uut tunnetust. See ütleb meile midagi, mida me ennem ei teadnud. Kuidas me siis saime selle tunnetuse? Printsiibi tõttu, mida vahel tuntakse deduktsiooni ehk imandamise printsiibina, mida võib sedastada järgmiselt: “Oletagem, et teame, kui eeldus A on õige, siis ka eeldus B on õige. Oletagem edasi end teadvat, et eeldus A on õige. Siis sel juhul on tõsi, et ka eeldus B on õige.” Niisiis, meie printsiip nendib, et mida tahes õige eeldus sisaldakski, see on ka õige. See tähendab, et see printsiip on printsiip implikatsiooni kohta, ja mida ta meile ütleb, on midagi mõnedest tingimustest, millede puhul üks asi tõepoolest sisaldab teise. Ükskõik millal iganes argumentatsiooni käigus või mõtlemise ahelas me tarvitame väljendeid, nagu “seepärast”, “siit järgneb, et”, “seetõttu”, “niisiis”, “lõppotsustus on”, “me võime imandada” jne., me kasutame seda printsiipi. Tegelikult me ütleme nõnda seda, et kui lähtume kahest eeldusest (/1/ tee, mis viib Y-isse, on üksiti ka tee, mis meid viib X-i, ja /2/ see siin on tee, mis viib Y-isse), mis mõlemad on õiged ja milledest on tunnetatud, et nad on õiged, siis võime teha lõppotsustuse (see on tee, mille peame valima), mis erineb eeldustest ja on ka õige. Kuidas saadakse seda printsiipi tunnetama, imanduse printsiipi, mille abil jõuame lõppotsustusele, mis on ühtaegu uus ning õige?
Imanduse printsiipi ei saada tunnetama kogemuse abil. On ilmne, et mitte kogemuse abil, sest seda laadi tunnetus, mida annab meile see printsiip, näiteks tunnetus, et minnes edasi seda teed mööda, me jõuame X-i, on tunnetus millestki, mida me pole veel kogenud, ent loodame kogeda tulevikus, sellepärast et usume seda printsiipi. Liiatigi, imanduse printsiip nagu induktsiooni printsiipki on universaalselt rakendatav. Asjad, millele laused A ja B viitavad, ei tarvitse olla asjad, mida me juba oleme kogenud; nad koguni ei tarvitse olla asjad, mis eksisteerivad. Sellest hoolimata me teame, et imanduse printsiip kehtib nende kohta avaldatud lausete suhtes. Veel üllatavam on fakt, et pole tarvis teada eeldusi endid või teada, et nad on õiged, seks et jõuda printsiipi rakendades lõppotsustustele. See, mida kinnitab imanduse printsiip oma kõige üldistatumal kujul, on: “Kui on olemas lause A ja me teame ta olevat õige ja kui me edasi teame, et kui lause A on õige, siis teine lause, nimelt B, on ka õige, siis teame ka, et lause B on õige.” See sedastus, olgu siinkohal täheldatud, ei sisalda mingit kinnitust selle kohta, kas on olemas lause A, kas teda on väidetud, või kas ta on õige. Teisisõnu, me pole just tegemas sedastusi lausete kohta, vaid suhete üle, mis teatavail puhkudel kehtiksid nende vahel, kui laused oleksid olemas. Me ei räägi tegelikult sellest, mis eksisteerib, vaid sellest, mis võiks teataval puhul eksisteerida; mitte sest, mis on õige, vaid sest, mis võiks olla õige, kui midagi muud on õige.
Ega saa ka tõestada mõistuse abil. Samuti ei saa imanduse printsiipi tõestada mõistuse abilgi, sest iga tõestus, mida proovitaks, peab eeldama tema õigsust. Peetagu meeles, meil on tegemist printsiibiga, mis õigustab meid ütlema “et on olemas see, seepärast too” või “see järeldub sellest”, s.t. printsiibiga, mis võimaldab meil arutlemise ahelikus liikuda ühelt lülilt teisele. Eeldatavasti seda printsiipi võiks tõestada arutlemisaheliku abil. Ent sellise arutlemisaheliku rajamiseks tuleb eeldatuks pidada printsiibi tõesust. Niisiis peame eeldatuks pidama, et printsiip on õige, enne kui võime üldse midagi tõestada. Seepärast peame eeldama printsiibi õigsust, enne kui võime tõestada seda printsiipi. See punkt on nii tähtis, et ma söandan teda uuesti sedastada teisel kujul. Oletagem, et skeptik palub mind tõestada mulle ilmselt õige oleva lause tõesust. Ma hakkan ehitama argumentide lülitatud ahelikku, mille lõpptulemus näib mulle selgesti demonstreerivat lause õigsust. Minu üllatuseks skeptik jääb veenmatuks. “See,” ütleb ta, “ei tõesta seda, mida teie tahate tõestada, sel lihtsal põhjusel, et ta tegelikult pole üldsegi tõestus. Teie ei saa ju midagi sellist tõestada.” On ilmne, et püstitatakse küsimus selle kohta, mis siis moodustab tõestuse. Et skeptik ei võta vastu minu arutlemisahelikku tõestusena, mida ta siis võtaks? Pärast järelemõtlemist mõistutan teatava kogumi tingimusi, mida nimetame X sääraselt, et kui see kogum tingimusi on rahuldatud, siis on seadistatud tõestuski. Lühidalt, X on minu poolt esitatud kui vormel tõestuse jaoks. “Aga kuidas,” jonnib skeptik, “teie teate, et see vormel tegelikult moodustab tõestuse? Mina isiklikult kahtlen selles. Kas suudate teie mind veenda?” Nüüd ma olen vastamisi asetatud paratamatusega tõestada skeptikule, et minu poolt mõistutatud vormel on tõepoolest vormel, et kui vormelisse mahtuv tingimuste kogum on rahuldatud, siis on olnud tõestus. Aga on ilmne, et ma ei saa seda teha. Mida nimelt minult tahetakse, on seadistada, et X on vormel tõestuse jaoks; aga kui X on tõesti vormel tõestuse jaoks, siis selleks, et midagi tõestada, ma peaksin siirduma näitama, et vormel X on rakendatav. Seepärast selle tõestamiseks, et X on vormel tõestuse jaoks, ma pean esiteks eeldama, et X on vormel tõestuse jaoks. Kui ta seda pole, siis ma ei saa üldse midagi tõestada. Kerkib esile seesama lõppotsustus, nimelt, et mõtlemise ja demonstreerimise viimsete seaduste paikapidavust ei saa tõestada arutlemisega juba sel piisaval põhjusel, et neid tuleb eeldada igasuguses arutlemises.
