style="font-size:15px;"> Mõned valvurid itsitasid ja see ajas preili Spruce’i veel enam vihale – kui see oli võimalik. Ta ründas edasi.
„Kas sa salgad, et sa seisid siin, kaminaroop käes ja teine käsi tules?” nõudis ta, nägu punane nagu kalkuni lott.
„Palun, ma tahaksin midagi öelda,” lausus Tiffany. „See on üsna tähtis.” Ta tundis nüüd, kuidas kärsitu valu rabeleb, et vabaks saada. Tema käed muutusid külmast higist niiskeks.
„Sa tegid musta maagiat, tunnista seda!”
Tiffany hingas sügavalt sisse. „Ma ei tea, mis see on,” ütles ta, „aga ma tean, et ma hoian praegu oma õla kohal viimast valu, mida parun oma elus tundis, ja ma pean sellest lähemal ajal vabanema, aga siin ma sellest vabaneda ei saa, sest siin on liiga palju inimesi. Palun! Ma pean kohe vabasse õhku saama!” Ta lükkas preili Spruce’i eest ja valvurid astusid kärmelt ise kõrvale – põetaja äärmiseks pahameeleks.
„Ärge laske teda minema! Ta lendab ära! Nõiad teevad just niimoodi!”
Tiffany tundis linnuse ruumide paigutust väga hästi: kõik tundsid seda. Trepist alla minnes jõuti siseõuele ja just sinna ta kiiresti suunduski, tundes, kuidas valu vähkreb ja lahti rullub. Valusse tuli suhtuda nagu mingisugusesse loomasse, keda saab vaos hoida, aga see aitas ainult mingi aja. Umbes niikaua kui… nojah, tegelikult praeguse hetkeni.
Seersant Brian ilmus Tiffany kõrvale ja Tiffany haaras tal käest. „Ära küsi, miks,” pressis ta kokkusurutud hammaste vahelt, ”aga viska oma kiiver õhku!”
Brian oli piisavalt tark, et käsk täita, ja viskaski oma kiivri õhku nagu supitaldriku. Tiffany virutas valu sellele järele ja tundis selle kohutavat siidisust, kui see vabadusse pääses. Kiiver peatus õhus, nagu oleks vastu nähtamatut seina põrganud, ja kukkus siis sillutiskividele. Õhku paiskus auru, kiiver oli peaaegu kahekorra käänatud.
Seersant võttis kiivri kätte ja pillas kohe jälle maha. „See on kuradi kuum!” Ta vahtis pärani silmi Tiffanyt, kes toetus seina najale ja tõmbas hinge. „Ja sa võtsid iga päev sellise valu ära?”
Tiffany avas silmad. „Jah, aga tavaliselt on mul piisavalt aega, et otsida koht, kuhu see visata. Vesi ja kivi ei ole väga head kohad, aga metall on üsna usaldusväärne. Ära minult küsi, miks see nii on. Kui ma üritan aru saada, kuidas see käib, ei lähe see õnneks.”
„Ja ma kuulsin, et sa oskad tulega ka igasugu trikke teha?” ütles seersant Brian imetlevalt.
„Tulega on lihtne töötada, kui mõistus selge hoida, aga valu… valu hakkab vastu. Valu on elus. Valu on vaenlane.”
Seersant üritas ettevaatlikult oma kiivrit jälle üles võtta, lootes, et nüüd on see juba niipalju jahtunud, et seda saab käes hoida. „Ma pean mõlgi kindlasti enne välja taguma, kui boss näeb,” ütles ta. „Sa ju tead, milline tähenärija ta on, kui jutt on korralikust välimusest… Oh.” Ta jäi maha vaatama.
„Jah,” sõnas Tiffany nii sõbralikult, kui suutis. „Sellega harjumine võtab tõesti natuke aega.” Sõnatult ulatas ta Brianile oma taskuräti ja seersant nuuskas nina.
„Aga sa saad ju valu ära võtta,” alustas Brian. „Kas see tähendab, et sa saad…?”
Tiffany tõstis käe. „Pea kinni,” ütles ta. „Ma tean, mida sa küsida tahad, ja vastus on ei. Kui sa endal käe küljest lööksid, saaksin ma ilmselt panna su seda unustama, kuni sa üritad lõunat süüa, aga sellised asjad nagu kaotusevalu, lein ja kurbus? Seda ma ei suuda. Ma ei kavatsegi nendega jahmerdama hakata. On olemas asi, mida nimetatakse „leevenduseks”, ja ma tean ainult ühte isikut maailmas, kes oskab seda peale panna, aga ma ei mõtlegi teda paluda, et ta mind õpetaks. See on liiga sügav.”
