kindlustus, et Sa saad ise oma eluga hakkama. Loomulikult ei plaani me endile sellist minimalistlikku elu, kuid kui mingid halvad stsenaariumid peaksid realiseeruma, on Sul vähemalt kaitseplaan olemas. Seda taset võiks kutsuda ka „hakkama saamise kindlustuseks”.
Teiseks rikkuse tasemeks on summa, millega suudad oma praeguse elustiili juures ilusti ära elada. Mitte külluslikult, mitte pillavalt, vaid nii et saad hakkama ja elu on täitsa tore. Näiteks meie koos abikaasaga saime Mustamäel korteris elades ilusti hakkama 1000 euroga kuus. Pärast lapse sündi kolisime linnast välja maale, mis tähendas kahte autot, ja nüüd saame hakkama 2000 euroga kuus. Me kulutame küll mõnikord rohkem, aga juhul kui meie töökohad peaksid ära kaduma, saaksime siiski ilusti hakkama. Selle taseme saavutamine vähendab oluliselt rahaga seotud hirme ja stressi ning elu läheb lõbusamaks.
Kolmas rikkuse tase oleks selline, et Sinu passiivne sissetulek on piisavalt suur, et katta ära mitte ainult igapäevased elamiskulud, vaid ka säästmisvajaduse. Säästmisest räägime pikemalt raamatu järgmises osas, aga minu eesmärgiks on säästa vähemalt sama palju kui ma kulutan. Seega siis oleks minu järgmiseks rikkuse astmeks 4000 eurot passiivset sissetulekut kuus. Sel juhul saan ma pidevalt kasvatada ka oma väljaminekuid, sest mu passiivne sissetulek järjest kasvab: igal kuul investeerin ma 2000 eurot uute passiivset sissetulekut pakkuvate varade omandamiseks. Nüüd olen ma tõeliselt rikas ja rahaliselt vaba (ning rikkus aina kasvab).
Minu 1. taseme rikkus … eur/kuus
Minu 2. taseme rikkus … eur/kuus
Minu 3. taseme rikkus … eur/kuus
EESMÄRGID JA NENDE SEADMINE
Ükski muutust propageeriv raamat ei saa mööda eesmärkide seadmisest. Fakt on see, et kui Sa ei tea, kuhu Sa lähed, siis on väike tõenäosus, et õigesse kohta välja jõuad. Ma ise õppisin eesmärke seadma ja saavutama peamiselt USA-s raamatuid müües – ilma selgete, kirjalike ja emotsionaalsete eesmärkideta oleks väga raske olnud inimeste „Ei!”-sid, põrgukuumust ja koduigatsust taluda ning seda tööd teha 14 tundi päevas, 6 päeva nädalas ja 12 nädalat järjest.
Rikkusega seoses oleme ilmselt kõik eesmärke seadnud – olgu selleks siis esimene jalgratas, uhke auto või finantsvabadus. Mäletan, et minu üks esimesi selgeid eesmärke oli osta endale muusikaga käekell. Nagu paljud tulevased rikkad (näiteks USA miljardärist investor Jim Rogers), alustasin ka mina oma rahalise impeeriumi loomist taara korjamisega. See oli omal ajal laste jaoks päris popp tegevus. Suviste pidude ajal oli lauluväljakul sageli iga õllepudeliga pidulise ümber kogunenud 4-5 saaki noolivat pudelikorjajat, kes üritasid taara ära näpsata juba enne kui see tühjaks sai. Nii see raha tuli, paarkümmend senti korraga. Ja pärast kuid kestnud rassimist saingi lõpuks oma vaevaga teenitud kella poest ära osta. Tagantjärgi pean kurbusega tunnistama, et ega see kell tegelikult suurt rõõmu ei pakkunudki, suurim rõõm oli sellest unistada ja vaadata, kuidas unistuse täitumine järjest läheneb.
Teine, ilmselt asjakohasem mälestus selgest eesmärgist oli mul siis, kui sain 19. Vaatasime perega koos telesaadet „Kes tahab saada miljonäriks?” ja mingil hetkel hakkasid mu ema ja isa arutama selle üle, kui uskumatu ja suur summa on ikkagi miljon krooni (aasta siis oli 2001). Ja millegipärast otsustasin ma sealsamas diivanil televiisori ees, et hiljemalt 25. eluaastaks on mul miljon krooni koos. Ilmselt oli mul sellel hetkel hinge taga paarkümmend tuhat krooni (mis oli investeeritud Hansapanga aktsiasse) ja ma olin lõpetamas I kursust ülikoolis. Aga see teadmine oli nii kindel, et ma justkui aimasin, et nii läheb. Ja 11. detsembril 2006 ületasid mu varad 1 miljoni krooni piiri! Olin suutnud oma eesmärgi täita veidi vähem kui neli kuud enne 25. aasta sünnipäeva. See oli minu jaoks väga heaks kinnituseks, et kui panna paika eesmärgid, neid pidevalt endale meelde tuletada ja neisse uskuda, siis hakkavad põnevad asjad juhtuma!
