mis kajas läbi terve maailma. Siis hingas preili Spruce sügavalt sisse, nagu vaal, kes valmistub ookeani põhja sukelduma, ja kriiskas: „Mida sa temaga ometi teed? Kasi välja, häbematu plika!”
Tiffany kõnevõime tuli kiiresti tagasi ja kasvas karjumisvõimeks. „Ma ei ole häbematu ja ma ei ole plika!”
„Ma kutsun valvurid, sina must kesköö nõid!” kriiskas põetaja ja suundus ukse poole.
„Kell on alles pool kaksteist!” karjus Tiffany talle järele ja kiirustas tagasi paruni juurde, teadmata põrmugi, mida edasi teha. Valu hakkas nihkuma. Tiffany tundis seda. Ta ei suutnud oma meelt õigena hoida. Kõik läks tasakaalust välja. Tiffany keskendus hetke ja pöördus siis paruni poole, üritades naeratada.
„Ma palun väga vabandust, kui ma teid endast välja ajasin, härra parun,” alustas Tiffany, kuid nägi siis, et vana mees naeratab läbi pisarate ja terve tema nägu paistab päikesevalgust täis olevat.
„Endast välja ajasite? Püha taevas, ei, ma ei ole endast väljas.” Parun üritas end toolis sirgu ajada ja osutas väriseva käega tule poole. „Ma olen lõpuks ometi hoopis endas sees! Ma tunnen end elusana! Ma olen noor, kallis preili Tiffany Aching! Ma mäletan seda täiuslikku päeva! Kas te ei näe mind? Seal all orus? See oli täiusliku ilmaga karge septembripäev. Väike poiss tviidjakiga, mis pani naha hirmsasti kihelema, nagu ma mäletan, jah, hirmsasti kihelema ja haises pissi järele! Ja minu isa laulis „Lõok’sed laulsid kaunilt” ja mina üritasin kaasa laulda, aga sellest ei tulnud loomulikult midagi välja, sest mul oli umbes sama palju lauluhäält kui jänesel, ja me vaatasime, kuidas kõrrepõldu põletati. Kõik kohad olid suitsu täis ja kui tuli edasi liikus, jooksid hiired, rotid, metsküülikud ja isegi rebased meie poole, leekidest eemale. Faasanid ja põldpüüd sööstsid viimasel hetkel õhku, nagu neil kombeks, ja korraga valitses täielik vaikus ja ma nägin seda jänest. See oli suur haavikuemand – kas te teadsite, et vanasti arvasid maainimesed, et kõik jänesed on emased? – ja ta lihtsalt seisis ja vaatas mind ja ümberringi langesid põlevad rohutükid ja jänese taga olid leegid, ta vaatas mulle täpselt otsa ja ma võin vanduda, et kui ta oli kindel, et ma nägin teda, paiskus ta õhku ja hüppas otse tulle. Ja muidugi ma nutsin nagu pöörane, sest see jänes oli nii ilus. Aga isa võttis mu sülle, ütles, et räägib mulle väikese saladuse ning siis ta õpetas mulle jäneselaulu, et ma teaksin, kuidas asi tegelikult on ega nutaks enam. Ja pärast käisime me üle tuha ja seal ei olnud ühtegi surnud jänest.” Vana mees pööras pea kohmakalt Tiffany poole ja tema nägu säras, see tõepoolest säras. Ta säras.
Kust see valgus tuleb? mõistatas Tiffany. See on liiga kollane, nii et leekidest see ei ole, aga kardinad on ju akna ees. Siin on alati liiga nukralt hämar, aga nüüd on siin karge septembripäeva valgus…
„Ma mäletan, et joonistasin sellest rasvakriitidega pildi, kui me koju jõudsime, ja isa oli selle üle nii uhke, et käis terve linnuse läbi ja näitas seda kõigile, et kõik saaksid seda imetleda,” jätkas vana mees innukalt nagu poisike. „See oli muidugi lihtsalt lapse kritseldus, aga isa rääkis sellest, nagu oleks see geeniuse teos. Lapsevanemad on juba sellised. Pärast isa surma leidsin ma selle tema dokumentide hulgast ja tegelikult, kui te olete huvitatud, leiate selle nahkkaustast rahakasti seest. See on ju ikkagi hinnaline asi. Ma pole sellest kellelegi teisele rääkinud,” ütles parun. „Inimesed ja päevad ja mälestused tulevad ja lähevad, aga see mälestus on alati olemas olnud. Mitte ükski raha, mida ma võiksin teile anda, preili Tiffany Aching, kes on nõid, ei suudaks tasuda teile selle imelise mälestuspildi tagasitoomise eest. Seda pean ma meeles, kuni…”
Leegid tardusid hetkeks ja õhk muutus külmaks. Tiffany ei olnud pärast sugugi kindel, et ta Surma nägi, päriselt nägi – võib-olla toimus see kõik mingil kummalisel viisil ainult tema enda peas. Aga kus iganes Surm ka oli, oli ta igatahes seal.
