lihtsustatult võiks rikkaks saamine näha välja umbes nii:
Mati teenib 2000 eurot kuus ja otsustab 50 % oma sissetulekust säästa ja investeerida. Mati igakuised elamiskulud on 1000 eurot ja 1000 eurot suunab ta investeerimisvarade omandamiseks. Investeeritava raha eest ostab ta näiteks aktsiaid ja annab laenu. Aasta jooksul on Mati investeeringutesse suunanud 12 000 eurot. Oletame, et Mati tootlus on täpselt inflatsiooniga võrdne ja seega on tal tänastes hindades 10 aasta pärast kogunenud 120 000 eurot. Meie näite puhul tähendab see seda, et Mati on saavutanud rikkuseks 10 aastat. Nüüd võiks ta osta endale kolm korterit, mis maksavad igaüks 40 000 eurot, ja juhul kui ta saab nende korterite väljaüürimisest tulu rohkem kui 1000 eurot, ongi tema passiivne sissetulek suurem kui kulud ning Mati on rahaliselt vaba.
Miks siis inimesed seda plaani ei kasuta, kui see nii lihtne on? Kaks põhjust. Esiteks ei tea paljud inimesed ei sellest mudelist ega ka oma rahaasjadest kuigi palju. Teiseks pole enamikel meist distsipliini ja tõsist tahtmist, et võtta ratsa rikkaks saamise plaanide asemel kasutusse aeglasem, aga palju kindlam tee rikkuseni. Lihtsam on kurta, süüdistada oma vanemaid, poliitikuid, viletsat palka ja lugeda ennast ohvriks. Sellise suhtumise juures ei aita aga rikkaks saamisel isegi loteriivõit. Vaatame järgnevalt, kuidas siis ikkagi saavutada kontroll oma raha üle.
TEINE OSA
KAPITALI KOGUMINE
KUIDAS SAAVUTADA KONTROLL RAHA ÜLE?
„Vaesed inimesed lasevad rahal ennast kontrollida, rikkad inimesed kontrollivad raha!”
2005. aasta, septembrikuu. Green county, Wisconsin. Seisan panga ootesaalis, et vahetada rahaks mulle kirjutatud 365-dollarilist tšekki. Ulatan selle kassiirile ja mõtlen, kuidas ma juba nädala pärast olen teel kodu poole. Üritan meenutada kõiki oma kliente, kes minult sel suvel raamatuid ostsid. Enam kui 300 peret – vagunelamutest lossideni, mehhiklastest hiinlasteni. Kuna töötasin linna lähedal, kus asus suur haigla, siis oli mu klientide seas palju arste ja meditsiini alal töötavaid inimesi. Ka see pere, kelle tšeki ma just panka olin andnud. Ema töötas lastearstina ja isa oli haiglas ametnik. Suur maja, kaks uut ja ilusat autot, lapsed käisid suvel Austraalias erakoolis. Ilus elu. „Vabandust, kuid ma ei saa seda tšekki rahaks vahetada!” Ärkan oma mõtisklustest ja vaatan suurte silmadega pangatellerile otsa. „Mis mõttes te ei saa seda tšekki rahaks vahetada?” küsin kohkunud häälega. „Arvel ei ole piisavalt raha!” Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et nii suure sissetulekuga perel ei ole pangaarvel 365 dollarit?! Läksin pere juurde tagasi, kuid kedagi polnud kodus. Pärast kolme luhtunud üritust pererahvaga kokku saada („Me oleme tööga väga hõivatud!”) ja mitmeid telefonikõnesid õnnestub mul laupäeva varahommikul pereemaga kohtuda. Jenny tuleb uksele, ta on hommikumantlis, vabandab tasasel häälel ja palub andeks, et mulle nii palju asjatut tüli tekitas. Uurin, et mis siis juhtus. Selgub, et pere elab peost suhu ja neil ei ole mingit aimu, mis nende arveldusarvel toimub. „Ma arvasin, et auto järelmaksuni on veel natukene aega…” Punastades annab naine mulle krediitkaardi ja palub, et ma seda enne reedet ei autoriseeriks. „Mu mees saab neljapäeval palka ja reedel peaks see meil arvel olema.” Kolmandal katsel nädal aega hiljem läheb see krediitkaardimakse lõpuks läbi.
Üks läbiv tunnusjoon vaeste inimeste juures tundub olevat see, et neil ei ole aimu enda rahalisest seisust ja nad ei tea täpselt, mis nende pangaarvel toimub. Raske on saada rikkaks, kui puudub kontroll raha üle. Enamike inimeste rahamajandus toimub järgmiselt: palk tuleb ja laekub pangaarvele, kust lähevad maha erinevad igakuised väljaminekud (eluasemelaen, telefoniarve, üür, automakse). Ülejäänud raha kulub niisama ära. Kuni järgmise palgapäevani. USA-s on olukord veel hullem – paljudel inimestel saab raha otsa juba enne järgmist palgapäeva ja appi tuleb krediitkaart. Ilmselt on see ka üheks põhjuseks, miks ameeriklastele meeldib palka saada kord nädalas – uus palgapäev saabub rutem ja planeerima peab vähem. Raha kontrollib inimest – niipalju kui raha lubab, saab inimene kulutada. Ja alati saab raha enne otsa kui ostusoovid. On see tuttav olukord?
