seda on võimalik ka ära delegeerida või vastavat teenust sisse osta (eriti kui haldad mitut kinnisvara objekti). Üürikinnisvara puhul teenime me jooksvat tulu, kuid samas kasvatab laenu tagasimakse ka meile kuuluva kinnisvara väärtust. Lisaks on enamasti pikas perspektiivis kinnisvarahinnad tõusvad. Seega on efekt sama, mis dividende maksvate aktsiatega – Sa saad oma investeeringult teenida jooksvat tulu, kuid Su investeering jääb Sulle alles ja selle väärtus võib kasvada.
Kolmandaks passiivset sissetulekut pakkuvaks varaks on dividende maksvad aktsiad. Tüüpiliselt on need aeglasema kasvuga firmad, mis ei kuluta kogu teenitud rahavoogu äritegevuse laiendamiseks, vaid jagavad seda omanikele laiali. Eestis (ja Euroopas) maksavad ettevõtted dividende kord aastas, kuid USA turgudel noteeritud firmad teevad seda enamasti kord kvartalis. Tavaliselt jääb osa firma teenitud rahast siiski ettevõttesse ja seetõttu kasvab ka dividende maksva firma aktsiate hind. Kuna inflatsioon võimaldab firmal oma rahavoogu (ja seega ka dividende) suurendada, siis on aktsiad heaks investeeringuks ka kõrgema inflatsiooni korral. Dividendide puhul on meil võimalik teenida regulaarset tulu, ilma et me peaksime oma investeeringut realiseerima. Miinuseks on aga see, et firmade dividendid sõltuvad firma kasumist, mida on peaaegu võimatu pikalt ette prognoosida.
Neljandaks passiivse sissetuleku allikaks on intellektuaalne omand või mingi muu sarnane toode või teenus, mida on võimalik pärast selle loomist odavalt ja lihtsalt paljundada ning edasi müüa või rentida. Näiteks on võimalik, et kirjutasid mingi populaarse raamatu, lõid arvutiprogrammi või muusikateose, mida on võimalik litsentseerida. Või said patendi mingile leiutisele. Sellisel juhul teenid Sa edaspidi iga müüdud toote pealt autoritasu vastavalt edasimüüjaga sõlmitud lepingule. Sellise sissetuleku peamiseks miinuseks on, et teenitud tulu on väga raskesti ette ennustatav ja see kipub olema tavaliselt lühiajaline – vaid vähesed muusikateosed on nii populaarsed, et neid kuulatakse aastaid. Teiseks miinuseks on, et vastava toote loomine eeldab vähemalt mingil määral annet või suurt tahtejõudu ja töökust. Plussiks on aga see, et nii on võimalik passiivset sissetulekut luua ilma mingit rahalist kapitali omamata. Viimastel aastatel on selliste võimaluste valik oluliselt laienenud tänu interneti levikule. Üheks esimeseks Eesti näiteks oli Rate.ee, mille looja teenis igakuist positiivset rahavoogu tuhandete eurode ulatuses. Kindlasti võttis sellise veebisaidi loomine nii aega kui raha, kuid eeldatavasti vähem kui mitmemiljonilise kapitali kokkukorjamine, mis oleks vajalik, et sarnast passiivset sissetulekut teenida pangahoiuselt. Nutitelefonide plahvatusliku populaarsuse kasvuga on tekkinud võimalus luua passiivset sissetulekut ka näiteks app-ide kirjutamisega. Samuti on inglise keelses maailmas levinud viis tekitada passiivset sissetulekut läbi blogide. Kui Sinu blogil on piisavalt lugejaid, siis on väga lihtsalt (näiteks kasutades Google AdSense teenust) võimalik müüa sinna vastavasisulist reklaami ja teenida nõnda passiivset sissetulekut. Näiteks üks minu kunagine tuttav raamatumüüja Erik Wesner peab blogi nimega Amish America (www.amishamerica.com), mida külastab enam kui 110 000 erinevat vaatajat kuus. Erik on tõeline amiši spetsialist, ta on kirjutanud nendest mitu raamatut ja on hinnatud esineja ka vastavateemalistel konverentsidel. Sarnaseid näiteid on palju, kuid käesoleva raamatu eesmärk on siiski eelkõige tutvustada finantsvaradel põhinevat passiivset sissetulekut.
