ma teen seda ka sellepärast, et vahel tuleb hea päev, mis teeb kõik halvad päevad tasa, ja üheks hetkeks kuuled sa, kuidas maailm pöördub ja muutub paremaks,” lisas Tiffany. „Ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda.”
Isa vaatas talle omamoodi uhkusega segatud hämmeldusega otsa. „Ja sa arvad, et asi on seda väärt?”
„Jah, isa!”
„Siis olen ma sinu üle uhke, ändrik, sa teed mehe tööd!”
Isa kasutas hellitusnime, mida teadis ainult nende perekond, niisiis suudles Tiffany isa viisakalt ega öelnud talle, et tõenäoliselt ei näe ta kunagi ühtegi meest tegemas sellist tööd, mida teeb tema.
„Mida te Pettyde perega peale hakkate?” küsis Tiffany.
„Meie sinu emaga saaksime proua Petty ja tema tütre enda juurde võtta ja…” Härra Aching vakatas ja vaatas Tiffanyt kummalise pilguga, nagu hirmutaks tütar teda. „Sellised asjad pole kunagi lihtsad, kallis tüdruk. Kui me noored olime, oli Seth Petty üsna tubli poiss. Ta polnud küll kõige terasem põrsas poris, seda tuleb tunnistada, aga omal moel üsna tubli. Tema isa oli aga hull; ma mõtlen seda, et noil päevadel olid inimesed natuke karmimad ja kui sa sõna ei kuulanud, võisid võmmu kuklasse saada, aga Sethi isal oli paks kahe pandlaga nahkvöö ja ta andis seda Sethile maitsta, kui see kas või vaatas teda kõveriti. See on sulatõsi. Ta ütles alati, et annab Sethile õppetunni.”
„Paistab, et see läks tal korda,” pistis Tiffany, aga isa tõstis käe, et ta vaikiks.
„Ja siis oli Molly,” jätkas isa. „Ei saa öelda, et Molly ja Seth oleksid olnud teineteise jaoks loodud, sest ausalt öeldes ei olnud kumbki neist kellegi jaoks loodud, aga ma arvan, et nad olid koos enam-vähem õnnelikud. Noil aegadel oli Seth karjaajaja, vahel viis ta kariloomi lausa suurde linna välja. Sellise töö jaoks polnud vaja palju õppida ja on võimalik, et mõni lammas oli temast targem, aga see oli töö, mida oli vaja teha, ja ta sai palka ja keegi ei mõelnud temast selle pärast halvasti. Häda oli aga selles, et nii jäi Molly mitmeks nädalaks jutti üksi ja…” Siin Tiffany isa vaikis, tal oli piinlik.
„Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” ütles Tiffany, et teda välja aidata, aga isa ignoreeris seda hoolikalt.
„Ta polnud ju paha tüdruk,” lausus ta. „Ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas käituda, ja polnud kedagi, kes oleks talle öelnud, ja siit käis kogu aeg igasuguseid võõraid ja rändureid läbi. Mõned neist olid üsna kenad poisid.”
Tiffanyl hakkas isast kahju, kui ta seal istus, õnnetu ja kimbatuses, kuna pidi rääkima oma tütrekesele asjadest, mida tema tütreke ei peaks teadma.
Niisiis kummardus Tiffany isale lähemale ja suudles teda uuesti põsele. „Ma tean, isa, ma tean tõesti. Amber ei ole tegelikult tema tütar, jah?”
„Noh, mina pole seda öelnud. Võib-olla just on,” ütles isa kohmetult.
Ja just selles konks ongi, mõtles Tiffany. Võib-olla, kui Seth Petty oleks ühel või teisel viisil midagi kindlalt teadnud, oleks ta selle „võib-ollaga” leppinud. Võib-olla. Kunagi ei või teada.
Aga ta ei teadnud kindlalt ja kindlasti oli päevi, mil ta arvas, et teab, ja päevi, mil ta uskus kõige hullemat. Ja Pettytaolisel mehel, kelle jaoks mõtlemine on võõras, loksuvad mustad mõtted peas ringi, kuni ummistavad aju täielikult. Ja kui aju enam ei mõtle, tulevad mängu rusikad.
Isa vaatas Tiffanyt väga tähelepanelikult. „Sa tead siis selliseid asju?” küsis ta.