Kujuta ette situatsiooni, kus kööki minnes sööksid Sa alati niikaua, kuni kõik kapid toidust tühjaks saaksid. Ilmselt ei oleks see eriti tervislik. Samuti ei mõju meie finantstervisele hästi see, kui kõik teenitud raha kohe ära kulutada.
Rikkad inimesed käituvad teistmoodi: nad kulutavad vastavalt plaanile. Raha on vahend, et saavutada plaaniga seatud eesmärke. Rikastel ei ole vaja kõike raha enne järgmist palgapäeva ära kulutada, vaid rikkad kulutavad eelkõige seda raha, mida nende rikkus on neile teeninud. Tuues näite põllumajandusest – kui vaesed saavad kord kuus endale kana, teevad nad sellest suppi ja söövad ära. Ja on vihased, et supp enne uue kana saamist otsa saab. Kui rikkad saavad kana, ootavad nad, kuni kana muneb ja söövad siis muna. Või veelgi enam – ootavad, kuni munast koorub tibu, sellest kasvab uus kana ja saavad nii hoopis kaks kana, kes munevad palju mune.
Miks on enamik inimesi niivõrd viletsad oma isikliku raha juhtimisel? Üks peamisi põhjuseid on ilmselt kasvatus ja koolitus. Rahaga ümberkäimist lastele koolis ei õpetata ja seega õpivad nad seda oma vanematelt. Paljud meie põlvkonna isad-emad ei pidanud aga oma isiklike rahaasjade pärast eriti muretsema, sest selle eest hoolitses riik.
Kõik mõistavad, et oma aega on vaja juhtida (kalendri ja tunniplaani abil õpetatakse seda lastele juba varakult). Raha juhtimine on aga vähemalt sama oluline kui oma aja juhtimine – sellest sõltub, kas oled rikas või vaene. Sarnaselt ajajuhtimisele algab ka raha juhtimine plaani koostamisest.
Kõige tähtsam igasuguse plaani juures on, et see peab toimima. Paraku on enamus plaane ja arvepidamisi liiga keerukad ja vaevanõudvad, et neid tavaelus rakendada. Olgem ausad, paljud inimesed ei viitsi enne magamaminekut isegi oma sokke pesukasti panna, rääkimata kulude eelarvestamisest. Õnneks leidub aga mitmeid planeerimissüsteeme, mis ei nõua erilisi võimeid ega eelda suurt ajakulu. Vaatleme lähemalt kolme erinevat süsteemi, mis peaksid aitama raha üle kontrolli saavutada (tasub külastada ka minu blogi aadressil www.roosaare.com/lingid – seal on viited mitmetele headele tööriistadele oma rahaasjade korrastamiseks).
Kindlasti on enamik meist vähemalt kuulnud soovitusi, et enne iga kuu algust tuleks täpselt planeerida, mille peale raha kulutada. Jääb mulje, nagu ei suudaks ilma eelarveta toime tulla ükski firma ega riik, eraisikust rääkimata. Kui firmade ja riikide puhul olen ma eelneva väitega igati nõus, siis eraisikute puhul on asjad veidi keerulisemad. Tean omast käest, et kuigi eelarve tegemine tundub teoorias igati mõistlik plaan, siis praktikas jääbki see sageli vaid ilusaks plaaniks. Põhjus on lihtne – eelarvest jäävad välja soovid ja ootamatud kulutused, mis tavaliselt alati kasvavad suuremaks kui eeldatud. Alati saabub ootamatult mõni sünnipäevakutse või on vaja osta mingi uus riideese… Lisaks nõuab eelarvest kinnipidamine tõsist tahtejõudu ja eeldab ajakulu nii planeerimiseks kui ka selle järgmiseks. Suuremale osale meist on see liig mis liig.
Kuidas teha nii, et eelarvest siiski kasu oleks? Esimene oluline edutegur eelarve juures on individuaalne lähenemine igale kuule. Ei ole mõtet üritada koostada „ideaalset” eelarvet – on loomulik, et detsembris on meil teistsugused kulutused kui juulis. Eelarve tuleb koostada üks kuu korraga, olles vajadusel valmis seda muutma. Muutmisel on aga lihtne reegel: kui kusagile tuleb kulusid juurde, siis mujalt peab kulusid ka samapalju alla tõmbama. Eelarvel ei tohi olla lõtku, KÕIK tulud tuleb ära planeerida – kui eelarvesse jääb ülejääk, siis tegelikkuses tekib hoopis puudujääk. Nii et iga euro, mis kuu jooksul laekub, tuleb ära planeerida (see ei tähenda, et kõik tuleks ära kulutada, aga ka sääst ja investeerimine tuleb eelarvesse sisse planeerida).
Teine võimalus on luua enda jaoks protsentuaalsed vahemikud erinevatele kuluartiklitele ja siis toimida nendes piirides. Tuleks olla ettevaatlik, et erinevaid kategooriaid ei tekiks liiga palju – muidu ei õnnestu plaani kunagi reaalselt
