olema. „Aitäh, Rob,” ütles ta. „Ma arvan, et üksi ei oleks ma hakkama saanud.”
„Mina arvan, et võib-olla oless,” vastas Rob Igaüks, kuigi nad mõlemad teadsid, et see pole tõsi. „Ma läksin lih’salt juhtumisi müöda, saad aru, mitte ei jälitand sind üldsegi. Sie oli üts siuke kokkusattumus.”
„Viimasel ajal on selliseid kokkusattumusi kole palju olnud,” märkis Tiffany.
„Jeh,” nõustus Rob irvitades. „Eks sie on jälle üts kokkusattumus.”
Feegle’eid on võimatu häbenema panna. Nad lihtsalt ei saa häbenemise põhimõttest aru.
Rob vaatas Tiffanyle otsa. „Mis nüid saab?” küsis ta.
Nojah, just selles oligi küsimus. Nõid peab panema kõik uskuma, et ta teab, mida edasi teha, isegi kui ta ei tea. Oli selge, et Petty jääb elama ja vaene laps jääb surnuks. „Ma hoolitsen kõige eest,” ütles Tiffany. „See on ju meie töö.”
Ainult et mingeid „meid” ei ole, mõtles ta läbi hommikuudu lillede paika lennates. Oh, poleks see ometi nii, poleks see ometi nii.
Sarapuumetsas oli lillevälu, kus lilled õitsesid varakevadest hilissügiseni. Seal olid angervaks ja sõrmkübarad ja vanamehepüksid ja narrikellukesed ja naistekübarad ja kolmekordne tuugal ja salvei ja sidrunpuju ja roosa raudrohi ja hobumadar ja nurmenukud ja varretud priimulad ja kahte sorti orhideed.
Sinna oli maetud eideke, keda inimesed nõiaks nimetasid. Kes teadis, kust otsida, võis kõige selle roheluse all näha tema majakese väheseid jäänuseid, ja kes teadis hästi, kust otsida, võis näha kohta, kuhu ta oli maetud. Kes teadis aga tõeliselt, väga-väga hästi, kust otsida, võis leida ka koha, kuhu Tiffany oli matnud eidekese kassi: seal kasvas kassinaeris.
Kunagi ammu oli jõhker muusika tulnud seda eidekest ja tema kassi jahtima, just nimelt, ja jõhkra muusika saatel kõndivad inimesed tirisid vana naise välja lume sisse, lammutasid majalogu maha ja põletasid naise raamatud, sest nende sees olid tähtede pildid.
Ja miks? Sellepärast, et paruni poeg oli kaduma läinud ja vanal proua Snapperlyl ei olnud perekonda ega hambaid ja ausalt öeldes ta kõkutas ka natuke. Järelikult oli ta nõid ja Kriidimaa elanikud ei usaldanud nõidu, niisiis veeti ta välja lume sisse ja samal ajal, kui tuli õgis majakese katuseõlgi ning tähed öötaevas praksusid ja tõmbusid kortsu, loopisid mehed kassi kividega surnuks. Ja sel talvel, pärast seda, kui ta oli kolkinud ustele, mis jäid tema ees suletuks, suri see vana naine lumes, aga et kuskile tuli ta matta, oligi nüüd seal, kus kunagi oli seisnud tema majake, madal haud.
Kuid sellel eidekesel ei olnud paruni poja kadumisega mingit pistmist. Ja üsna varsti pärast seda kõike oli Tiffany käinud kaugel haldjamaal, et paruni poeg tagasi tuua. Ja nüüd ei rääkinud sellest eidekesest enam keegi. Aga kui keegi sellest kohast suvel mööda käis, täitsid lilled õhu õndsusega ja mesilased meevärviga.
Keegi ei rääkinud sellest. Lõppude lõpuks, mis neil öelda oleks olnud? Et eidekese haual kasvavad haruldased lilled ja seal, kuhu Achingu tüdruk kassi mattis, kasvab kassinaeris? See oli mõistatus ja võib-olla ka kohtuotsus, aga kelle kohta see otsus käis, kes selle langetas, millise teo eest ja miks, sellele oli parem mitte mõelda, rääkimata veel selle arutamisest teiste inimestega. Kuid kõigest hoolimata kasvasid võimaliku nõia säilmete kohal imelised lilled – kuidas see võimalik on?
Tiffany seda ei küsinud. Seemned olid olnud kallid ja ta oli pidanud käima neid ostmas kaugel Kakssärgis, aga ta oli vandunud, et igal suvel tuletab see särav värvilaik metsas inimestele meelde, et kunagi elas siin üks eideke, kelle nad surma ajasid ja kes siia maeti. Tiffany ei teadnud täpselt, miks see tema meelest oluline on, aga ta oli oma hinge põhjani kindel, et see on oluline.