Aristoteles teaduse esimestest printsiipidest. Selle lõppotsustuse seadistamine oli üks Aristotelese suuri lisandeid filosoofiale. Ta näitas ära, et kõik spetsiaalsed teadused – füüsika ja keemia, bioloogia, zooloogia ja geomeetria – lähtuvad teatavaist postulaatidest ja aksioomidest. Ühe puhul neist teadusist, nimelt geomeetrias, postulaadid ja aksioomid on selgesõnaliselt sedastatud. Antud postulaatidest ja aksioomidest teadus siirdub vaatlemise ning arutlemise teel teatavate kindlate lõppotsustuste demonstreerimisele, mis neist tulenevad. Nende lõppotsustuste abil aegamööda ehitatakse üles informatsioonikogumik, mis moodustab kõnesolevale teadusele pärisomase tunnetustekogumi. Seega teaduse meetodiks on demonstreerimise meetod. Teadus vaatleb, dedutseerib ja imandab ning tulemusena siirdub demonstreerima lõppotsustusi, mis moodustavad selle, mida nimetame teaduslikeks teadmisteks. Ent on olemas kaks asja, mida teadus ei demonstreeri. Esiteks, ta ei demonstreeri oma lähtepostulaate. Ta eeldab neid. Füüsika näiteks ei demonstreeri, et on olemas füüsiline universum ja et me võime seda vaadelda. Ta eeldab või postuleerib väljas ruumis asetseva füüsilise universumi ja eeldab edasi, et see on ilmutatud füüsiku mõistusele. Teiseks, ta ei demonstreeri, et seadused, milledele vastavalt ta imandab, dedutseerib ja demonstreerib, on õiged. Ta eeldab neid ja eeldab seega, et kui ta mõtleb korralikult vastavalt neile seadustele, siis ta jõuab paikapidavaile lõppotsustusile, mis moodustavad tõese teadmise. Aga kui teadus ei seadista oma lähtepostulaate või eeldatavate printsiipide paikapidavust, kui ta hakkab lõppotsustusi tegema postulaatidest, millise meetodi abil neid siis seadistatakse?
Aristotelese vastus on: loogika abil, mille jaoks tema termin oli analüütika. Loogika funktsiooniks on uurida kõigile teadustele ühiseid meetodeid eesmärgiga seadistada eeldusi või postulaate, milledest iga teadus lähtub, ja mõtlemisseadusi, mida kasutab iga teadus. Üks loogika funktsioone siis, nagu seda kujutles Aristoteles, on uurida teaduste postulaate ja meetodeid. Niivõrd kui tal õnnestub määratleda, millised need peaksid olema, moodustavad lõppotsustused, milledeni ta jõuab, teaduste eeldused ehk lähtepunktid. Ses mõttes teadused algavad sealt, kuhu lõpeb loogika.
Mõningaid teaduse eeldatud postulaate võiks, nii arvas Aristoteles, rahuldavalt seadistada mõtlemise abil. Aga mis öelda nende üldiste mõtlemise printsiipide kohta, mida kasutab loogik koos teadlasega ja millede paikapidavust ta eeldab? Kas suudab loogika neid seadistada? Aristoteles tuli lõppotsustusele, et ta ei suuda, sest loogik võib ainult seadistada mis tahes lõppotsustuse arutlemise meetodi abil ja tema arutlemine peab, nagu nägime, eeldama teatavate printsiipide, nagu induktsiooni ja imanduse paikapidavust, enne kui ta saab üldse toimuda. Loogik seepärast ei suuda seadistada arutlemise abil printsiipe, mida peab kasutama kogu arutlemine. Kuidas ta siis tunnetas neid? Aristotelese vaade üldjoonis oli, et ta intuitiivselt tajub neid, muidugi mitte meeltega, vaid mõistusega. Ta arvas, et nad ilmusid võimele, mida ta nimetas nous (mittetõlgitav sõna, mis tähendab intuitiivset intellekti, mis tajudes toob endaga kaasa veendumuse selle tõesusest, mida ta tajub). Teadust Aristoteles defineeris “demonstreeritud tunnetuseks”; see tähendab, ta on tunnetus, et teatavad tõed tulenevad lihtsatest tõdedest. Aga kuna peame kuskilt lähtuma, siis kõige lihtsamaid tõdesid endid pole võimalik demonstreerida, sest kui neid oleks võimalik demonstreerida, siis oleks veel lihtsamaid tõdesid, milledest
