ässitasid jõhkra muusika minu vastu, jah?”
Tiffany ohkas. „Seda muusikat ei juhi keegi, härra Petty, te teate seda. See tekib ise, kui inimestel on mõõt täis saanud. Keegi ei tea, kust see algab. Inimesed vaatavad ringi, vaatavad üksteisele otsa ja noogutavad, ja teised inimesed näevad seda. Nemad vaatavad omakorda otsa teistele ja nii, väga aeglaselt, muusika algabki ja keegi võtab lusika ja hakkab sellega vastu taldrikut kolkima, keegi teine taob kruusiga vastu lauda ja saapad hakkavad trampima vastu põrandat, aina valjemini ja valjemini. See on viha hääl, inimeste hääl, kellel on kõrini saanud. Kas te tahate selle muusika ette astuda?”
„Sa pead ennast hirmus targaks, jah?” urises Petty. „Sul on luud ja must maagia, muudkui kamandad har-harilikke inimesi.”
Tiffany pidi härra Pettyt peaaegu imetlema. Seal ta oli, tal polnud maailmas ühtegi sõpra, ta oli täis omaenda okset ja – Tiffany nuusutas: jah, mehe öösärgi servast tilkus uriini –, aga ikka oli ta nii rumal, et niimoodi vastu haukuda. „Ma pole hirmus tark, härra Petty, ma olen lihtsalt teist targem. Ja see pole raske.”
„Tõsi, jah? Aga sihuke tarkus toob pahandusi. Sinusugune plikatirts topib nina teiste asjadesse… Mida sa teed, kui muusika sinu järele tuleb, mis?”
„Jookske, härra Petty. Laske jalga. See on teie viimane võimalus,” ütles Tiffany. Ja ilmselt oli tal õigus: nüüd võis juba eristada üksikuid hääli.
„Noh, äkki lubab teie kõrgeausus siis inimesel saapad jalga panna?” lausus härra Petty sarkastiliselt. Ta kummardus saabaste poole, mis seisid ukse kõrval, kuid härra Petty mõtteid võis lugeda nagu väga väikest raamatut, sellist raamatut, mille kõigil lehtedel on näpujäljed ja järjehoidjaks on peekoniviil.
Ta ajas end püsti, vehkides rusikatega.
Tiffany astus sammu tagasi, haaras tal randmest ja laskis valu välja. Ta tundis, kuidas see voolas läbi tema käe, pannes selle kirvendama, jõudis peopessa ja sealt edasi Petty kätte: kogu Petty tütre valu üheainsa sekundiga. Valu paiskas mehe kogu täiega köögi teise otsa ja kõrvetas ilmselt tema seest kõik tunded peale loomaliku hirmu. Petty tormas lääpas tagaukse poole nagu härg, murdis sellest läbi ja kadus pimedusse.
Tiffany vankus tagasi küüni, kus põles lamp. Vanaema Weatherwax ütles, et nõid ei tunne valu, mida ta kannab, aga see oli vale. Vajalik vale. Sa tunned valu, mida sa kannad, ja kuna see pole otseselt sinu valu, kannatad sa selle mingil moel välja, aga selle lahkumisel oled sa nõrk ja šokis.
Kui lärmitsev rahvasumm kohale rühkis, istus Tiffany vaikselt küünis, magava tüdruku juures. Lärm ümbritses maja, kuid ei läinud sisse: see oli üks kirjutamata reeglitest. Raske oli uskuda, et jõhkra muusika anarhial olid mingid reeglid, kuid nii see oli: see võis kesta kolm ööd, aga lõppeda ka ühe ööga, ja keegi ei tulnud majast välja, kui muusika täitis õhku, ja keegi ei hiilinud koju tagasi, keegi ei läinud majja, või kui, siis ainult selleks, et paluda andestust, mõistmist või kümmet minutit, et pakkida asjad ja põgeneda. Jõhker muusika polnud kunagi organiseeritud. Paistis, et kõik tulid lihtsalt üheaegselt samale mõttele. Muusika tekkis, kui küla arvas, et mõni mees on oma naist liiga kõvasti peksnud, või peksnud liiga metsikult oma koera, või kui abielus mees ja abielus naine unustasid, et nad on abielus kellegi teisega. Ka mõned teised, süngemad kuriteod nõudsid muusikat, kuid nendest ei räägitud avalikult. Vahel oli võimalik muusikale lõpp teha, kui oma käitumist parandada, üsna tihti aga pakiti enne kolmandat ööd asjad ja koliti minema.
