ja teeniks 5 % tootluse asemel 10 % tootlust).
7. Pangakontode numbrid ja koodid – siinkohal oleks ma veidi paranoiline ja kui on võimalus, et keegi Su andmetele ligi pääseb, siis ma liiga kergekäeliselt kõiki oma PIN-koode ja salasõnasid välja ei kirjutaks. Samas olen aga mitu korda olnud probleemi ees, et harvemini kasutatava pangakaarti kood või internetipanga kasutajanimi on meelest läinud. Olen enda jaoks loonud süsteemi, et ühel lehel on kirjas kõik minu kontode andmed, kasutajanimed ja vihjed salasõnadele. See aitab õige salasõna meelde tuletada.
Teine põhimõte rahaasjade korraldamisel on see, et raha ei tohiks koguda samale kontole, kust Sa raha kulutad. Nii on liiga lihtne säästetud raha ära kulutada ja kasvav kontojääk tekitab sageli tunde, et kulutusi võib suurendada. Pakun välja kaks võimalust, mida ka ise olen erinevatel aegadel kasutanud:
1. Ava lisaks oma põhikontole säästukonto (ära sinna mingil juhul pangakaarti lisa!) ja tee püsikorraldus, et igakuiselt pärast palga laekumist liiguks kindel protsent palgast säästukontole. Kui palga suurus muutub, siis tuleb ka maksekorraldust kohendada (et protsentuaalselt jääks summa samaks). Säästukontolt saad siis raha edasi investeerida vastavalt oma plaanidele. Kui soovid mingi pikaajalise eesmärgi jaoks raha koguda (auto või puhkusereis vms), siis ava ka selle jaoks eraldi konto ja talita sama moodi.
2. Loo eraldi pangakaardiga konto raha kulutamiseks lisaks eelpool mainitud kontodele ja liiguta raha vastavalt oma plaanile põhikontolt (kuhu laekub sissetulek) ülejäänud kontodele kas iganädalaselt või korra kuus. Selline süsteem on sobiv kui Sulle laekub sissetulek ebaregulaarselt.
Kolmas põhimõte on, et igasugust tarbimiskrediiti võib kasutada üksnes intressivabal perioodil ja ka siis vaid juhul kui oled keskmisest kõrgema enesekontrolli ja organiseeritusega. Näiteks kasutame me oma peres toidukauba ja muu esmatarviliku ostuks 1000-eurose krediidilimiidiga krediitkaarti, mis ühtlasi on ka meie lemmikpoeketi sooduskaart. Nii on hea lihtne arvet pidada, et üle 1000 euro kuus me toidule ei kulutaks. Iga kuu lõpus maksame kulutatud summa ühe maksega tagasi. Kes aga krediitkaarte vältida üritab, võib sama süsteemi kasutada ka nii, et kannab kuu alguses 1000 eurot deebetkaartikontole ja peab sellega siis uue kuu alguseni hakkama saama.
Lisaks eelpool mainitule oleks mõistlik teatud ajaperioodi tagant teha eraldi fail, kus on vajadusel võimalik lihtsasti saada kätte kogu info Sinu varalise seisukorra kohta. Seda faili hoiaks ma eriti kaitstult ja jagaks selle asukohta vaid enda lähedastega. Juhul kui Sinuga peaks aga äkitselt midagi juhtuma, on sellise organiseeritud info olemasolu lähedastele suureks kergenduseks ja aitab neil eluga palju lihtsamalt edasi minna. Õpetliku näitena võin tuua loo, kus pärast ühe minu sugulase surma leiti täiesti juhuslikult mõned nädalad hiljem tema keldrist plekkpurk mitmetuhande euro sularahaga, millest polnud teadlik mitte keegi. Kujuta nüüd ette olukorda, et oled investeerinud eraisiku laenudesse, sulle kuulub mitmeid ettevõtteid, muid varasid ja pangakontosid – kogu selle sasipuntra lahtiharutamine saab olema parasjagu keeruline.
Näide – Meie pere rahasüsteem
Meie peres on sissetulekud ebaregulaarsed ja koosnevad suures osas dividendidest. Seega kasutame me süsteemi, kus igakuiselt kanname me iseendale kulutamiseks raha vastavalt eelarvele. Esiteks kannan ma kuni 1000 eurot eelpool mainitud krediitkontole – sellega on meil abikaasaga mõlemal seotud eraldi krediitkaart ühise limiidiga 1000 eurot. Igapäevased sisseostud (leivast alates ja pesupulbriga lõpetades) ja väiksemad püsikaubad (sokid, särgid jne) tasume me sellelt kontolt. Lisaks on kummalgi meil eraldi konto ja pangakaart (deebet) meie endi kulutuste jaoks (näiteks juuksur, bensiin, trennid jne). Lisaks teeb abikaasa sealt kontolt ka meie pojaga seotud maksed nagu lasteaia tasu jms. Kord kuus teen ma põhikontolt sinna ülekande vastavalt eelarvele. Samuti maksan ma igakuiselt meie põhikontolt ka kõik (peamiselt majaga) seotud püsikulud – eluasemelaen, elekter jne. Iga kuu lõpus panen ma oma rahafaili kirja kui palju meil täpselt erinevates kategooriates raha kulus. Säästmise ja investeerimisega tegelen ma eelkõige läbi oma ettevõtete.
