erinevad filosoofid, nagu Descartes, Berkeley, Leibniz ja isegi Hobbes (1588–1679) ja mida meie ajal sageli teoloogia apologeedid abiks võtavad, nendib Leibniz järgmiselt: “Niisiis on vajalik, et leiduks piisav alus, mis ei vaja enam teist põhjust, väljaspool kontingentsete asjade rida mingis substantsis, mis on kontingentsete asjade põhjuseks, see tähendab, paratamatus olendis, kes kannab endas oma eksisteerimise põhjust; vastasel korral poleks veelgi piisavat alust, millega võiks lõpetada. Ent seda viimast asjade põhjust nimetatakse Jumalaks.” (Ja niiviisi defineeritud Jumal peab eksisteerima, sest eksisteerivad asjad nõuavad eksisteerivat põhjust). Kanti sedastus on kokkuvõtlikum ja selgem: “Kui üldse miski eksisteerib, siis peab absoluutselt paratamatu olend eksisteerima, [–] (sest) igal kontingentsel asjal peab olema põhjus ja sel põhjusel – kui see on kontingentne – peab olema oma põhjus, kuni subordineeritavate põhjuste rida lõpeb absoluutselt paratamatu põhjusega, ilma milleta real poleks täielisust… Nüüd aga, vähemalt mina ise eksisteerin, seepärast absoluutselt paratamatu olend eksisteerib.”
Argument sisaldab kaks astet: (1) Igal kontingentsel37 faktil peab olema põhjus; (2) igal eksisteerival asjal peab olema viimne põhjus, mis asja täiesti seletab, kuid ta ise on põhjustamata. Kant tunnnistab (1), kuid eitab (2). Ta küsib, miks ei peaks kokkulülitatud sündmuste kausaalne ahelik jätkuma piiramatult minevikku. Siis, kui kaugele me ka oma uurimustega ei tungiks, me ei saavutaks iialgi viimast ja täieliselt seletavat esimest põhjust. Sellest, et põhjuslik suhe, nagu me teda teame, on universaalne, ei järgne, et peab olema ka viimne põhjus. Vaade, et säärane viimne põhjus peab eksisteerima, ei ole korollaar ega deduktsioon väitest, et kõigil kontingentseil faktidel on põhjused. See on pigem selle arvamuse vasturääkivus, sest esimene põhjus, mis ise exhypothesi on põhjustamata, räägib vastu meie kogemusele universaalsest põhjuslikkusest. Neid arvustusi ei tohi rakendada mujale kui sinna, kuhu nad on otseselt määratud, tähendab, nende “tõestuste” kehtimatuse ilmsekstegemiseks, mida on esildanud ratsionalistlikud filosoofid, püüdes seadistada a priori arutluse kaudu Jumala olemasolu. Kant, muide, uskus kindlalt Jumala olemasolu ja esitas tähtsaid argumente oma uskumuse kasuks. Aga ta soovib, et usku Jumalasse ei rajataks vääradele argumentidele. Õigupoolest tulenes Kanti enese usk Jumalasse pigem moraalse kogemuse olemusest ja inimisiksuse faktide kaalutlemisest kui abstraktse arutluse teel saavutatud lõppotsustusest, ja ei nõustunud ta ka ratsionalistliku arvamusega, nagu oleks võimalik üksnes spekulatiivse a priori arutlemise abil seadistada lauseid, mis taotlevad näidata, milline peaks olema universumi viimne olemus. Kanti vaadet kirjeldatakse detailsemalt XIV päätükis.38
A priori vääramine valu ja pahe fakti põhjal. Üheks puuduseks a priori väiteile universumi kui terviku olemuse kohta on see asjaolu, et neid võib abiks võtta vasturääkivate järelduste toetamiseks. Tõepoolest, on võimalik parajalt häid a priori argumente tuua peaaegu iga metafüüsilise uskumuse poolt või vastu, mis meile meeldib esitada. Võtkem näitena kõnesolev uskumus, et universum on kõikvõimsa ja heatahtliku Jumala loome. See uskumus peab otsekohe jagu saama raskusest, mida põhjustavad valu ja pahe ilmsed faktid. On selge, et nende kohta peab andma mingi seletuse. Kui nad on reaalsed ja eksisteerivad Jumala tahtel, on raske näha, kuidas Tema võib olla heatahtlik. Kui nad on reaalsed ja eksisteerivad Tema kiuste, on raske näha, kuidas Tema võib olla kõikvõimas. Paljud teoloogid on sellepärast deklareerinud end pooldavat vaadet, mille järgi nad on ebareaalsed. On raske näha, mis mõtte võib sõnale “ebareaalne” selles seoses anda, aga et vältida tülitsemist kõrvalteel, oletagem, et valu ja pahet kujutletakse ebareaalsetena mingis mõttes, milles õnn ja headus on reaalsed. Ent pole kahtlust, et ma mõtlen, et kannatan ja et inimesed teevad mulle halba. Ma kindlasti mõtlen , see tähendab, kui elan igapäevast elu, et valu ja pahe on reaalsed. Kui nad tegelikult on ebareaalsed, siis see minu uskumus on ekslik. Kas see eksimus on reaalne või ebareaalne? Kui ta on ebareaalne, siis poleks reaalselt ekslik arvata, et valu ning pahe on reaalsed, ja valu ning pahe on
Vt. lk. 92 sõna “kontingentne” tähenduse kohta.
Vt. eriti lk. 347–348.