Viiendaks passiivse sissetuleku allikaks on ettevõtlus. Ettevõte võib olla ühtlasi ka investeerimisvara, mille väärtus võib ajas kasvada – juhul kui kogu kasum investeeritakse laienemisesse – või aktiivse sissetuleku allikas – seda juhul, kui omanik seal ise töötab ning firma käigushoidmiseks energiat peab kulutama. Enamasti ongi ettevõtlus aktiivne sissetulek, sest valdav enamus väikeettevõtjatest loovad endale tegelikult töökoha, mitte passiivse tuluallika. Hästi planeerides on siiski võimalik jõuda ka passiivse tuluni, mis tegelikkuses näeb välja siis kas dividendi- või palgatuluna. Ettevõtte puhul loob omanik süsteemi, mille abil pakutakse klientidele mingit toodet või teenust, mille omahind on eeldatavasti väiksem kui selle müügihind, ja nii teenibki firma omanikule kasumit. Enamik ettevõtjaid alustab oma firma peamise töötegijana ja reeglina püsib ettevõte alguses koos suuresti tänu omaniku pidevale tööle. Sellisel juhul on ettevõtte roll eelkõige aktiivse sissetuleku pakkumine (sageli teeniks omanik ettevõtte selles arengufaasis rohkem raha kellegi teise alluvuses töötades) ja firma väärtuse suurendamine. Hiljem loodetavasti ettevõtte tegevus stabiliseerub ja protsessid on võimalik standardiseerida. Seega on omanikul võimalik firmasse palgata järjest rohkem palgatöötajaid ja sellest tulenevalt oma töökoormust vähendada. Firma väärtus suureneb selles faasis tavaliselt kõige kiiremini, sest ilma süsteemsete äriprotsessideta on firmat omanikust peaaegu võimatu lahutada – kui omanik lahkuks, kukuks ka firma kokku. Pärast stabiliseerumisfaasi on firmat juba lihtsam müüa ja seega on ettevõttest saanud investeerimisvara. Juhul kui omanik suudab firmasse palgata juhtkonna ja ise tegevusest taanduda, on ettevõttest saanud ka passiivse rahavoo allikas. Nüüd on omanikul valik, kas võtta oma ettevõttest omanikutulu dividendide abil või müüa ettevõte edasi (kas siis tervikuna või osaliselt börsi vahendusel). Enamik suuri rikkusi ongi teenitud ettevõtte loomise ja arendamise kaudu. Lähemalt võid sellest protsessist lugeda peatükist „Ettevõtlus”.
Kuuendaks passiivse sissetuleku allikaks on otsemüük. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtte tooteid müüvad ja tarbivad edasimüüjad, kes teenivad selle pealt ettevõttelt allahindlust. Ilmselt on otsemüük üks enim poleemikat põhjustav teema. Ühelt poolt on paljud otsemüügifirmad sarnased Ponzi skeemiga, kus reaalset toodet ei müüda, vaid teenitakse raha uute sisenejate arvelt. Teisalt on meediast läbi käinud ka palju lugusid, kuidas otsemüügiga on suuri rikkusi kokku aetud. Sarnaselt tavalise ettevõtlusega on ka otsemüügi puhul nii, et enamik ettevõtjaid ei loo endale mitte passiivset sissetulekut, vaid hoopis aktiivse sissetulekuga töökoha või veelgi hullem, maksavad lihtsalt toodete tarbimise eest peale. Samas pakub otsemüük tavalisest töökohast siiski rohkem võimalusi passiivse sissetuleku loomiseks. Otsemüügi korral teenitakse raha tavaliselt kahest allikast: müüakse mingeid tooteid või teenuseid ja teenitakse lisaboonust enda poolt süsteemi värvatud inimeste müügi pealt. Paljud otsemüügisüsteemid kuulutavad, et nende süsteemis pole vaja midagi müüa, kuid tegelikkuses tuleb tooteid ikkagi osta ja kas edasi müüa või siis lihtsalt enda tarbeks ära kasutada. Selleks, et muuta otsemüügisüsteem enda jaoks passiivse sissetuleku allikaks, tuleb eelkõige keskenduda võrgu ehitamisele. Juhul, kui ehitatud võrk on piisavalt tugev selleks, et läbi saada ka ilma Sinu abita, võid ise aktiivsest tegutsemisest loobuda. Iga võrk on aga tugev ainult siis, kui selles on tugevad liidrid, kes võrku töös hoiavad. Seega on passiivse sissetuleku loomise eelduseks tugevate liidrite koolitamine. Lähemalt saab selle kohta lugeda peatükis „Otsemüük”.
Meedia põhjal tekib inimestel sageli mulje, et rikkaks saadakse tänapäeval eelkõige õnneliku juhuse, teiste petmise või heade sidemete abil. Meedia huvi ongi inimesi šokeerida. Paraku jätab see aga mulje, nagu oleks rikkaks saamine esiteks kuidagi ebameeldiva alatooniga ja teiseks kättesaadav vaid väga vähestele valitutele. Tegelikkuses on rikkaks saamiseks olemas väga lihtne ja kergesti järgitav mudel, mis töötab sõltumata sellest, kes seda kasutab. Rikkaks saamise mudel põhineb juba eelpool mainitud teguritel.
Esimeseks teguriks on inimese aktiivne sissetulek ehk reeglina palk. Mida suurem palk, seda lihtsam on – muude tingimuste samaks jäädes – rikkaks saada. Teine oluline tegur on inimese säästumäär ehk osakaal sissetulekutest, mis säästetakse ja investeeritakse. Kuna reeglina on väiksema palgaga inimestel ka väiksemad väljaminekud, siis ei ole oluline säästu absoluutne suurus rahas, vaid eelkõige selle suhe sissetulekusse. Mida suurem säästumäär, seda lihtsam on rikkaks saada. Kolmandaks teguriks on investeeringute tootlus. Mida suurem tootlus, seda lihtsam on rikkaks saada. Neljandaks teguriks on passiivne rahavoog. Mida suurem see on, seda lihtsam on rikkaks saada.
Kokkupandult näeb mudel välja selline:
Aktiivsest sissetulekust tuleb suunata võimalikult suur protsent (säästumäär) passiivset sissetulekut pakkuvate varade või investeerimisvarade omandamisesse (ja need hiljem konverteerida passiivset sissetulekut