Kui Tiffany oli lõpetanud sügava, kuid kurva väikese augu kaevamise kiire armastuse rohu lapile, vaatas ta ringi, et olla kindel, et mõni varahommikune rändaja teda ei vaata, ja siis ajas ta augu kahe käega mulda kühveldades täis, heitis kuivanud lehed kõrvale ja istutas mõned unusta-mind-ära lilled ümber. Tegelikult polnud seal neile sobiv koht, aga nad kasvavad kiiresti ja see oli tähtis, sest… keegi jälgis teda. Tähtis oli mitte ringi keerata. Tiffany teadis, et teda pole näha. Kogu oma elu jooksul oli ta kohanud ainult üht inimest, kes oskas temast paremini nähtamatu olla, ja see oli Vanaema Weatherwax. Lisaks oli praegu ikka veel udune, ja Tiffany oleks kuulnud, kui keegi oleks mööda rada tulnud. Ja teda ei jälginud lind ega loom. Neid tajus ta alati teistmoodi.
Nõid ei peaks kunagi selja taha vaatama, sest ta peaks teadma, kes seal on. Tavaliselt suutis Tiffany selle välja mõelda, kuid praegu ütlesid kõik tema meeled, et lagendikul pole kedagi peale Tiffany Achingu, aga miskipärast, mingil kummalisel kombel, tundus see vale.
„Liiga palju tööd, liiga vähe und,” ütles Tiffany valjusti ja talle tundus, et ta kuulis imevaikset häält vastamas: „Jah.” See kõlas nagu kaja, aga siin ei olnud midagi, millelt hääl saaks vastu kajada. Tiffany lendas lagendikult minema nii kiiresti, kui ta suutis oma luua liikuma panna: tema luud ei liikunud tegelikult üldse kiiresti, kuid vähemalt ei jäänud tänu sellele muljet, nagu ta põgeneks.
Segiminek… Nõiad ei rääkinud sellest just tihti, kuid nad olid sellest kogu aeg teadlikud.
Segiminek, õigemini küll mitte segiminek oli nõiakunsti hing ja tuum, just tänu sellele kõik toimis. Ajapikku kippusid nõiad, kes töötasid peaaegu alati nõidade traditsiooni kohaselt üksinda, muutuma… imelikuks. Muidugi sõltus see töötatud aja pikkusest ja nõia meeletugevusest, kuid varem või hiljem kippusid nad segi ajama näiteks selliseid asju, mis on õige, mis vale, mis on hea, mis halb, mis on tõde ja millised on tagajärjed. See võib olla väga ohtlik. Niisiis pidid nõiad üksteist terve mõistuse juures hoidma, või siis vähemalt selle juures, mida nõidade puhul terveks mõistuseks nimetatakse. Selleks polnud palju vaja: väike teeõhtu, ühislaulmine, jalutuskäik metsas – ja kuidagi läkski kõik tasakaalu ning nõid võis vaadata piparkoogimajakeste reklaami ehituskataloogis, ilma et oleks kohe esimest sissemakset ära teinud.
Lisaks kõigele muule muretses ka Tiffany segimineku pärast. Sellest oli kaks kuud, kui ta viimati mägedes käis, ja kolm kuud, kui ta kohtus viimati preili Tickiga, ainsa teise nõiaga, keda Kriidimaal näha võis. Külaskäimiseks polnud aega. Alati oli liiga palju teha. Võib-olla selles ongi nõks, mõtles Tiffany. Kui sul on kogu aeg tegemist, pole sul aega segi minna.
Kui Tiffany tagasi Feegle’ite künka juurde jõudis, oli päike juba kõrgel ja Tiffany oli jahmunud, kui nägi Amberit väljas künkanõlval Feegle’ite keskel istumas ja naermas. Kui Tiffany oli oma luua laukapuupuhmast garaaži ajanud, ootas kelda teda juba.
„Ma loodan, et sa ei pane pahaks,” ütles ta, kui Tiffany ilmet nägi. „Päikesepaiste on suurepärane ravitseja.”
„Jeannie, see on imeline, et sa talle leevenduse peale panid, aga ma ei taha, et ta teid liiga palju näeb. Ta võib inimestele rääkida.”
„Oh, pärast paistab see kõik talle nagu unenägu, leevendus ‘oolitseb selle eest,” lausus Jeannie rahulikult. „Ja kes ikka tähele paneb, kui üks tillu tütrik haldjatest vadistab?”
„Ta on kolmteist!” ütles Tiffany. „Selliseid asju peaks vältima!”
„Kas ta pole rõõmus?”
„Nooh, on küll, aga…”
Jeannie silmis oli terasene pilk. Ta oli alati Tiffanysse väga austavalt suhtunud, aga austus nõuab vastuaustust. See oli ikkagi Jeannie küngas ja tõenäoliselt ka