„Tiff…” Brian ebales ja vaatas ringi, nagu kardaks, et põetaja ilmub välja ja suskab teda jälle selja tagant.
Tiffany ootas. Palun ära küsi seda, mõtles ta. Sa oled mind ju kogu elu tundnud. Sa ei saa ju arvata…
Brian vaatas talle anuvalt otsa. „Kas sa siis… võtsid midagi?” Tema hääl kustus.
„Ei, muidugi mitte,” vastas Tiffany. „Mis uss sulle pähe on pugenud? Kuidas sa võisid midagi sellist mõelda?”
„Ei tea,” pomises Brian, punastades piinlikkusest.
„Noh, see on siis selge.”
„Ma peaksin vist noorperemehele teada andma,” lausus Brian pärast järjekordset tublit nuuskamist, „aga ma tean ainult seda, et ta läks suurde linna, koos oma…” Ta vakatas jälle piinlikkustundega.
„Oma kihlatuga,” lõpetas Tiffany kindlalt. „Selle sõna võib välja öelda küll.”
Brian köhatas. „Noh, asi on nii, et me mõtlesime…noh, me kõik arvasime, et sina ja tema olete, noh, tead küll…”
„Me oleme alati olnud sõbrad,” ütles Tiffany, „ja see ongi kõik.”
Ta tundis Brianile kaasa, kuigi mees tegi liiga tihti oma suu lahti enne, kui see ajuga ühendust sai. Niisiis patsutas Tiffany talle õlale. „Tead, ma võin ju suurde linna lennata ja ta üles otsida.”
Brian peaaegu sulas kergendusest. „Kas sa tõesti teeksid seda?”
„Muidugi. Ma näen, et sul on siin palju teha, ja nii on sul üks mure vähem.”
Tuleb küll tunnistada, et nii on minul üks mure rohkem, mõtles Tiffany läbi linnuse kiirustades. Uudis oli levinud. Inimesed seisid niisama, nutsid või olid lihtsalt nõutud. Kui Tiffany oli juba välja jõudmas, jooksis tema juurde kokk. „Mida ma tegema pean? Mul on selle vaese hinge lõunasöök pliidi peal!”
„Siis vii see kellelegi, kellele hea lõunasöök ära kulub,” ütles Tiffany kiiresti. Oli tähtis oma hääl rahulik ja asjalik hoida. Inimesed olid šokis. Ka tema ise on šokis, kui selleks aega saab, aga praegusel hetkel oli oluline tõugata inimesed tagasi reaalsesse maailma ja aega.
„Kuulake, teie kõik!” kajas Tiffany hääl suures eessaalis. „Jah, teie parun on surnud, aga teil on endiselt parun olemas! Ta tuleb varsti koos oma… daamiga ja te peate linnuse nende jaoks läikima lööma! Te kõik teate, mis on teie töö! Hakake seda tegema! Ja meenutage vana parunit hea sõnaga ja tehke kõik puhtaks tema pärast.”
See toimis. See toimis alati. Hääl, mis kõlab, nagu selle omanik teaks, mida teeb, paneb asjad liikuma, eriti kui selle omanik kannab teravatipulist musta kübarat. Ühtäkki läks lahti kibe tegevus.
„Sa vist arvad, et pääsed puhtalt, jah?” küsis hääl Tiffany selja tagant.
Tiffany ootas hetke, enne kui pöördus, ja kui ta pöördus, oli tema näol naeratus. „Kas sa näe, preili Spruce!” tähendas ta. „Te olete ikka veel siin? Noh, võib-olla tahavad mõned põrandad küürimist.”
Põetaja nägi välja nagu raevu kehastus. „Mina ei küüri põrandaid, sina väike ninakas…”
„Jah, teie ei küüri tõesti midagi, preili Spruce. Ma panin seda tähele! Preili Flowerdew, kes oli siin enne teid, tema oskas tõesti põrandaid küürida. Tema oskas põrandat küürida, nii et pärast võisid sa sellest oma nägu näha, kuigi teie puhul, preili Spruce,
