ebasiiras. Võin vaid kinnitada talle, et see rüütellik kohtlemine või pigem kohtlemise puudumine tõepoolest vastab selle juhtumi olmadele ja võin püüda end kaitsta rõhutades asjaolu, et mu loobumine formaalse käsitluse andmisest loogika kohta ei tähenda seda, et kogu loogiliste probleemide arutlus jääb välja. Vastupidi, ma kavatsen tuua sisse mõne tähtsamaist küsimustest, millega loogika tegeleb, kui viimases päätükis alatud a priori tunnetuse üldarutluse jätku. See on loomulik toimimisviis, sest tunnetus, mille olemasolu loogika demonstreerib, moodustab ühe toda tüüpi tunnetuse kõige väljapaistvamatest ja lõplikematest näidetest.
Induktiivne printsiip. On ilmne, et on olemas mõningad tõed, mida tunnetame nii täielise psühholoogilise veendekindlusega, nagu üldse see meil võib olla. Teame näiteks, kui päike tõuseb homme, siis ta tõuseb idast. Teame, et kui kella osutid näitavad praegu 10, siis tunni aja pärast nad näitavad (kui kell käib), et kell on 11. Me teame ka teatavaid üldloomulisi seadusi, mida usume valitsevat looduse käiku – näiteks, et kui hapnikku ja vesinikku on ühendatud teatavas proportsioonis, siis tulemuseks on vesi, et kehadevaheline tõmbejõud on vastuproportsionaalne (inversely) nendevahelise kauguse ruuduga ja et kui vesi jõuab teatava temperatuurini, ta muutub auruks. Need seadused öeldakse valgustavat üldprintsiipi, mida tunneme looduse ühtsusena. Järelekaalutlemisel ilmneb, et enamik tõekspidamisi eriliste asjade käitumise kohta teatavail juhtumeil, näiteks uskumus, et päike homme tõuseb idast – ja kella 10 aegne uskumus, et tunni aja pärast osutid näitavad 11, baseeruvad selle printsiibi uskumisele. Just seetõttu, et usume loodusekäiku olevat korrapärase ja valitsetud ühtlastest seadustest, usume ka, et tulevikus toimuvad sündmused, mis on näideteks neile seadustele, sarnlevad möödunuile. See uskumus tuleviku sarnlemisse minevikuga, uskumus, mida vahel väljendatatakse lausega “Sama põhjus, sama tulemus”, on ilmsesti ülisuure tähtsusega nii teadlastele kui praktilisele inimesele. Ja tõesti, meie eeldus tema tõesusest sisaldub peaaegu igas meie ärkvel elu tegevuses. Kui ma ei usuks istudes hommikusöögiks lauda, et sink ja munad, mis toitsid ja rahuldasid mind eile, täna hommikul toidavad ja rahuldavad mind jälle ega mürgita mind, siis ma nälgiksin.
Mis on siis meie teadmise lätteks, või kui eelistada väljendit, mis on siis aluseks meie usule looduse ühtlusse, millele omakorda on rajatud meie uskumused üksikute asjade käitumise kohta? Vastus sellele küsimusele on see, et meie tunnetus või uskumus looduse ühtlusse põhineb printsiibil, mida tuntakse induktiivse printsiibina. Teda võiks sedastada järgmiselt: “Kui ilmneb, et kaks nähtust esinevad koos arvukail juhtudel, ja mitte ühelgi juhul pole leitud üht esinevat ilma teiseta, siis ühe esinemine vastsel juhul teeb võimalikuks, et teinegi esineb. Samades olukordades tõstab küllaldane arv assotsiatsiooni46 juhtusid minevikus vastse assotsiatsiooni võimalikkust (probability) tulevikus ja võimalikkuse tõusmine jätkub piiramatult kuni ligineb kindluseni.” Näiteks vee assotsiatsioon teatava temperatuuriga on häirivate olukordade puudumisel minevikus alati leitud andvat tulemusena auru, ja kui on antud sama olukord, pole leitud veel juhtu, mil vee assotsiatsioon kõnesoleva temperatuuriga poleks resultaadina andnud auru. Nende faktide põhjal induktiivne printsiip õigustab meid ütlema, et kõigil tulevasil juhtudelgi vesi assotsiatsioonis antud temperatuuriga saab auruks või põhjustab auru. See teadmine, mida pakub meile induktiivne printsiip, on sedastatav üldseaduse kujul: “Kui vesi saavutab temperatuuri 100 ºC, ta muutub auruks”.47 See seadus taotab kirjeldada vee käitumist üldse, mitte ainult vee, mis on saavutanud kõnesoleva temperatuuri ja mida on nähtud auruks muutuvat, vaid üldse vee, mis saavutab kõnesoleva temperatuuri, kuid mida pole jälgitud; mitte ainult kogu vee, mis eksisteeris minevikus ja eksisteerib praegu, vaid kogu vee, mis võiks eksisteerida või eksisteerib tulevikus. Lühidalt, see sedastab midagi kogu vee käitumise kohta kõikjal ja mis tahes ajal, kui see on assotsiatsioonis vajaliku temperatuuriga. Võimaldades seda, see seadus ületab kogemuse. Kogemus võib tõendada seda seadust nende juhtude puhul, mida on uuritud, ent ta ei saa valgustada neid juhtusid, mida pole uuritud. Kogemus ei saa liiatigi midagi öelda tuleviku kohta. Siiski enamik inimesi nõustuks, et meil on tunnetust sellest üldisest seadusest, mis valitseb vee käitumist, ja me usume veendunult, et ta on rakendatav vee käitumisele tulevikuski ja meil on see tunnetus ning me hellitame seda uskumust seepärast, et tunnetame või mõtleme end tunnetavat, et induktsiooni printsiip on õige. Kuidas me siis oleme saanud tunnetama seda printsiipi? Mitte, nagu oleme näinud, kogemuse tulemusena, sest induktsiooni printsiip just oma üldisuse tõttu käib asjade kohta, mida me pole kogenud. Seega induktsiooni printsiipi ennast ei saa tõestada kogemuse abil.
