et hiljemalt … / … /20 … on
minu puhasväärtus … eurot.
ja/või
Minu igakuine passiivne sissetulek
on hiljemalt … / … /20 … ... eurot.
Järgmine samm eesmärkide saavutamisel on vaadata, kus Sa asud praegu ja koostada tegevusplaan, et sihile jõuda. Siinjuures on tähtis jagada eesmärk väiksemateks osadeks (vahe-eesmärkideks), et lihtsustada lõppeesmärgini jõudmist. Seda on hea võrrelda minu esimese suusamaratoniga – eesmärgiks oli enne finiši sulgemist raja lõppu jõuda, vahe-eesmärgiks aga pidada vastu järgmise toidupunktini – pole vist vaja lisada, et ma polnud ettevalmistavat trenni eriti teinud.
Lisaks aitavad vahe-eesmärgid ka kontrollida, kas liigud ikka õiges suunas ja õige kiirusega, sest vastasel korral võid avastada, et 25. sünnipäevani on jäänud vaid üksainus nädal, aga miljonist ei ole veel mingit märku. Lähemalt võib eesmärkide ja nende saavutamise kohta lugeda Peep Vainu raamatust „Kõige tähtsam küsimus”. (Peep oli muuseas üldse esimene eestlane, kes Ameerikas raamatuid müümas käis ja suuresti tänu tema initsiatiivile see võimalus Eestisse jõudiski).
Et eesmärkidele jõudu ja tõmmet juurde anda, on hea mõte need siduda mingi emotsiooniga. Öeldakse, et inimesi motiveerib ahnus ja hirm. Neist kahest halvamaigulisest emotsioonist annab aga ehitada päris toimivaid emotsionaalseid eesmärke. Näiteks hirm, et Sul ei ole oma laenude tagasimaksmiseks piisavalt raha ja korter pannakse sundmüüki. Või ahnus luksusliku puhkuse järele Kariibidel. Ole loov!
Kui eesmärk paigas, siis tasub seda endale ka silmade ette riputada. Paljud eesmärgid võtavad konkreetsema mulje siis, kui nad endale visuaalseks teha. Näiteks koostasin ma oma eesmärkide kohta slaidiesitluse, kus iga eesmärki iseloomustab vastav foto. Legendaarne on lugu, kuidas noor Jim Carrey kirjutas endale tšeki 10 miljonile dollarile märkusega „Näitlemise eest” ja pani sinna 15 aasta kauguse kuupäeva. Nii et igal juhul tasub oma eesmärgid kirja panna ja ennast nendega ümbritseda!
Tegelikult ei tahagi me ju rikkaks saada lihtsalt mingi rahanumbri pärast. Me tahame rahalist vabadust, et veeta rohkem aega perega, külastada põnevaid kohti, sõita ilusa autoga, süüa luksuslikes restoranides… Kõik need eesmärgid on saavutatavad palju väiksema rahaga kui Sa tegelikult arvad. Vaja on vaid eesmärgid kirja panna, visuaalseks teha ja nende suunas liikuma hakata!
MINU 100 EESMÄRKI
KUIDAS RIKKAKS SAADA?
Rikkuse saavutamiseks on palju erinevaid võimalusi, kuid kõik nad põhinevad kolmel teguril:
1) aktiivne sissetulek,
2) varad, mille väärtus võib kasvada,
3) passiivne sissetulek.
Aktiivne sissetulek tähendab lihtsamalt öeldult palka. Sisuliselt toimub aktiivse sissetuleku puhul vahetustehing, mille korral inimene vahetab oma aega ja energiat raha vastu. Seega on aktiivseks sissetulekuks näiteks ka sellise firma kasum, mille omanik ise põhitöökohaga firmat juhib (näiteks minu spordibaasi müügiputka). Enamiku inimeste jaoks on aktiivne sissetulek ainus tuluallikas ja seega sõltuvad nad rahaliselt toimetulekuks täielikult enda tööandjast. Aktiivse sissetuleku peamiseks miinuseks on see, et igal inimesel on ööpäevas vaid 24 tundi aega. Et aktiivset sissetulekut suurendada, peab inimene kas rohkem või efektiivsemalt (suurema palgaga) töötama, kuid kusagil tuleb siiski piir ette. Lisaks tähendab aktiivne sissetulek sageli seda, et tööd tehakse muu aja arvelt (pere, vaba aeg, hobid, sport jne.) Enamik meist ei tahaks olla suure palgaga töönarkomaanid, kellel vaba aeg puudub ja stress pidevalt üle pea kasvab. Lisaks peab leppima tõsiasjaga, et vananedes hakkab meie töövõime vähenema.
