style="font-size:15px;"> Päev oli olnud pikk ja mitte hea, muidu poleks Tiffany Feegle’ite kohta midagi nii ülekohtust öelnud, kuid kummalisel kombel ei tulnudki lakast reetvat vastust. Tiffany üllatuseks tundus Feegle’ite puudumine korraga sama närvesööv kui nende üleküllus.
Ja siis ütles tema suureks heameeleks üks peenike hääl: „Ha-ha-ha, siekord ta meitesid vahile ei võtt, või mis, poisid? Me olime tasa nigu pisikesed ‘iired! Purakas tillu moor ei osand miskit aimata! Poisid? Poisid?”
„Juhm Wullie, mina vannun, et sul põle niigi palju oidu, et oma nina nuuselda,” vastas samasugune, kuid vihane hääl. „Ma ütsin: „Keski ei tohi ütegi tillut sõna lausu”, mis sul’e segasess jäi? Kirivise piralt!”
Viimasele märkusele järgnesid rüselushääled.
Härra Aching vaatas närviliselt katuse poole ja kummardus Tiffanyle lähemale. „Tead, sinu ema muretseb sinu pärast väga. Sa ju tead, et ta sai äsja jälle vanaemaks. Ta on kõigi sinu õdede üle väga uhke. Ja sinu üle muidugi ka,” lisas ta kiiruga. „Aga kõik see nõiavärk, noh, see pole selline asi, mida noormees naise juures tahaks. Ja nüüd, kus te Rolandi-poisiga…”
Tiffany pidas vastu. Vastupidamine kuulub samuti nõiakunsti juurde. Tema isa paistis nii õnnetu, et ta manas näole lõbusa ilme ja ütles: „Isa, mina sinu asemel läheksin koju ja magaksin end välja. Ma ajan kõik korda. Tegelikult on üks nöörikera sealsamas, aga ma olen kindel, et seda ei lähe enam vaja.”
Paistis, et isa tunneb kergendust. Nac Mac Feegle’id võisid inimesed, kes neid väga hästi ei tundnud, üsna rahutuks teha, kuigi kui mõtlema hakata, võisid nad rahutuks teha kõik inimesed, ükskõik kui kaua need Feegle’eid ka ei tunneks: kui sinu elus on mõni Feegle, muudab ta seda üsna varsti.
„Kas te olete kogu selle aja siin olnud?” nõudis Tiffany kohe, kui isa oli minema kiirustanud.
Hetke sadas katkutud heina ja terveid Feegle’eid.
Nac Mac Feegle’ite peale vihastamisega on see häda, et samahästi võiks vihastada papitüki või ilma peale: see ei muuda midagi. Tiffany üritas sellest hoolimata, sest nüüd oli sellest saanud juba midagi traditsioonitaolist.
„Rob Igaüks! Sa lubasid, et ei nuhi minu järele!”
Rob tõstis käe. „Nu jeh, sida küll, tõsi ta on, a’ sie on üts siuke aru saamatus, sest et meie ei nuhkind üldse, eks ole, poisid?”
Küünipõrandat kattev väikeste sinipunaste kogude segadik tõstis häält, et kooris häbitult vassida ja valet vanduda. Nad võtsid kiirust maha, kui Tiffany ilmet nägid.
„Miks see nii on, Rob Igaüks, et alati, kui sind teolt tabatakse, sa ikkagi valetad järjekindlalt?”
„Nuuh, sie on lihtne,” ütles Rob Igaüks, kes sisuliselt oli Nac Mac Feegle’ite ninamees. „Lõppude lõpuss, mis mõtet oless valetada, kui sa põle miskit ‘alba teind? Igastahis olen mina nüid oma sisikonna põhjani ‘aavatud, kuna minu ‘iad nime mustati,” lisas ta irvitades. „Kui palju ma’len siis sulle valetand?”
„Seitsesada viiskümmend kolm korda,” vastas Tiffany. „Iga kord, kui sa lubasid, et ei topi oma nina minu asjadesse.”
„Nu jeh,” ütles Rob Igaüks, „a’ sa oled ikkagist meite suur tillu moor.”
„See võib olla tõsi ja võib ka mitte olla,” lausus Tiffany kõrgilt, „aga ma olen palju suurem ja tunduvalt vähem tillu kui varem.”
„Ja tublisti rohkem moor,” ütles lõbus hääl. Tiffany ei pidanud isegi vaatama, et teada saada, kes räägib – ainult Juhm Wullie võis nii sügavale ämbrisse astuda. Tiffany vaatas tema väikesesse säravasse näkku. Ja Juhm Wullie ei saanud kunagi päriselt aru, mida ta valesti oli teinud.
