veel pime, kuid koiduvalgus nügis juba silmapiiri. Enne päeva tulekut oli Tiffanyl veel üks must töö teha.
„Kas ma tohin ta natukeseks ajaks teie juurde jätta?” küsis ta. „Ma pean ühe väikese asja korda ajama.”
Ma poleks tohtinud magama jääda, mõtles ta kriidiaugust välja ronides. Ma oleksin pidanud kohe tagasi minema! Ma poleks tohtinud seda vaest väikest sinna jätta!
Nüüd sikutas ta juba teisel pool küngast lennuluuda laukapuupuhmast välja – ja tardus paigale. Keegi jälgis teda, ta tundis seda oma kuklaga. Ta pöördus kiiresti ringi ja nägi vana naist, kes oli üleni mustas, üsna pikka kasvu, kuid toetus kepile. Otse Tiffany pilgu all naine haihtus aeglaselt, justkui sulaks maastikuga ühte.
„Vanaema Weatherwax?” ütles Tiffany tühjale õhule, kuid see oli tobe. Vanaema Weatherwax pigem sureks, kui näitaks end kepiga – ja kepiga ei tahaks ta end isegi pärast surma näidata. Ja Tiffany tabas silmanurgast mingi liikumise. Kui ta jälle välkkiirelt pöördus, nägi ta jänest, haavikuemandat10, kes seisis tagajalgadel ning vaatas teda huviga ja vähimagi märgita hirmust.
Aga Kriidimaa jänesed muidugi olidki sellised. Feegle’id neile jahti ei pidanud, keskmisel lambakoeral aga lõpevad enne jalad, kui jänesel lõpeb võhm. Jänestel pole umbseid urge, kus neid saaks nurka ajada: jänesed elavad kiiruses, kihutavad üle maa nagu tuule unistus – jänes võib endale lubada korraks maha istuda ja vaadata, kuidas aeglane maailm mööda voolab.
See jänes lahvatas leekidesse. Ta põles hetke, seejärel aga kihutas täiesti vigastamatult minema, nii kiiresti, et muutus häguseks.
Hea küll, mõtles Tiffany, kui luud puhma seest lahti tuli, üritame läheneda sellele terve mõistusega. Maapind pole põlenud ja jänesed pole just tuntud leekidesse lahvatamise poolest, järelikult… Tiffany mälus klõpsatas lahti pisike luuk ja tema mõtted peatusid.
Jänes jookseb tulle.
Kas see oli kusagil kirjas olnud? Kas ta oli kuulnud seda mingist laulust? Lastelaulukesest? Mis see jänes üldse asjasse puutub? Kuid Tiffany oli ikkagi nõid ja tal oli töö teha. Salapärased ended võisid oodata. Nõiad teavad, et salapäraseid endeid võib näha kogu aeg. Maailm on alati peaaegu uppumas salapärastesse ennetesse. Tuleb lihtsalt valida selline enne, mis sulle sobib.
Nahkhiired ja öökullid keerasid Tiffany teelt kergelt eest, kui ta üle magava küla kihutas. Pettyde maja asus päris küla serval. Maja juures oli aed. Külas oli iga maja juures aed. Enamik aedu oli täis köögivilju või – kui majas olid püksid naise jalas – pool aeda täis köögivilju, pool lilli. Pettyde maja ees oli veerand aakrit kõrvenõgeseid.
See oli Tiffanyt alati ärritanud, tema suurte saabaste ninadeni välja. Kui raske siis oleks umbrohi välja juurida ja korralikud kartulid maha panna? Vaja oli ainult sõnnikut ja seda on loomakasvatusega tegelevas külas küllalt: tuleb üksnes vaadata, et see tuppa ei jõuaks. Härra Petty oleks võinud natuke pingutada.
Härra Petty oli küünis käinud, vähemalt keegi oli seal käinud – nüüd oli laps õlekuhja peal. Tiffany oli võtnud kaasa vanu, kuid tugevaid linu, mis oli igatahes parem lahendus kui kotiriie ja õled. Kuid keegi oli väikest keha liigutanud ja selle ümber lilli pannud, kuigi need lilled olid tegelikult kõrvenõgesed. Keegi oli süüdanud ka küünla plekist küünlaalusel, milline oli olemas igas majas. Küünal. Tuli. Koheva õlehunniku otsas. Küünis, mis on täis purukuiva heina ja õlgi. Tiffany jäi õudusega vahtima ja kuulis ülalt äginat.
Küüni sarikate küljes rippus mees.