Küsige 1. kursuse tudengilt, mida ta teeks, kui võidaks loteriiga 20 000 eurot. Võin kihla vedada, et edetabeli tipus trooniks uue uhke auto ostmine. Southwesternis töötades puutusin ma kokku paljude tudengitega ja sain näha nende rahalisi eesmärke suveks. Väga sageli oli selleks üle keskmise kallis auto. Ma ei hakka siinkohal rääkima auto plussidest ja miinustest, kuid oluline on teadvustada, et auto-ost ei ole investeering ja see Sind kunagi rikkaks ei tee.
Ma ise suutsin kuus aastat ülikoolis käia jala, trolli ja bussiga. Vahel oli see tüütu, vahel külmaga oli bussi oodata ka ebameeldiv, aga see oli tehtav. Lisaks käisin ma häälega paar korda kuus Tartus vanematel külas. Tagantjärele on raske arvutada, kui palju raha ma sellega kokku hoidsin, aga üks on kindel – 50 % klubis on oluliselt lihtsam olla ilma autota! Eriti kui arvestada, et Tallinnas tundub olevat ühistranspordi pileti hind pöördvõrdeliselt seotud aukude rohkusega tänavatel. Ilmselt oleks ma ise veelgi kauem autota hakkama saanud, aga mu tulevane abikaasa „vajas” autot, et tööl käia. Hambaid krigistades ostsime auto, millel olid väntadega aknaavajad, puudus konditsioneer ja tagumised kõlarid. Aga sõiduk oli peaaegu uus, töökindel ja maksis umbes 160 000 krooni. Ma usun, et auto puhul on heaks põhimõtteks teha ost alles siis, kui Sul on võimalik kogu summa kohe välja maksta. Teine hea reegel pärineb USA finantsnõustajalt Dave Ramsey-lt (temast tuleb pikemalt juttu võlgade maksmise peatükis). Kõik Sinu autod, mootorrattad, paadid ja muud liikumisvahendid ei tohiks kokku maksta rohkem kui 50 protsenti Sinu aasta sissetulekust (sissetuleku all mõtleme nii aktiivset palgatulu kui ka passiivseid tulusid investeeringutelt). Seega, kui Su aastane teenistus on 12 000 eurot, siis ei tohiks Sa kuidagi lubada endale 20 000 eurot maksvat uut autot. Ja luksusautode (sinna hulka kuuluvad kõik sportautod jms) ostmiseks peab olema rikas ehk rahaliselt vaba (siis saab selle osta passiivsest sissetulekust).
Enne autovalikut tee läbi lihtne arvutus. Oletame, et Sul on valida kahe auto vahel. Üks on 10 000 eurot maksev Golf ja teine 20 000 eurot maksev Subaru. Mõlemad autod teeniksid sind näiteks kaheksa aastat. Jätame kõrvale igasugused hooldused ja kindlustused (ka siin on odavam auto reeglina eelisseisus). Oletame, et ostad Golfi ja allesjäänud 10 000 eurot paigutad IPO-st Tallinna Vee aktsiasse (hiljem räägime täpsemalt, kuidas see investeerimine käib) ja kõik saadud dividendid re-investeerid. Kaheksa aastat hiljem oleks Sul 2000 Tallinna Vee aktsiat väärtusega umbes 20 000 eurot ja lisaks teeniksid Sa igal aastal enam kui 1600 eurot dividende. Või oletame, et tegid veelgi kavalama valiku ja investeerisid raha Tallinna Kaubamaja aktsiasse näiteks 2004. aastal. 8 aastat hiljem oleks Sinu investeering kasvanud 90 000 eurole. Saaksid lubada endale UUE Subaru ja raha jääks veel ülegi…
Kokkuvõttes, liigu auto suunas nii aeglaselt kui võimalik! Pea meeles, et tagasi minna on peaaegu võimatu ja väga-väga ebameeldiv – nii autoomanikust jalameheks kui ka kallimast autost odavamasse. Nagu üldse tarbimisega, luba endale auto osas palju vähem kui Sa rahaliselt suudaksid. Nii saad tulevikus osta endale selliseid autosid, millest teised ainult unistavad!
Kui suur oleks Sinu puhul 50 % klubi?
Kirjuta üles järgmise kuu jooksul oma kulud ja leia üles erinevad võimalused kuidas kulusid vähendada. Millised on viis parimat võimalust?
1. …
2. …
3. …
4. …
5. …
Milliseid asju Sa oled ostnud, mis tagantjärele vaadates olid kasutu rahakulu?
Kui suur võiks olla Sinu sõidukite maksimaalne rahaline väärtus (50 % aastasest sissetulekust)?
KUIDAS SUURENDADA SISSETULEKUT?