Hea viis selgitada aktiivse ja passiivse sissetuleku erinevust, on järgmine. Oletame, et sõidad kuueks kuuks palgata puhkusele – milline on Sinu sissetulek sel ajal, kui oled puhkusel? Aktiivne sissetulek jääb sellisel juhul seisma. Üksnes aktiivse sissetulekuga pole finantsilist vabadust võimalik saavutada, sest kohe kui Sa lõpetad töötamise, kaob ka sissetulek. Seega tuleks osa aktiivsest sissetulekust konverteerida varadeks, mis võivad kas oma väärtust kasvatada või pakuvad passiivset sissetulekut.
Varad, mille väärtus võib ajas kasvada (mis paraku tähendab ka seda, et nende väärtus võib ajas kahaneda) on kõiksugused investeerimisvarad, mis ei paku arvestatavat passiivset rahavoogu. Näiteks ehitust ootav elamumaa, väärismetallid, dividende mitte maksvad aktsiad, postmargid, tühjalt seisev renoveerimist ootav korter, maalid jne. Nende varade ühine nimetaja on see, et eeldatavasti nende varade hind kasvab ja nende ostmise-müümisega on võimalik teenida kasumit. Selliste varade ostmise korral võtab investor endale riski, sest varade väärtuse kasv ei ole garanteeritud. Reeglina ei ole võimalik täpselt ette ennustada, kas ja kui palju varade väärtus ajas muutub, sest see sõltub väga paljudest erinevatest teguritest. Peamiseks asjaoluks, mille tõttu eelpool mainitud varade väärtus ajas võiks tõusta, on nende haruldus ehk siis pakkumise vähesus. Kui mingi vara nõudlus kasvab, aga pakkumine jääb samaks, siis hind tõuseb. Lihtne! Paraku on aga nõudluse ja pakkumise ennustamine alati seotud teatud riskiga. Siin on heaks näiteks postmargid. Paberkirjavahetuse kasvuga kaasnes margikogujate kasv, mis omakorda viis mõnes riigis lausa riikliku filateeliaäri tekkimiseni. E-meilinduse ja muude kommunikatsiooni alternatiivide tekkimisega filateelia taandarenes, margikogumine muutus laiast huvialast kitsaks nišitegevuseks ning filateeliaäri hääbus.
Selliste varade miinuseks on lisaks riskile ka see, et kasumi realiseerimiseks peame me mingi osa varast maha müüma. Kui vaadata investeerimisvarasid põllumajanduslikus võtmes, võiks neid võrrelda veisekasvatusega. Farmer ostab pisikese pulli, hooldab ja nuumab teda, kuni ühel päeval on aeg nuumveis tapamajja viia. Farmer saab raha ja loodetavasti on see summa suurem kui looma ostuks ja nuumamiseks kulutatud raha (nuumamine oleks siis analoog varade hoiukuludele). Seejuures tuleb arvesse võtta ka inflatsiooni ehk üldist hindade kallinemist – kui kõik muud hinnad kasvasid kiiremini kui meie vara hind, siis reaalne ostujõud meie varal hoopis langes.
Kolmas rikkuse tegur on passiivne sissetulek, mis on sarnane aktiivse sissetulekuga, kuid mille pidevaks tekitamiseks pole enam vaja tööd teha. Sisuliselt on passiivse sissetuleku puhul tegemist olukorraga, kus raha teeb raha sõltumata sellest, mida raha omanik teeb. Raha asemel võib passiivse sissetuleku allikaks olla ka kinnisvara või äri. Alles passiivne sissetulek tagab majandusliku vabaduse. Nagu eelnevalt mainisime, on inimene saavutanud finantsilise vabaduse siis, kui tema passiivne sissetulek katab ära tema väljaminekud.
Kõige tüüpilisemateks passiivset sissetulekut pakkuvateks varadeks on hoiused, välja antud laenud ja võlakirjad. Sellisel juhul teenib varade omanik igal ajaperioodil kindlaks määratud summa võrra intressi, mis ongi passiivne sissetulek. Oluline on kindlasti vaadata intressi ja inflatsiooni erinevust – kui hinnad kasvavad rohkem kui me intressi teenime (reaalintress on negatiivne), siis meie vara väärtus tegelikult ajas kahaneb. Tark investor jagab teenitud passiivse tulu kaheks: inflatsiooniks ja reaalintressiks. Algkapitali tuleks suurendada inflatsiooni võrra, sest muidu meie varanduse väärtus aegamööda väheneb.
Teiseks passiivse sissetuleku allikaks on üürikinnisvara (tegelikult võib välja rentida ka muud kaupa, näiteks autosid). Sellisel juhul on meile kuuluv kinnisvara välja üüritud ja toodab