Eesmärkide tähtsusest annab hästi aimu ka kuulus lugu (tegelikult siiski legend) Harvardis tehtud uuringu kohta. 1979. aastal viidi Harvardi ülikoolis läbi küsitlus, kus MBA programmi värsketelt lõpetajatelt küsiti, kas nad on pannud oma tuleviku eesmärgid enda jaoks detailselt kirja. Selgus, et 84 % vastanutest puudusid selged eesmärgid, 13 %-l vastanutest olid eesmärgid läbi mõelnud, kuid polnud neid üles kirjutanud ja vaid 3 % olid oma selged eesmärgid ka paberile pannud. Kümme aastat hiljem intervjueeriti samu inimesi uuesti ja selgus, et need 13 % tudengitest, kellel eesmärgid olid peas olemas, teenisid keskmiselt kaks korda rohkem, kui tudengid, kellel eesmärgid puudusid. Mis aga veelgi hämmastavam: 3 % tudengitest, kes olid oma detailsed eesmärgid ka kirja pannud, teenisid üle kümne korra rohkem kui kõik ülejäänud 97 % kokku! (allikas: What They Don’t Teach You in the Harvard Business School, autor Mark McCormack)
Üks parimaid reegleid eesmärkide seadmiseks on SMART: eesmärk peaks olema üksikasjalik (Specific), mõõdetav (Measurable), saavutatav (Attainable), asjakohane (Relevant) ja tähtajaline (Time-oriented). Lisaks tuleks eesmärk kirja panna, seda endale pidevalt meelde tuletada ja hakata seda uskuma.
Minu 1 miljon krooni 25. eluaastaks vastas SMART-reeglile päris hästi (kuigi ma polnud siis mingitest eesmärgistamise reeglitest veel kuulnud). See oli piisavalt üksikasjalik ja mõõdetav (1 miljon krooni), ma uskusin, et see on saavutatav (kuna tähtaeg oli piisavalt pikk!), see oli minu jaoks oluline ning see oli tähtajaline (25. eluaastaks). Võrrelge seda eesmärki näiteks paljude inimeste rahalise eesmärgiga „Ma tahaks kunagi rikkaks saada!” Mis tähendab rikkaks? Millal on kunagi? Kas „tahaks” või „saan”? Pole siis ime, et sellised eesmärgid täide ei lähe!
See oli ilmselt aastal 2005 või 2006, kui ühel koolitusel tuli paberile kirja panna 100 eesmärki, asja või oskust, mida ma tahan elu jooksul saavutada. Kui Sa pole sellist harjutust varem teinud, siis soovitan soojalt. Mine kuhugi hubasesse kohvikusse, võta tass kuuma jooki ja asu oma elu kujundama… Ilmselt avastad kusagil 40. või 50. eesmärgi juures, et fantaasia hakkab otsa saama. Et ei oskagi nagu midagi rohkem tahta või teha või õppida…
Mõned aastad hiljem leidsin sahtlist oma tollase lehe ja hakkasin põnevusega lugema, mis ma kirja olin pannud. Esiteks selgus, et mu fantaasia oli otsa saanud juba numbri 47 juures. Eesmärke lugedes tuli mul aga lausa külmavärin peale, sest nii paljud neist olid paari aastaga täitunud, ilma et ma oleks isegi mõelnud või keskendunud nende saavutamisele. Ma ei tea, kas see on alateadvus või tõenäosusteooria, aga näiteks olid eesmärkideks „käia Hawaiil” (vahepeal olin ma Hawaiil abiellunud) ja „teha sukeldumisload” (saime need abikaasaga alles mõned nädalad tagasi). Niisuguseid „isetäitunud” eesmärke oli veel. Ja need eesmärgid täitusid, ilma et ma oleks oma eesmärgilehte kunagi isegi vaadanud! Nii et pane julgelt 100 eesmärki kirja ja vaata igal hommikul kohvi kõrvale see nimekiri läbi. Veel on hea mõte võtta igal kuul üks eesmärkidest ja see lihtsalt ära saavutada. Siis tead, et elu on elamist väärt ja kõik need ägedad asjad ei jää ootama seda müstilist „kunagit”, mis tegelikult ei saabu. Lisaks avastad, et suurem osa eesmärkidest ei vajagi saavutamiseks mitte niivõrd palju raha, vaid pigem kättevõtmist ja tahet asi ära teha. Üks mu lemmikraamatutest on elueesmärkide saavutamisest kõnelev Ian Usher’i „A Life Sold”. Tegemist on mehega, kes pärast naisest lahutamist oli väga lähedal enesetapule, kuid otsustas sillal seistes hoopis oma senisest elust loobuda ja saavutada 100 nädala jooksul 100 elueesmärki – alates haidega sukeldumisest ja lõpetades alasti langevarjuhüppega. Minu suureks hämmastuseks sai ta enamiku eesmärkidega hakkama väga piiratud eelarvest hoolimata.
Et käesolev raamat on eelkõige rikkaks saamisest, siis on viimane aeg panna paika ka oma rahaline eesmärk. Seda võib sõnastada kahte moodi –