Sarikad kriiksusid. Natuke tolmu ja heinapudemeid hõljus alla. Tiffany püüdis need kähku kinni ja võttis küünla üles, et järgmised pudemed tervet küüni põlema ei paneks. Ta tahtis küünla juba ära puhuda, kui talle torkas pähe, et nii jääks ta pimedusse vaikselt keerleva koguga, mis võis olla laip, kuigi ei tarvitsenud olla. Ta asetas küünla ülima ettevaatusega ukse kõrvale ja hakkas ringi tuulama, et midagi teravat leida. Aga see oli Petty küün ja kõik oli nüri, saag välja arvatud.
Kindlasti rippus seal härra Petty! Kes muu see sai olla? „Härra Petty?” ütles Tiffany tolmustele sarikatele ronides.
Kostis midagi kähinataolist. Kas see on hea?
Tiffanyl õnnestus üks jalg sarika taha haakida, nii et üks käsi jäi sae liigutamiseks vabaks. Häda oli selles, et tal oleks vaja läinud veel kahte kätt. Köis oli tihedalt mehe kaela ümber ja sae hambad panid selle ainult värisema, nii et mees hakkas veel rohkem kõikuma. Ja nüüd hakkas ta ka rabelema, see lollpea, nii et köis mitte ainult ei kiikunud, vaid ka pöörles. Hetke pärast kukub Tiffany alla…
Õhus liikus miski, välgatas teras ja Petty varises alla nagu kivi. Tiffanyl õnnestus niikauaks tasakaal säilitada, et ta sai ühest tolmusest sarikast kinni haarata, seejärel ta pooleldi ronis, pooleldi libistas end mehele järele.
Tiffany küüned kraapisid köit mehe kaela ümber, kuid see oli pingul nagu pillikeel… ja tõesti oleks pidanud kostma tušš, sest korraga oli seal, otse Tiffany ees Rob Igaüks: ta tõstis tillukese, helkiva mõõga ja vaatas Tiffanyle küsivalt otsa.
Tiffany ägas sisimas. Mis inimene te selline olete, härra Petty? Mida te elus head olete teinud? Te ei saanud end isegi üles poodud. Mida head te kunagi teete? Kas ma ei osutaks maailmale ja teile teenet, kui laseksin teil lõpetada, mida te alustasite?
Just sellised mõtted ongi. Nad mõtlevad end ise välja ja siis potsatavad sulle pähe, lootes, et sina mõtled samamoodi. Sellised mõtted tuleb jõuga maha suruda, nad võivad nõia üle võimust võtta, kui ainult lastakse. Siis aga laguneks kõik koost, jääks ainult kõkutamine.
Tiffany oli kuulnud ütlust, et teise inimese mõistmiseks peab miili maad tema saabastes kõndima, see aga ei tundunud eriti loogiline, sest kui sa oled miili teise inimese saabastes kõndinud, mõistad sa tõenäoliselt ainult seda, et ta on sind kogu selle aja taga ajanud ja süüdistab nüüd sind saapapaari varguses – kuigi tõenäoliselt õnnestuks sul tema eest ära joosta, kuna tal pole jalanõusid. Kuid Tiffany sai aru, mida selle vanasõnaga tegelikult mõeldi, ja praegu oli tema ees inimene, keda lahutas elust üksainus hingetõmme. Tiffanyl ei olnud valikut, tal ei olnud mingit valikut. Ta pidi andma talle selle hingetõmbe, ta pidi andma selle talle peotäie nõgeste pärast: millelgi selle armetu inimvare sees oli õnnestunud kõige kiuste heaks jääda. See oli kõigest imetilluke säde, aga see oli olemas. Ja muud võimalused ei tulnud kõne allagi.
Tiffany noogutas Feegle’ite klanni Suurmehele, vihates end ise südamest sellepärast, et ta on nii härdameelne. „Olgu,” ütles ta. „Proovi talle mitte liiga palju viga teha.”
Mõõk välgatas – ja lõige tehti kirurgi täpsusega, kuigi kirurg oleks enne kindlasti käsi pesnud.
Köis kargas laiali, kui Feegle oli selle läbi raiunud, ja paiskus eemale nagu madu. Petty tõmbas nii kõvasti õhku sisse, et tundus, nagu oleks ukse juures seisva küünla leek korraks viltu kaldunud.
Petty kõrval põlvitanud Tiffany tõusis püsti ja pühkis end puhtaks. „Miks te tagasi tulite?” küsis ta. „Mida te siit otsisite? Mida te lootsite siit leida?”
Härra Petty lihtsalt lamas. Ta isegi ei mühatanud vastuseks. Praegu, kus ta põrandal kähises, oli raske teda vihata.
Nõiaks olemine tähendab valikute tegemist, tavaliselt selliste valikute, mida tavalised inimesed ei taha teha või millest nad isegi ei tea. Niisiis pesi Tiffany väljas
Ükskõik mis soost jänes tegelikult ka poleks, on ta miskipärast alati „emand”.
