Viimasel juhul Ta ei saa olla kõikvõimas.
Ülalmainitud argumendi relevantsus ja eesmärk. Ülaltoodud väide pole esitatud lõplikuna. Tõepoolest on ta võetud sisse vähem tema enda pärast kui seks, et valgustada, kui hõlpsalt dialektikas väljaõpetatud inimmõistus võib tuua a priori argumente poolt või vastu ükskõik millisele üldisele metafüüsilisele lõppotsustusele, mis püüab näidata, milline peab olema asjade olemus. Ajalooliselt on faktiks, et enamik neist väiteridadest on üksikasjaliselt väljatöötatud teistliku lõppotsustuse seadistamiseks, ning inimolendid on osutanud märgatavat tendentsi tarvitada oma mõistust põhjuste avastamiseks oletusele, et nende vaimsed taotlused tingimata teostuvad. Aga on võimalik tõestada samalaadsete meetoditega ja silmanähtavalt mitte vähem veendejõuliste argumentide tarvitamisega, et see teistlik hüpotees on paikapidamatu. Ülaltoodud argument on võetud sisse selle võimaluse illustratsiooniks.
Mõistuse piirid ja intuitsiooni nõuded. Paljud filosoofid kalduvad ja on alati kaldunud kahtlema, kas universumi sihiga, olemusega ja viimse ürgusega seoses olevaid küsimusi saab spekulatiivse arutluse meetodiga edukalt käsile võtta. Kui niisugust kahtlust väljendatakse, siis rünnatakse mõistust selle sõna kitsas ja täpses mõttes, kusjuures väiteks on, et asjade otstarbe ja viimse olemuse tunnetus, kui tõepoolest niisugune tunnetus on võimalik meil praeguse arenemisastme juures, on keelatud mõistusele ning avaldub ühele võimele, mis on lähemas suguluses sellega, mida populaarselt tuntakse intuitsioonina või taibuna.39 Müstik, pühak, hea inimene, isegi kunstnik on, nagu selle vaate pooldajad väidavad, lähemas kokkupuutes tõega kui filosoof või teadlane. Nende püüdlused moodustavad tänavad, mida mööda võib kõige hõlpsamini silmata asjade reaalset olemust. Muidugi mööndaks, et asi on õnnetuseks nii, et nad pole võimelised andma ühtki seletust oma tõdeilmutavatest kogemustest või lisama selle maailmavaate toetamiseks, millele osutavad need kogemused, midagi sellelaadset, mida mõistus võiks vastu võtta kui tõendit – kui pildi ja sümfoonia ilu või omakasupüüdmatu hääduse kaasahaaravust ei saa vaadelda tõendite pähe. (Et need tegelikult üleüldse annavad tõendi millise tahes vaate kohta universumist, seda eitatakse üsna üldiselt). Sellest hoolimata teatavas mõttes inimese südamel ja veel enam tema vaimul võivad olla omad põhjused, millest mõistus ei tunneta midagi. Nende väidete tulemusi, mis on püstitatud intuitsiooni kui realiteedi olemust ilmutava võime kasuks, vaatleme edasi XIX päätükis.
Spinoza filosoofiline meetod. Intuitsiooni abiks palumine, et saada informatsiooni reaalsuse tõelise olemuse kohta, on aga midagi heterodoksia taolist filosoofias. Enamik filosoofe on väitnud, et asjade loomust võib vähemalt osaliselt avastada arutlemisvõime toimimisel. Teisisõnu, nad on olnud ratsionalistid. Spinoza katse on võibolla kõige mõjuvam neist katseist, mis on tehtud selleks, et seadistada ja demonstreerida realiteedi põhilist olemust palja arutlemise teel. Ma ei kavatse siinkohal alustada tema filosoofia üksikasjalist kirjeldamist.40 Ometi üks või kaks näidet tema arutlemisviisist aitavad edasi valgustada ratsionalistlike meetodite iseloomu ja piire filosoofias.
Spinoza filosoofia kuulub nende metafüüsiliste süsteemide klassi, mis on tuntud monistlikena (kreeka sõnast monos). See tähendab, ta arvab, et universum on mingis tähtsas mõttes üks ja et see on ainus tervik, mis on üksus. Ta arvab ka, et see üksus on Jumal. Seepärast on tema süsteem panteistlik selles, et ta kinnitab, et viimativiimaks Jumal on kõik ja kõik on Jumal. Meid ei huvita siin mitte aga niipalju Spinoza lõppotsustused kui tema meetod neid seadistada. See on, üldiselt rääkides, meetod, mida kasutas Eukleides teoreemide tõestamiseks geomeetrias. Spinoza kõige tähtsam töö on ta “Eetika”, mis jaguneb viide ossa – “Jumalast”, “Mõistuse olemusest ja ürgusest”, “Emotsioonide olemusest ja ürgusest”, “Inimese sõltumusest” ja “Inimese vabadusest”. “Eetika” iga jagu algab nagu geomeetria raamat definitsioonide seeriaga, mida täiendab aksioomide kogum (mõnikord postulaatide kogum), ja igale osale järgnevad laused oma tõestuste ja korollaaridega. Spinoza muide uskus, nagu Descartes ja Leibniz, et universum on küllaldasel määral sarnane matemaatikale, et tõde tema kohta võiks olla saavutatav aprioorse arutlemisprotsessi kaudu evidentseiks peetud eeldustest. Nüüd aga süüdistus, mida võib tuua ning harilikult tuuakse niisuguse meetodi vastu, mida Spinoza kasutas, seisneb selles, et tema definitsioonid ja aksioomid on tegelikult väga kaugel evidentsusest, vastupidi, nad sisaldavad just neid lõpptulemusi või vihjavad neile, millede seadistamisele ta asub, ja kogu näivalt loogiline tõestamise protsess, mille kaudu Spinoza siirdub nende lõpptulemuste seadistamisele, eeldab premissidesse, milledest ta väljub, juba ette need uskumused, mida taotab tõestada.