Moor! See ei kõlanud ilusti, kuid Feegle’ite jaoks olid kõik nõiad moorid, ükskõik kui noored nad ka olid. Feegle’id ei mõelnud sellega midagi halba – nojah, tõenäoliselt ei mõelnud, aga kindel ei saanud kunagi olla – ja vahel Rob Igaüks irvitas, kui Tiffanyt mooriks nimetas, aga see polnud nende süü, et kõigi jaoks, kes pole kuus tolli pikad, tähendab see sõna inimest, kes kammib juukseid rehaga ja kelle hambad on hullemad kui vanal lambal. Kui sa oled üheksa-aastane ja sind mooriks kutsutakse, võib see olla isegi natuke naljakas. See pole aga nii vahva, kui sa oled peaaegu kuusteist, sul on seljataga väga kole päev, sa oled väga vähe magada saanud ja sulle kuluks tõsiselt, tõsiselt ära vanniskäik.
Oli selge, et Rob Igaüks taipas seda, sest ta pöördus oma venna poole ja ütles: „Kas su’le meenub, kallis veli, et mõnikord oless sul targem pista pia pardi kannikate vahile, mitte kõnelda?”
Juhm Wullie lõi pilgu maha. „Anna andess, Rob. Ma ei leid’ praegast parti.”
Feegle’ite pealik vaatas põrandal lebava tüdruku poole, kes magas rahulikult teki all, ja korraga muutus kõik tõsiseks.
„Kui me oless sial olnd, kui sie kolkimine toimus, oless sie olnd tolle mihe jaoss ‘alb päiv, sida ma ütlin,” lausus Rob Igaüks.
„Siis on hea, et te seal ei olnud,” ütles Tiffany. „Te ju ei taha, et inimesed labidatega teie künka juurde tuleksid? Hoidke jõmikatest eemale, kas kuulete? Te teete nad närviliseks. Kui inimesed on närvilised, saavad nad vihaseks. Aga kuna te juba siin olete, siis te saate end kasulikuks teha. Ma tahan selle vaese tüdruku teie künkasse viia.”
„Jeh, me tiame,” ütles Rob. „Kelda ise saatis meitesid seie, et me su ülis otsiss.”
„Kas ta teadis sellest? Jeannie teadis sellest?”
„Mina’i tia,” ütles Rob kartlikult. Tiffany teadis, et Rob läheb alati pabinasse, kui oma naisest räägib. Rob armastas Jeanniet meeletult, ja mõte, et Jeannie kas või kortsutab tema poole kulmu, muutis tema põlved süldiks. Kõigi teiste Feegle’ite elu koosnes peamiselt kaklemisest, varastamisest ja joomisest – seal oli veel üht-teist, näiteks toidu hankimine, mida nad enamasti varastasid, ja pesupesemine, mida nad enamasti ei teinud. Rob Igaüks kui kelda abikaasa pidi aga lisaks andma veel Seletusi, ja see pole Feegle’i jaoks kunagi lihtne ülesanne. „Jeannie tiab igasugu asjasid,” ütles Rob, ilma et oleks Tiffanyle otsa vaadanud. Siis hakkas Tiffanyl temast kahju: ilmselt on parem olla kahe tule kui kelda ja moori vahel, mõtles ta.
III PEATÜKK
KES LÄBI UNE LIIGUTAB
Kui Tiffany ja Feegle’id küngastele suundusid, oli kuu juba kõrgel ja muutis maailma teravajooneliseks must-hõbedaseks mosaiikpildiks. Nac Mac Feegle’id suutsid soovi korral liikuda täiesti hääletult: nad olid mõnikord ka Tiffanyt kandnud ning sõit nendega oli alati sujuv ja tegelikult üsna meeldiv, eriti kui Feegle’id olid end viimase kuu aja sees pesnud.
Kindlasti olid kõik karjused küngastel mingil ajal Feegle’ite küngast näinud. Keegi ei rääkinud sellest kunagi. Mõnest asjast on parem mitte rääkida, näiteks sellest, et sealkandis, kus Feegle’id elasid, kadus lambaid palju vähem kui Kriidimaa kaugemates nurkades, teisest küljest aga kadusid mõned lambad kindlasti: need olid nõrgad talled või väga vanad uted (Feegle’itele meeldib kõva lambaliha, selline, mida võib mitu tundi närida) – karja valvati ja valvurid võtsid oma tasu. Pealegi oli Feegle’ite küngas väga lähedal Vanaema Achingu karjasehüti jäänustele ja see maa oli peaaegu püha.
Kui
