tunnitasu. Päike on lihtne. Mõõk on lihtne. Torm on lihtne. Iga lihtsa asja taga on hiiglaslik keerulisusest saba.”
Amber pistis pea august välja. „Proua kelda ütleb, et te kriidiauku tuleks,” lausus ta erutunult.
Kui Tiffany hoolikalt seatud maskeerimistaimede vahelt läbi ronis, kostis kriidiaugust summutatud hõiskamist.
Tiffanyle meeldis kriidiaugus. Seal paistis olevat võimatu olla tõeliselt kurb, kui niisked valged seinad teda embasid ja sinitaevalise päeva valgus tungis peenikeste nõeltena läbi okaspõõsaste. Kui ta oli olnud palju noorem, nägi ta vahel muistseid kalu kriidiauku ja sealt välja ujumas, need kalad olid pärit sellest ajast, kui Kriidimaa oli veel maa lainete all. Vesi oli ammu kadunud, aga viirastuskalade hinged polnud seda märganud. Nad olid soomusrüüs nagu rüütlid ja vanad nagu kriit ise. Aga nüüd Tiffany neid enam ei näinud. Võib-olla nägemine muutub, kui inimene vanemaks saab, mõtles ta.
Õhus oli tugev küüslaugulõhn. Suur osa kriidiaugu põhjast oli tigusid täis. Feegle’id kõndisid ettevaatlikult tigude vahel ja maalisid numbreid nende kodadele. Amber istus kelda kõrval, käed põlvede ümber. Ülalt vaadates meenutas kriidiaugus avanev pilt väga lambakoerte võistlusi, aga haukumist oli vähem ja kleepumist tublisti rohkem.
Kelda märkas Tiffanyt, tõstis oma tillukese sõrme suule ja noogutas seejärel Amberi poole, kes oli kriidiaugus toimuvast täielikult haaratud. Jeannie patsutas tühjale kohale enda kõrval ja ütles: „Me vaatame siin, kuidas poisid meie karja märgistavad.” Tema hääl oli õige natuke imelik. Sellise häälega ütlevad täiskasvanud lapsele: „Meil on siin ju lõbus?”, juhuks kui laps ei ole ise veel sellisele järeldusele jõudnud. Kuid paistis, et Amberil on tõepoolest tore olla. Tiffanyle torkas pähe, et Feegle’ite juures viibimine paistis Amberi rõõmsaks tegevat.
Tiffanyle jäi mulje, et kelda ei taha väga tõsistesse teemadesse laskuda, niisiis küsis ta lihtsalt: „Miks neid peaks märgistama? Kes neid varastada üritaks?”
„Teised Feegle’id loomulikult. Minu Rob arvab, et nad võtavad järjekorda, et meie tigusid varastada, kui need valveta jätta.”
Tiffany oli täielikus segaduses. „Miks need peaks valveta jätma?”
„Sellepärast, et minu poisid, saad aru, on nende karja varastamas. See on vana Feegle’ite traditsioon, tänu sellele saavad kõik kõvasti kakelda, karja varastada ja muidugi – kõigi aegade lemmik – kärakat panna.” Kelda pilgutas Tiffanyle silma. „Igatahes on poisid rõõmsad, nii ei lähe nad tusaseks ega ole meil jalus.”
Ta pilgutas uuesti silma, siis aga patsutas Amberi jalga ja ütles talle midagi keeles, mis kõla järgi võis olla Feegle’ite keele väga vana variant. Amber vastas samas keeles. Kelda noogutas Tiffanyle tähendusrikkalt ja osutas augu kaugema serva poole.
„Mida sa talle ütlesid?” küsis Tiffany, vaadates tagasi tüdruku poole, kes vaatas Feegle’eid ikka veel samasuguse naerusuise huviga.
„Ma ütlesin, et meie sinuga ajame natuke täiskasvanute juttu,” vastas kelda. „Ja tema ütles ainult, et poisid on naljakad, ja ma ei tea, kuidas, aga ta on õppinud ära Keelte Ema. Tiffany, ma räägin selles keeles ainult oma tütre ja gonnagiliga15, ja eile künkas ma rääkisingi parajasti gonnagiliga, kui Amber kaasa rääkima hakkas! Ta õppis selle lihtsalt kuulates ära! See ei tohiks võimalik olla! Tal on haruldane anne, see on selge. Ilmselt ta tiab sõnade tähendusi oma pias, ja see on maagia, see on ehtne ja päris, see on selge.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