Monismi tõestamine Spinoza poolt. Võtkem näitena Spinoza meetod seadistada lauset, et universum on ainus kõikehaarav üksus, mis on Jumal. On toodud sisse terve rida selle lause tõestusi, milledest järgmisi võib pidada tüüpilisteks. Universumis on, ütleb Spinoza, ilmselt midagi, teisisõnu, universum koosneb mingit liiki ainest ehk substantsist. Defineerigem siis seda ainet ehk substantsi. “Substantsiga,” ütleb ta, “ma mõtlen seda, mis on iseeneses ja mida kujutletakse tema enese varal: teiste sõnadega, seda, millest võib moodustada kujutluse sõltumata mis tahes muust kujutlusest”, ja ta siirdub nii defineeritud substantsi vastandama sellega, mida ta nimetab substantsi mooduseks ehk modifikatsiooniks, see tähendab, teatava üksiku mõistusega või asjaga, “mida kujutletakse millegi muu kui iseenda varal ja mis eksisteerib milleski muus kui iseeneses”.
Selle definitsiooni tähtis osa sisaldub väljendis “iseenese varal kujutletud”, sest just selle väljendi põhjal Spinoza katsub näidata, et universum on üksainus kõikehaarav tervik.
Oletagem, ütleb ta, et eksisteerib midagi peale substantsi. Siis substantsi peaks kujutletama, vähemalt ulatuse poolest, piiratuna selle miski poolt. Universum tegelikult koosneks substantsist pluss midagi, see tähendab, substantsist, mida miski piirab. Et anda substantsi kohta täielikku seletust, tuleks seepärast mainida seda, mis oma omaduse tõttu täita universumit koos substantsiga piirab substantsi. Seepärast, kui substants peab olema päri definitsiooniga ja olema “kujuteldav enese varal”, siis substants peab olema piiramatu. Sama arutluse varal võib substantsi näidata olevat põhjustamatu, sest kui oleks muid põhjusi kui ta ise, mis teda tekitaksid, teda ei saaks “kujutleda iseenese varal”. Substants siis, kui teda “kujutletakse enese varal” – tähendab, kui kujutlust “mitte see teine asi” ei kinnitata substantsi idee külge – peab eksisteerima ainsana, kõikehaaravana ja põhjustamatuna.
Tõestuse kriitika. Võib küsida, aga miks peaks seda just nii kujutletama. Vastus on ilmselt “sest nõnda me hakkasime teda defineerima”. Aga miks peaks teda just nii defineerima? See pole selge. Kui substants tähendab lihtsalt “kõik, mis on olemas”, siis on muidugi tõsi, et ta peab eksisteerima ja et ta peab olema “kujuteldav iseenese varal” ja et ta peab olema kõikehaarav. “Kui inimesed kaalutleksid substantsi olemust,” ütleb Spinoza “…see eeldus” (nimelt, et eksistents kuulub substantsi olemusse) “oleks universaalne aksioom ja teda peetaks truismiks.” Täitsa kindlasti peetaks, kui substants tähendab “kõik, mis on olemas”. Aga sel juhul kõik see, mida väide oleks tõestanud, on, et “kõik, mis on olemas”, eksisteerib ning on “kujutletav iseenda varal” ning on kõikehaarav. See tähendab, ta oleks tõestanud, et “kõik, mis on olemas”, eksisteerib ja see on “kõik, mis on olemas”. Teisisõnu, kui eeldame, et substants algses definitsioonis tähendab lihtsalt “kõik, mis on olemas”, siis algdefinitsioon sisaldab endas lõpptulemuse. Selline lõpptulemus ei vääri tõestamist. See on vaid tautoloogia – see tähendab, ühe ja sellesama asja kinnitamine kahel erineval viisil; ja kindlasti Spinoza ei tunne huvi tautoloogia tõestamise vastu. See, mida ta sooviks seadistada, on, et “kõik, mis on olemas”, evib teatava iseloomu, et ta on tegelikult üksus ja see üksus on Jumal. Aga ta väide, mis küll edukalt tõestab tautoloogiat, on väga kaugel selle edasise lause seadistamisest.
Ta jätkab järgmiselt. Esiteks, ta annab teise definitsiooni,
Vt. ptk. XIX, lk. 482–483 selle väite näiteks Bergsoni filosoofias.
Spinoza filosoofia on üks monismi vorme, doktriin, mida võib kõige sobivamalt vaadelda ühenduses selle kõige silmapaistvama esindaja Hegeli filosoofiaga. Vt. ptk. XV, eriti lk. 359–360.