A priori tunnetus eeldusena meelelise kogemuse korrastuses. Liiatigi on induktsiooni printsiip või mõni sarnane printsiip aluseks meelelisele kogemusele ja on selles implicite olemas. Sel olmal on tublisti ütlemist vaidluses empiirikute ja ratsionalistide vahel, millest lähtus käesolev diskussioon. Väide, et meil on tunnetust, mis pole saavutatud kogemuse teel, on, möönan, eelneva diskussiooni valgusel kaunis kindel ja ses punktis oli siis ratsionalistidel õigus. Ent kas ei peaks siis sellist tunnetust eeldama seks, et seletada, kuidas meil üldse on meelelist kogemust? Vastus oleneb sellest, mida me mõtleme meelelise kogemusega. Ta oleneb ka vaatest, mille võtame omaks meelelise tajumise olemuse kohta, mida arutleti kolmes esimeses päätükis. Oletagem siiski end provisoorselt võtvat omaks vaate, et entiteedid, mida otseselt tajume meelelises kogemuses, pole toolid ja lauad, vaid värvilaigud ja helid, mida oleme nimetanud meelteandmeiks.48 Isegi kui meil on olemas otsene meeleline kontakt füüsiliste objektidega, on vähemalt selge, et me ei koge oma meeltega tervenisti seda, mida nimetatakse füüsiliseks objektiks. Mida siis tähendab selle oletuse puhul tavaline vaade, et meil tegelikult on meeleline kogemus toolidest ja laudadest? Selgesti mõnd üldprintsiipi, mida selgitatult võiks sedastada umbes järgmiselt: “Perspektiiviseadused õigustavad mind imandama, et värvilaik, mida praegu näen, ja värvilaik, mida näeksin, kui liigutaksin pääd kaks tolli paremale, kuuluvad samale lauale või on põhjustatud sama laua poolt.” Või jälle: “See pruun piklik kogu, mida praegu näen, ja need neli torujat pruuni kuju, mida näeksin, roomates põrandal, on mõlemad sama objekti, nimelt laua osad.” Kuidas ma siis olen saanud tunnetama seda printsiipi? Seepärast, et mineviku kogemus on mulle õpetanud, et sedalaadi laigud ning kujud reaalselt kuuluvad samale füüsilisele objektile (laud) või on põhjustatud sama füüsilise objekti (laud) poolt. Ja mineviku kogemuse alusel siirdun imandama, et nad käesoleval juhul kuuluvad samuti sellele objektile või on põhjustatud selle poolt. Ja selle näite tuum, et kui me pole valmis omaks võtma väga lihtsat ja “tervemõistuslikku” vaadet tajumisprotsessi kohta – ja säärane vaade on peaaegu kindlasti kaitstamatu – , siis teatavaid üldprintsiipe, nagu induktsiooni printsiipi peab eeldama tõeks suutmaks seletada oma uskumuse fakti, et meil igapäevases elus on olemas meeleline kogemus toolidest ning laudadest, kuigi tegelikult me otseselt tajume oma meeltega midagi kogunisti muud. Seega kogemus, mida usume endid omavat “tervemõistusliku” objektide maailma kohta, sisaldab endas induktsiooni printsiibi ja seetõttu eeldab meie tunnetust selle printsiibi paikapidavusest. See, mida nimetame meeleliseks kogemuseks, eeldab, lühidalt öeldud, a priori printsiipide kasutamist selleks, et organiseerida katkendlikke andmeid, mis on meile antud aistingus. Kuid meeleline kogemus ei mõistuta ega kinnita neid printsiipe. Kui me aga ei saa tõestada induktsiooni printsiipi kogemuse abil, kas saame siis teda tõestada mingi muu meetodi, näiteks mõistuse varal? Kahjuks me ei saa.
Imanduse printsiip. Olm, et me ei saa seda teha, tuleb ilmsiks, kui siirdume arutlema muid üldprintsiipe, mida me kindlasti teame ja väga püsikalt kasutame. Oletagem, et kaks meest vaidlevad, kas teatav tee viib nad nende sihtkohta X-i. “Sa nõustud,” ütleb üks nendest, “et kui me võime jõuda Y-ini, siis oleme tubli tüki maad läinud X-i poole.” – “Jah, see on nii,” kostab teine. “Noh, hää küll siis,” jätkab teine, “see tee viib Y-isse, sest teeviidal on nii öeldud. Seepärast viib see meid ka X-i poole.” Seda võetakse kui täielikult mõistlikku argumenti ja kui säärast, mis moodustab paikapidava põhjuse, et valida teed, mis viib Y-isse. Kuid ilmne on siiski, et arutelus sisaldub teatav hüpe, mida näitab sõna “seepärast”. Seepärast,
“Assotsiatsioon” tähendab statistilist assotsiatsiooni – s.o. assotsiatsiooni tegeliku faktina. See ei tähenda vaimset assotsiatsiooni, s.o. juhtumite sidestumist meie mõistuses. Selle vahetegemise tähtsuse toob esile diskussioon lk. 122–128.
Lihtsuse mõttes jätan välja selle olma lisakstoodud komplikatsiooni, et suurtes kõrgustes, kus õhurõhk on väiksem, vesi muutub auruks madalama temperatuuri käes.
Vt. ptk. III, lk. 75–76.