EKS OLNUD KOHANE? märkis Surm.
Tiffany ei taganenud. Sellel poleks olnud mingit mõtet. „Kas sa korraldasid selle?” küsis ta.
NII VÄGA, KUI MA TAHAKSINGI SELLE AU ENDALE VÕT-TA, TEGUTSESID SIIN TEISED JÕUD. HEAD PÄEVA JÄTKU, PREILI TIFFANY ACHING.
Surm lahkus ja parun järgnes talle – väike poiss uue tviidjakiga, mis pani naha koledasti kihelema ja lõhnas vahel pissi järele11, järgnemas isale üle suitseva põllu.
Siis asetas Tiffany käe surnud mehe näole ja sulges austusega tema silmad, kus hääbumas põlevate põldude valgus oli.
V PEATÜKK
KEELTE EMA
Nüüd oleks pidanud järgnema hetk vaikust ja rahu, tegelikult aga järgnes hetk metalli. Lähenesid mõned linnuse valvurid ja nende turvised tegid veel rohkem lärmi kui turvised tavaliselt, sest ükski osa neist polnud valvuritele paras. Juba sadu aastaid polnud Kriidimaal ühtegi lahingut toimunud, aga valvurid kandsid ikka veel turvist, sest turvist on harva vaja parandada ja see ei kulu ära.
Ukse lükkas lahti seersant Brian, valvurite ülem. Tema näol oli keeruline ilme. Selline ilme on inimesel, kellele on äsja öeldud, et kuri nõid, keda ta tunneb sellest ajast peale, kui see oli tüdrukutirts, tappis tema ülemuse, ja ülemuse poeg on ära ja see nõid on endiselt seal ruumis ja põetaja, kes talle eriti ei meeldi, susib talle näpuga vastu tagumikku ja karjub: „Mida sa ootad, mees? Täida oma kohust!”
Kõik see käis talle närvidele.
Ta vaatas Tiffanyle häbelikult otsa. „Hommikust, preili, kas kõik on korras?” Siis jäi ta vaatama parunit, kes lamas toolis. „Ta on surnud, jah?”
Tiffany vastas: „Jah, Brian, on küll. Ta suri kõigest paari minuti eest ja mul on põhjust uskuda, et ta oli õnnelik.”
„Noh, eks see on ju hea,” ütles seersant, aga siis tõmbus tema nägu nutust krimpsu, nii et järgmised sõnad tulid niisketena, neelatuste saatel. ”Tead, ta oli meie vastu tõesti väga hea, kui minu vanaema haige oli: ta laskis talle iga päev sooja sööki saata, lõpuni välja.”
Tiffany võttis Brianil käest, ilma et see oleks vastu hakanud, ja vaatas tema selja taha. Ka teised valvurid nutsid, ja nutsid nad seda enam, et nad teadsid, et on suured tugevad mehed – vähemalt nad ise lootsid nii – ega tohiks üldse nutta. Aga parun oli alati olemas olnud, ta oli osa elust nagu päikesetõus. Hea küll, võib-olla ta tõesti hurjutas, kui sa postil magama jäid või sinu mõõk nüri oli (hoolimata tõsiasjast, et niikaua, kui keegi üldse mäletas, polnud ühelgi valvuril olnud vaja kasutada oma mõõka millekski muuks kui moosipurgi kaane pealtkangutamiseks), aga lõppude lõpuks oli ta ikkagi parun ja nemad olid tema mehed, ja nüüd teda enam polnud.
„Küsi talt, mida ta roobiga tegi!” kriiskas põetaja Briani selja tagant. „Lase käia, küsi talt, mida ta rahaga tegi!”
Põetaja ei näinud Briani nägu. Tiffany nägi. Ilmselt oli Brianile jälle näpuga vastu tagumikku susatud, ja korraga muutus ta kaameks.
„Anna andeks, Tiff… see tähendab, preili, aga see naine siin ütleb, et tema meelest olete te toime pan’d mõrva ja röövimise,” ütles ta ja tema nägu lisas, et näo omanik praegusel hetkel seda ei arva ja ta ei taha kellegagi pahuksisse minna, kõige vähem veel Tiffanyga.
Tiffany tasus talle väikese naeratusega. Pea alati meeles, et sa oled nõid, ütles ta endale. Ära hakka karjuma, et oled süütu. Sa tead, et oled süütu. Sa ei pea karjuma. „Parun oli nii lahke ja andis mulle raha… selle eest, et ma hoolitsesin tema eest,” ütles
Vanad kangameistrid kasutasid uriini villase riide valmistamisel värvikinnistina, nii ei läinud värvid laiali; selle tulemusel võisid riided mitu aastat natuke lõhnata. Isegi preili Tick poleks suutnud seda paremini ära seletada ja ise rahulikuks jääda, kuigi tema oleks võib-olla kasutanud väljendit „väljutatud kehavedelikud”.