Petty ei oleks vihjest aru saanud, tema oleks rusikatega vehkides välja tormanud. Oleks tulnud kaklus ja keegi oleks teinud midagi rumalat – see tähendab, veel rumalamat kui see, mida oleks teinud Petty. Ja siis oleks parun asjast teada saanud ja keegi oleks kaotanud oma elatise, see aga tähendaks, et nad peaksid Kriidimaalt lahkuma ja minema võibolla lausa kümne miili kaugusele, et leida töö ja alustada uut elu võõraste seas.
Tiffany isa oli väga hea vaistuga, niisiis avas ta mõne minuti pärast, kui muusika oli vaibumas, vaikselt küüni ukse. Tiffany teadis, et olukord on isa jaoks natuke piinlik: isa oli väga austatud inimene, aga nüüd oli tema tütar temast mingil moel tähtsam. Nõida ei käsuta keegi ja Tiffany teadis, et teised mehed narrivad tema isa selle pärast.
Tiffany naeratas ja isa istus tema kõrvale heina peale, samal ajal kui metsik muusika ei leidnud kedagi, keda peksta, kividega loopida või üles puua. Härra Aching ei raisanud ka parimatel aegadel sõnu. Ta vaatas ringi ja tema pilk langes väikesele pambule, mis oli kiiruga õlgede ja kotiriide sisse mässitud ja mille Tiffany oli eemale pannud, et tüdruk seda ei näeks. „Nii et see on siis tõsi, ta ootas last?”
„Jah, isa.”
Paistis, et isa vaatab täielikku tühjusse. „Parem, kui nad Pettyt ei leiaks,” ütles ta mõistliku pausi järel.
„Jah,” nõustus Tiffany.
„Mõned poisid rääkisid, et peaks ta üles riputama. Me oleksime neid muidugi takistanud, aga pole hea, kui rahvas kaheks lõheneb. See on külas nagu mürk.”
„Jah.”
Nad istusid natuke aega vaikides. Siis vaatas Tiffany isa magavat tüdrukut. „Mida sa tema heaks tegid?” küsis ta.
„Kõik, mis suutsin,” vastas Tiffany.
„Ja sa tegid seda valu äravõtmise värki ka, mida ikka?”
Tiffany ohkas. „Jah, aga see pole ainus, mille ma pean ära võtma. Ma pean labidat laenama, isa. Ma matan selle vaese olendi metsa, kohta, mida keegi ei tea.”
Isa pööras pilgu kõrvale. „Mulle ei meeldi, et sina seda teed, Tiff. Sa pole veel isegi kuusteist täis, aga ma näen, kuidas sa jooksed ringi, põetad inimesi, seod nende haavu ja teed kes teab mida veel. Sina ei peaks kõike seda tegema.”
„Jah, ma tean,” ütles Tiffany.
„Miks siis?”küsis isa.
„Sellepärast, et teised ei tee seda, ei taha või ei suuda, just sellepärast ma seda teengi.”
„Aga see pole ju sinu asi.”
„Ma teen selle oma asjaks. Ma olen nõid. Nõiad teevad selliseid asju. Kui miski pole kellegi teise asi, on see minu asi,” ütles Tiffany kiiresti.
„Jah, aga me kõik arvasime, et nõiad vuhisevad lihtsalt luuaga ringi ja teevad muud sellist, mitte ei lõika vanamutikestel varbaküüsi.”
„Aga inimesed ei saa aru, mida on vaja teha,” vastas Tiffany. „Nad ei ole halvad, nad lihtsalt ei mõtle. Võtame näiteks sellesama vanaproua Stockingi, kellel pole maailmas midagi peale kassi ja hirmsa liigesepõletiku. Tõsi, inimesed viisid talle piisavalt tihti söögipoolist, aga keegi ei märganud, et tema varbaküüned olid nii pikaks kasvanud, et kiilusid saapad kinni ja ta polnud saanud juba aasta otsa neid jalast võtta! Siinsel rahval pole viga, toitu ja mõne lillekimbu nad ikka toovad, aga kui asjad väheke räpaseks lähevad, pole neid kuskil. Nõiad panevad selliseid asju tähele. Muidugi on omajagu ka luuaga ringivuhistamist, täiesti õige, aga tavaliselt vuhistatakse ainult siis, kui on vaja kiiresti jõuda kuskile, kus ootab mõni räpane töö.”
Isa vangutas pead. „Ja sulle meeldib seda teha?”
„Jah.”
„Miks?”
Selle üle pidi Tiffany