„Me nimetame seda majast majja käimiseks. Kõik nõiad teevad seda. Palun ürita minust aru saada, isa. Ma olen näinud kohutavaid asju ja mõned neist on seda kohutavamad, et need on, nojah, tavalised. Kõik need väikesed saladused kinniste uste taga… Ma olen näinud head ja näinud jubedusi, millest ma sulle kunagi ei räägi. See käib lihtsalt nõiaks olemise juurde! Sa õpid asju tajuma.”
„Noh, tead, ega meie kellegi elu pole lust ja lillepidu…” alustas isa. „Olid ajad, kui…”
„Slice’i lähedal elas üks vana naine,” segas Tiffany vahele. „Ja ta suri oma voodis. Selles pole tegelikult midagi eriti hullu: tema elu sai lihtsalt otsa. Aga ta lamas seal kaks kuud, enne kui keegi hakkas mõtlema, kuhu ta on kadunud. Seal Slice’is on inimesed natuke imelikud. Kõige hullem oli see, et tema kassid ei pääsenud välja ja hakkasid teda sööma; nojah, see naine oli kassihull, nii et ilmselt poleks tal selle vastu midagi olnud, aga üks tema kassidest sai tema voodis pojad. Tema voodis, kujutad ette. Väga raske oli neile kassipoegadele kodu leida, leida sellised kohad, kus seda lugu poleks kuuldud. Ja need kassipojad olid väga ilusad, imearmsate siniste silmadega.”
„Ee…” venitas tema isa. „Kui sa ütlesid „tema voodis”, kas sa siis mõtlesid…”
„Seda, et see naine oli veel seal, just nimelt,” ütles Tiffany. „Jah, ma pean surnutega tegelema. Esimesel korral sa oksendad natuke, siis aga saad aru, et surm on, noh, lihtsalt osa elust. See pole nii hull, kui sa mõtled sellest kui ülesannete reast ja teedki need ükshaaval ära. Võib-olla nutad ka natuke, aga see kõik käib asja juurde.”
„Kas keegi ei aidanud sind?”
„Oh, paar naist tulid appi küll, kui ma nende uksele koputasin, aga tegelikult ei olnud kellelgi temast sooja ega külma. Vahel läheb nii. Inimesed kaovad märkamatult.” Tiffany vaikis hetke. „Isa, me ju ei kasuta endiselt vana kivist küüni? Kas sa saad lasta poistel selle minu jaoks puhtaks teha?”
„Muidugi,” vastas isa. „Kas tohib küsida, milleks?”
Tiffany kuulis isa hääles viisakust: isa rääkis nõiaga. „Mul on vist üks mõte,” vastas Tiffany. „Ja ma arvan, et mul on sellele küünile hea rakendus. See on lihtsalt mõte, ja küüni võiks niikuinii korda teha.”
„Noh, mul on endiselt hirmus uhke tunne, kui näen sind selle luuaga ringi kihutamas,” ütles isa. „See käib võlujõuga, eks?”
Kõik tahavad, et võlujõud oleks olemas, mõtles Tiffany, aga mida neile öelda? Et seda pole? Või: jah, see on olemas küll, aga see pole selline, nagu te arvate. Kõik tahavad uskuda, et sõrmenipsuga on võimalik maailma muuta. „Nõialuudasid teevad päkapikud,” ütles ta lõpuks. „Mul pole aimugi, kuidas need töötavad. Kõige raskem on neil hoopis seljas püsida.”
Nüüd oli jõhker muusika vaibunud, võib-olla sellepärast, et tal ei olnud midagi teha, võib-olla aga ka sellepärast, et – ja see oli üsna tõenäoline – jõhkra muusika tegijad jõuaksid enne kõrtsi kinnipanemist veel ühe napsi võtta, kui kiiresti tagasi läheksid.
Härra Aching tõusis. „Ma arvan, et me peaksime selle tüdruku koju viima, või kuidas?”
„Noore naise,” parandas Tiffany tüdruku kohale kummardudes.
„Mida?”
„Noore naise,” kordas Tiffany. „Vähemalt selle nimetuse on ta ära teeninud. Ja kõigepealt peaksin ma ta vist kuhugi mujale viima. Tal on vaja rohkem abi, kui mina suudan anda. Kas sa saaksid minna ja natuke nööri hankida, palun? Minu luual on muidugi nahkrihm, aga ma arvan, et sellest ei aita.” Ülalt heinalakast kostis sahinat, ja Tiffany naeratas. Mõnele sõbrale võib alati kindel olla.
Kuid härra Aching oli jahmunud. „Kas sa viid ta minema?”
„Mitte kaugele. Ma pean seda tegema. Aga ära
